Päev 15: Pinged rahvuspargi ümber

Siinne konditsioneer undab nagu loom. Niisama ventilaatorina on vaikne, aga jahutavas režiimis kasutab korralikku kompressorit. Segab pisut und.

Eilse õhtu grillpeo alguses sõitis mööda terve rida politseiautosid. Nägime neid enne Vahuriga linnas: tutikad, ilma numbriteta ja kilesse pakitud istmetega. Ehk oli mingi tähistamisega tegu? Grillimine ise oli vinge: Argentiina köök Eesti moodi on parem kui originaal. Esiteks fileeris Priit liha korralikult ära ja pani korraks ka marinaadi. Fileerimise tulemusel sai 10 kilost, nagu öeldud, 9. Teiseks tõstis ta igale mehele just niipalju küpsetatud tüki, kui see tahtis. Ja no oli maitsev. Ja mõnus süüa. Lihahimu hakkab vaikselt täis saama. 😉

Ahjaa, grillsütt siin sellisena ei müüda, ainult puuhalge. Aga ka nendega saab töö edukalt tehtud.

Ja siis olid veel kohalikud, 12-ne ehitajate seltskond Mendozast, kes kella kümneks grilli olid reserveerinud. Läks päris napiks, aga ette me neile ei jäänud ja toimus ka mõningane vennastumine. Öö lõpuks käis hotelli hoovis 2 paralleelset pidu.

WiFi ruuterisse õnnestus ka viimasel õhtul “sisse häkkida” (admin/admin), aga vot seda sätet me ei leidnud, mis juhtmeta ühenduste arvu 8-ga piiras.

Igatahes, hommik. Stardime Ischigualasto rahvuspargi suunas (320km), järgmine öömaja sealt veel ~500km. Rahvuspark teeb tegelikult ringi sisse, otse jõuaks mitu tundi varem. Siim on kahevahel, Vedru pooldab rahvusparki, Priit magab. Ma ei ole kindel, kas seal tänase ilmaga väga tore on: silmapiiril paistavad üsna ähvardavad pilved ja eile lubas tänane ilmateade San Juani piirkonnas äikest. Aga kas ka 300km kaugusele? Pisikesed liivatormipuhangud käivad üle maantee.

Vedru püstitab küsimuse, miks ma üldse siia tulin, kui ma maad vaadata ei taha. Ma natuke mõtlen ja vastan, et tulin Eesti koorilaulu kohalikele tutvustama, kohalikega suhtlema ja muidugi ka maad vaatama, aga et tundide, kui mitte päevade kaupa autos istumine ei täida minu jaoks eriti ühtegi eesmärki ja oli juba enne tulekut nii negatiivne väljavaade, et oleks selle pärast peaaegu tulemata jätnud.

Kuna me kategooriliselt keeldume oma vigadest õppimast ja jälle San Juanist tulema hakates ei tankinud, peame Ischigualasto vahele jätma ja bensiinijaama poole hoidma. Kui mingi liigutus lubab 4-5 tundi autosõitu vahele jätta, ei tunne ma selle pärast erilisi süümekaid. Kuigi päike on vahepeal välja tulnud.

Sõidame üle soolajärve. Shell on 48km kaugusel, Paagitäiega sõidetud 613 km.

Shellini 14 km. Siseneme kohta nimega La Florida. Ümberringi ikka igav liiv ja tühi pampa.

Jõuame ilusti tanklani. Ma ei tea, mitu korda sellist pinget veel tekitada saab, lugejatel läheb ka juba igavaks vist? Sest no ilmselgelt ei jõuaks see lugu teieni, kui meil tegelikult ka keset kõrbe auto lõplikult seisma jääks ja me janusse sureks. Janu, muide, tuleb pampas üsna kergesti peale: peame kaktuste pildistamiseks auto viieks minutiks kinni ja kohe hakkas palav. Mõni hetk hiljem enam nii palav ei tundugi, aga otse konditsioneeritud autost tulles on ikka kohutav leitsak.

