Päev 18: Reklaamikultuur ja eelviimane kontsert

Hommik algab vormeliga. Margo teeb ettepaneku otsida koht vaatamiseks, Vedru mainib eile hotelli telekast nähtud vormeleid ja mina hangin meile fuajees oleva teleri puldi. Fox Sports (Argentiina) kannab üle, nimekirjas on ka sama kanali HD variant, aga nii ilus see elu siiski ei ole. Peame tavalist pilti vaatama. O tempora, o mores!

Tasuline kanal küll, aga vormeliülekanne sisaldab USAlikult palju reklaame. Või peakski siis “ameerikalikult” ütlema ja põhja-lõunat üheks tervikuks pidama? Igatahes, kõige rohkem jääb silma reklaam, mille alguses näidatakse pilte “tavalistest argentiinlastest,” pärast mida kõlab lause stiilis “Te olete kõige lahedam rahvas terves maailmas!” Kõige lõpus mainitakse ära reklaami tellija: Argentiina presidendi kantselei. Ja valimisteni on veel umbes kolm aastat.

Ühtlasi eksisteerib teoreetiline võimalus, et mu järgmine toakaaslane meilt autot laenab ja paaki Argentiinasse jõudmiseks piisavalt naftat jätab. Küll see oleks mugav. Aga vist jääb see diil katki, sest meie auto pole õigel ajal saadaval. Tähelepanelik lugeja võib siiski aru võib saada, oleme me praamimõtte maha matnud ja kavatseme siiski “ümber Soome lahe” sõita.

Pärast vormelit üritan Margole monteerimisel nõu ja jõuga abiks olla. Või no olgu, ainult jõuga. Ptui, nõuga. Ilmselgelt on täna selline päev, kui midagi erilist ei juhtu ja sõnu tuleb kujutledavast pastakast vägisi välja meelitada. Vähemalt kontserdini küll.

Eilse rünnakuga seoses sai pisut “what-if” stsenaariume peas läbi mängitud. Kui kähmluseks oleks läinud, pidanuks ehk politseile selgitusi andma. Ja kurat teab, kes seal kelle poeg või onu võib olla. Pärast istud Uruguays kinni ja polegi midagi teha. Või kui kellelgi neist nuga oleks olnud. Üsna ebamugav mõelda.

Eile õhtul kandus läbi avatud akna tänavalt kõrvu mingi kisa. Ja pasunad. Nagu jalgpallifännid või nii. Uurisin siis netist skoore ja leidsin, et kaks Montevideo klubi olid omavahel mõõtu võtnud. Kusjuures vanem ja suurem (ja meile lähemal paikneva kodustaadioniga) eksemplar saanud haledalt 0:2 pähe. Nacional vs River Plate. Jalgpall on siin nii tähtis, et isegi tselluloosivabriku vastu protestivad argentiinlased olla Argentiina-Uruguay mängu ajaks silla blokeerimise katki jätnud.

Duši all käies avaldub huvitav probleem: kui eelmises kohas läks vesi ühel hetkel mõneks ajaks külmaks, siis siin on, vastupidi, kuumalained. Ja jällegi ilma harjata WC. Seda on teisedki mehed märganud.

Tänane, reisi eelviimane kontsert, ei tõota kõige kvaliteetsem tulla. Mehed on väsinud, tüdinud, mõned rihmagi juba üsna lõdvaks lasknud. Aga ikkagi on meil kontsertreis, jah? Saalis on laval Samicki klaver ja istekohtade numeratsioon läheb keskelt laiali: “… 7, 5, 3, 1, 2, 4, 6, 8 …” Peaks seda kunagi Eestis kuskil proovima, lihtsalt segaduse külvamiseks. 😉

Saal ise on nagu kott. Teiste häälerühmade kuulmine raskendatud, kohati sellest tingitud häälestumisprobleemid. Ja näiteks “Ilusas tüdrukus” võiks naaaaatukene rohkem dirigenti jälgida, poleks vaja nii jubedalt loksuda ja ette kiirustada.

Pärast kontserti on pidu enne meid esinenud kohaliku kooriga, kus saab ohtralt tasuta Coca-Colat. Nagu seda siin reisil veel vähe oleks joodud. Pidu senistest orgunnidest parim, kohalike poolt pakutud programm sisaldab biitlite laulmist (mis polegi nii lihtne, kuna akustiliste iseärasuste tõttu ei ole pianistist erilist kasu), meie paneme omalt poolt vastu natuke Hermanni ja Tormist. “Meeste laul” kõlab selles peoruumis üsna vingelt! 🙂

Aitan Margol ka ühe intervjuu läbi viia ja annan ka ise paar kommentaari selle kohta, kuidas meid röövida üritati.

Homne plaan sisaldab ookeanis suplemist, Coloniat ja sõitu Buenos Airesesse. Sealne ilmateade on paljulubav: ülehomme 31 ja üle-ülehomme 32 kraadi. Ehk siis koju tagasi tulles kaotame 5 tundi ja 30 kraadi.

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.