Päev 16: Teekond Uruguaysse

Jälle nägin kodu unes. Seekord küll vähem otseselt (st ma polnud Värava tänaval, küll aga Tallinnas), kuid siiski oli ärgates vaja asukoht uuesti ära tunda. Unes soovitas Ike mul ruttu jälle bänd kokku panna, siis saaks veebruaris Ameerikasse minna kaheks nädalaks. Minu esimene mõte oli muidugi see, et ma ei saa ju puhkust.

Eile teeservast ostetud oliivid on väga head. Lausa kahju, et nad enne kojujõudmist otsa saavad. 😉

Täna tuleb jälle karm päev: 12 tundi puhast sõiduaega. Õnneks on see nüüd siis lõpuks viimane NII pikk sõit. Seekord tangime kohe alguses. Naljakas fakt: siin on diislipüstolid erinevat värvi (kollane vs roheline) ja bensiini omad mustad. Aga ma olen seda juba vähemalt kaks korda maininud, jah? Ja teinegi — majaehitus käib siin nagu mõnel pusle kokkupanek: kõigepealt nurgad püsti, siis seinad vahele.

Maantee (Ruta Provincial 5) ääres on kümnete kilomeetrite jagu cabañasid. Ja lõbustusparke. Paar tammi oli ka, millest me üle sõitsime. Niisiis hüdroelekter. Kardiradasid on ka, aga aega paraku mitte.

Mõned kilomeetreid veedame tumerohelise Volkswageni taga, mille katusel on sinised vilkurid ja sabal kiri “GENDARMERIA

“Lamavad politseinikud” on siin vinged. Üht märkame liiga hilja, hüpe lööb kapoti lahti. Ja kiirteel on kohati sinise taustaga kiirusepiirangu märgid. Need kehtivad veokitele, võib-olla ka bussidele.

Politsei peab meid kiirteel kinni (kontrollpunkt). Mittetöötava parempoolse piduritule eest (mis kontrolli käigus siiski tööle hakkas) räägitakse 700 pesosest trahvist. Kaardiga maksta ei saa, tšekki vastu ka ei saa. Asi laheneb sajalisega politseiauto uksetaskus. Viva la corrupción!

Teeme esimese peatuse autopistast 3km kaugusel bensiinijaamas (kus märkan ka silti, et alates 1. oktoobrist ei müüda kütust 0:00-6:00). Selle peale teeb GPS ühe recalculando ja leiab, et meie peatus viis meid sihtpunktile ca pool tundi lähemale. Eks see rändkaupmehe-ülesanne üle 1000 km ole pisikesele 4 aastat vanale Garmin Nüvile keeruline ka. Lühem distants annab paremaid tulemusi. No ja lõpuks suurele teele tagasi navigeerides saab tee lihtsalt otsa.

Keskpäevane kiirtee teeb uniseks. Tagaistmelt kostab norskamist, aga ka Vedrul (roolis) on ärkvel püsimisega omajagu tegemist. Ühel hetkel olen juba valmis kõrvalistmelt rooli haarama, kuna auto teepeenrale tahab kalduda. Aga siis on õnneks nii, et mööda kiirteed enam edasi ei saa, sest mingi accidente tõttu on meie suund suletud. Suunatakse ümber paralleelselt kulgeva vana maantee peale ja mõneks ajaks on põnevam.

Kiirteele tagasi jõudes on see ka juba märksa huvitavam. 130 km/h alas on teel seisvaid autosid, löökauke, vasaku-rea-veoautosid jms.

Tee Rosariost Victoriasse on nagu Väikese Väina tamm. Ainult et ca 60 km pikk kaskaad tammidest ja sildadest. Kohalikud allikad nimetavad seda (õigustatult) “una grandiosa obra de ingenieria.” Ja selle grandioosse tee kasutamise eest tuleb 9 peesot.

Pärast Victoriat, kus ca 4 ekipaaži täiesti juhuslikult bensiinijaamas kokku saavad ja mis vastab lõpuks ometi minu peas eksisteerinud stereotüübile Ladina-Ameerika linnakesest, sõidab Siim peaaegu paadile sisse. Autoga. Maanteel.

(pilt: paat maanteel?)

Raadiost tuleb Adele’i Someone Like You väga naljaka latiinobiidiga. Siinpool tundub kanalite valik jälle kõvasti vähem euroopalik kui alguses Buenos Airese kandis. Kuigi BA on üsna lähedal. Raadiodiskorid räägivad tüütult palju ja täpselt niisuguse Dracula-häälega, nagu Pablo Francisco lubas. 😉

Kui hommikuks sõin kaks keedumuna enne kella kaheksat, siis lõuna saabub juba 10 tundi hiljem, linnakseses nimega Gualeguaychu. Sööme lausa 6 võileiba/nägu! Ja kooki ostame ka! Siestaga ei suuda kuidagi harjuda, ega selleks ette valmistuda. Ja nii me otsimegi tulutult avatud söögikohta, kuni lõpuks poolkogemata ühe sandwicheria otsa komistame. Uruguay piir pole enam mägede taga — küll aga jõgede.

Auto esiots on nagu surnuaed: tuuleklaas plekke, kojamehed korjuseid täis. Eelmises tanklas ei õnnestunud klaasi pesta.

Piiriületus läheb seekord mängleva kergusega. Pärast väike klaasipuhastuspeatus bensiinijaamas ja — ÕU MAI GAAD! JÄLLE EESTI HINNAGA BENSIIN! — panemegi Montevideo poole ajama. No sihuke natuke rohkem kui Võru ots veel. Kökimöki, vähemalt selle reisi kontekstis. Tankima peab ilmselt üks kord veel enne reisi lõppu, aga sõitma üle 600 km enam vist mitte. Läbisõit on ületanud 6000 km piiri.

Reede õhtu Uruguay väikelinna moodi: noored istuvad tee ääres maas ja motorolleritel, joovad matet. Väga lahe.

Ja lõpuks siis Montevideo ise. Otsime reede õhtut, leiame kallist (aga head) pitsat. Ja paar noortest tulvil klubiesist tänavat, kuhu turistidel ei tegelikult minna ei soovitata. Läheme ikka, jääme ellu. Siin saab dollaritega täitsa maksta, muide. 🙂

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.