Iseennast olen ma siin üllatanud: jään linnas jalutades teinekord mõnd puud vaatama ja Eesti sugulastega võrdlema. Näiteks San Juanis oli midagi vahtralaadset, aga teistsuguste lehtedega. Miks ta mulle vahert meenutas? Ninade pärast muidugi! Tegin pilti ka:

Cordobasse (piirkonda, linna) sisenedes teepervel liiklusmärk poliitilise sõnumiga: “Las Malvinas son Argentinas!” ehk siis Falklandi saared (mida mitte mingil juhul siin niimoodi nimetada ei tohi) kuuluvad Argentiinale. Tee kõrval jookseb vana kitsarööpaline raudtee, mida ilmselt juba aasta(kümne)id ei kasutata. Teeserval müüakse ka oliive, nagu meil maasikaid ja muud seesugust. Vedru kommentaar Eestis müüdavate oliivide kohta: “Vastik oliivimaitse on neil juures!”

Kuna rahvuspark jäi vahele, läheme vaatame siinset UFOpealinna ja Las Vegasega võrreldavat kitši. Vastavalt siis Capilla del Monte ja Villa Carlos Paz. CdM-is söögikoht nimega Viejo Palermo. Päevapraad 28 peesot, sisuks mingi roheline löga makaroni sees. Nagu vetikas või nii. Ei mingit liha. Eks siis varsti sünnitame pisikesi rohelisi mehikesi. 😛

Huvitavaid logosid näeb ka: ühe kohaliku telekanali oma on nagu tagurpidi TV6 märk (samasugune punane valges ringis, aga 9). Ja WC-poti peal oleks nagu Facebooki logo.

Ja siis Che Guevara majamuuseumi poole! Cordoba piirkonnas on teeäred pistelist kontrolli tegevaid politseinikke täis, aga kui neisse respektiga suhtuda, pole ka neil midagi sinu vastu. Vist. Vähemalt meil pole seni, ptui-ptui-ptui, probleeme tekkinud. Ühest punktist viibati meid “no comprendo” peale lihtsalt edasi, teises küsiti päritolu ja kuhu läheme ja vaadati passi ka. Itsitasid “Estonia” peale ja viskasid veel lõppu ühe dollarinalja ka. No et andku me neile mõned või nii. Jejeje.

Miskipärast on siin kohati kombeks pargitud auto katusele (mõnikord kapotile) midagi jätta: kas koonus, tühi kanister, pudel vms. Põhjust pole veel välja selgitanud.

Ööbimine cabañades, hommikul start vara-vara Uruguay poole. Natuke tundub raiskamisena, sest esiteks on Cordoba siinsamas kõrval (saaks ka tudengitega rohkem suhelda) ja teiseks on siin väga mõnus: igal majal on grilliga terrass ja kompleksil ka siseujula. Sihuke klaasist kasvuhoonet meenutav, aga suur ja basseiniga.

Koorin õhtusöögiks kartuleid. Ei oskagi nagu koorida, kui mõni valge hiireke kogu aeg nurgas ei piiksu, kui valesti ma koorin. 😉 Natuke pingutan kohe üle ka, parema käe saan peaaegu villi.

Järgmine peatuspaik on Montevideo, kus veedame 3 ööd ja sihime siis tagasi Buenos Airesesse. Selleks on kaks varianti: kas autoga ümber lahe (580 km, ca 7,5 h) või praamiga otse (2,25 h). Jama on ainult selles, et praam tundub vajalikul päeval õiges suunas väljuvat ainult 2 korda: kell 5:30 ja kell 22:01. Hind on ka natuke kahtlane veel. 186 peesot küll, aga kas see on 1 inimene, 4 inimest või 4 inimest ja auto? Ja kui see on ühe inimese hind, siis kui palju auto ülevedu maksab? Eksperimenteerigem parameetritega ja saagem teada! Sellest lähemalt siis, kui faktid selgemad on.

WiFi tuppa ei levi. Õigemini levib, aga katkiselt. Teiste tubades sama probleemi pole, peab vist kellelegi külla minema järjekordset päevakokkuvõtet koju ära saatma. Ja siis duši alla ja tuttu.

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.