Päev 17: Tänavaröövlid Montevideos

Puhkepäev. Mitte midagi ei pea tegema. Pärast rikkalikku hommikusööki — siin on lisaks tavapärastele medialunadele ka maisihelbed ja jogurtit — läheme Priiduga merd otsima, aga teeme kaks olulist viga. Esiteks usaldame minu sisemist kompassi ja pöörame kohe hotelli juurest valele poole, st mitte rannapromenaadi, vaid (kauba)sadama poole. Teiseks laseme esimesel ristmikul end pisut kursilt kõrvale kallutada ja liigume mööda diagonaaltänavat, mis meid üldse mitte kunagi mere äärde ei saa viia. Aga vähemalt näeme natuke linna.

Esimene jalutuskäik tehtud, võtame siestaks aja maha ja torgime Facebookis pisut eestlasi oma 30- ja 38-kraadiste temperatuuridega. Ja siis läheme uuele katsele merd leida. Täitsa kena promenaad, pisut ehk võrreldav Pirita teega, aga vesi on pruun. Nagu ka meie hotelli duši- ja tualettruum.

Kõnnime pisut mööda promenaadi, piilume vahepeal ka teisi tänavaid ja jõuame uuesti vee äärde täitsa poolsaare tipus, kus saab mööda muuli/kaid rannajoonest üsna kaugele kõndida ja linna siluetti vaadata. Umbes nagu Paljassaares, aga tagurpidi. Kohalikud on siin massiliselt kala püüdmas. Õngedega. Söödaks sai ja krevetid.

Eelnev võrdlus Paljassaarega oli eriti kiire tulema, sest poolsaare tipp meenutab üldse üsna paljus Koplit. Palju lagunevaid, mahajäetud maju ja nukrama olemisega inimesi. Kodutuid jääb terves linnas palju silma.

Ja siis ühel hetkel vaatan ma üle tänava väga lahedat (pildistamisväärset) mahajäetud maja ning märkan tagasi vaadates tänavanurgal kohalikke noori jooksmas. “Ahah, teevad sporti,” mõtlen. Võtan fotoka taskust välja, aga mõtlen siiski ümber ja surun käe taskusse tagasi. Ajame Priiduga juttu, kõnnime edasi. Kuulen tagant lähenevaid jooksusamme ja ootan, millal nad meist mööduvad.

Ei möödugi. Järsku haarab üks neist Priidu seljakotist kinni ja kõik neli karjuvad midagi arusaamatut Hispaania keeles. Priit on end juba seljaga (ja -kotiga) vastu seina pööranud ja löögivalmis. Mina ei oska mitte midagi peale hakata, aga kaitsen taskuid. Poistel on kõigil parem käsi särgi alla pugenud, üritavad justkui relvadega ähvardada. Paarisekundilisena tunduv analüüs annab tulemuseks, et relvi seal siiski pole. Priit röögatab: “Kaduge ära, raisk!” Järgmiselt tänavanurgalt hurjutavad neid ka paar kohalikku. Ja siis nad kaovad. Meie kõnnime kiiremal sammul edasi, kuni “Koplist” välja jõuame. Priit kaalub, kas osta nukid, kurikas või Kalašnikov.

Kuna meid koheldi just tõeliste turistidena, käitume ise ka vastavalt ja sööme mäkis. Dollariga makstes saab parema kursi kui pangast (seekord 20,0; ametlikult 19,5; pangas 19,4/19,5), seega polegi nagu mõtet valuutat vahetada.

Prügivedu toimub siin linnas põhiliselt hobuvankritega. Muidu on tänavapilt jälle kirjum kui Argentiinas: leidub vanemat rauda, aga mitte niivõrd ameeriklasi. Fiatid, põrnikad, mõned Ladadki. Üks Simca jääb ka kaamera ette. Autojuhid, isegi taksistid, on jalakäijate suhtes viisakamad kui senikogetu põhjal oodanud oleks. Ja need lugematud mootorrattad-mopeedid, mida saab poest osta mõnesaja USD eest. Hiina päritolu üldjuhul. Ka Hiina automarke liikleb siin palju.

Homme üritame praamipiletid (Colonia -> Buenos Aires) ära osta. Maksab ca 60 EUR/nägu, aga on seda väärt ka. Valik on, kas sõita 550 km või 180 km autoga ja tund aega praamiga. Isegi kui me 10:30 Colonias peame olema, on see seda väärt. Ausalt ka, ei taha enam autos istuda.

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.