Päev 20: Viimane kontsert, viimane pidu

Hommikul magan ühise surnuaiakülastuse maha (sõna otseses mõttes) ja leian endale shoppamiskaaslaseks Randari. Meil on ühist lisaks kõigele muule ka valutav vasak põlv. Plaadipoodides on kohaliku muusika riiulist suurem osa muidugi tango all, aga leidub ka rokki ja poppi ja jätsu ja fusiooni ja mida kõike veel. Lasen endale parimaid (selle müüja arvates) soovitada, aga põrsast kotis ei pea ostma: kõiki plaate tutvustatakse kesksest helisüsteemist mängides. Hiljem leiame suurest ja kallist kaubanduskeskusest samad plaadid paar peesot odavamalt, aga seal pole nii personaalset teenindust. Vaatame ka mate-varustust ja muud kila-kola. Ma sain vahepeal, muide, aru metallist bombilla kasulikkusest. Sellega saad kohe aru, kui kuum vesi on ja ei kõrveta üllatusega keelt ära, nagu puidust kõrrega juhtuda võib.

Shoppamiskeskus

Hotelli tagasi jõudes üritan lennule check-ini ära teha, aga mobiilset boarding passi ei saa ja FRA-TLL lend ei mahu ka veel check-ini aja sisse. Proovin hiljem uuesti. Peaasi, et ma vahekäigu ääres istuda saaks. Muu polegi üldse oluline. Ja mis see 13,5 tundi lennukis siis ikka ära ei ole? Lennukis saab vabalt jalgu sirutada ja WC-s käia ja filme vaadata, kusjuures saabumisaeg sellest ei muutu. Ja nafta pärast ei pea ka üldse muretsema. Täitsa selline tunne on praegu, nagu oleks mõne Top Geari reisi läbi teinud. Selle vahega, et meie võtte- ja produktsioonimeeskond koosnes põhiliselt Margost.

Õhtul on veel kontsert ja homme hommikul saab ka postkaardid Eesti poole teele panna. Jube tore on selleks ajaks ise ammu kodus olla, kui sooja Buenos Airest meenutavad kaardid saabuvad. Ja no paar kingitust võiks ka veel kaasa osta. Aga selleks tuleb enne üks cambio teha, kuna peesod on otsas. Naljakas on see, kuidas “sinised” rahavahetajad tänaval alati “Cambio-cambio-cambio!” ütlevad. Täpselt kolm korda komplektis. Ühed Star Warsi robotid tulevad meelde, kes iga käsu peale “Roger-Roger!“-häälitsuse kuuldavale lasid. Võib-olla õnnestub Peebult kuuese kursiga dollarit peesoks vahetada.

Kontserdikoht on väga tugeva kajaga, meenutab kirikut. Tegelikult on kohaliku tehnikaülikooli aula, mis võib vabalt ka mõningast religioosset funktsiooni kanda. Kajab nagu katedraal. Hästi kõrge laega, rõduga, aga väike põrandapind.

Hola!

Lisaks meile esineb kaks kollektiivi, üks kohalik, üks Kolumbiast. Pärast kontserti nendega ka pidu. Tegu on koorifestivaliga. Kohalikul kooril ka bänd, milles mängib 10 viiulit, 2 tšellot, kontrabass, kitarr, flööt ja perkussionist. Minu jaoks väga mõnus kuulata, aga Priit, va snoob, kirtsutab nina. Kolumbia koor on veel parem (ja ilusam ka). Osavusest rääkimata: tantsivad palavas ruumis ja laulavad samal ajal ja puha. Peol kingin ära kõik järelejäänud Neljapäeva plaadid, et kohvris kallist ruumi ja massi vabastada. Nii kohalikud kui ka kolumblased on kingituse üle väga õnnelikud.

Viva la fiesta!

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.