Päev 14: Argentiina köök Eesti moodi

Tänaseks pole mitte mingit plaani. Siim, Vedru ja Priit lähevad viinamarjaistandusse tuurile, mina hoian jalgu (villid, eksju) ja naudin sooja ilma niisama hotellis. WiFi on endiselt maas, nii et saab päriselt ka puhata. Hommikul peeglisse vaadates on silmavalged punased kui libahundil. Päeva peale see taandub, aga õhtuks tuleb jälle tagasi. Priidu elu nii kerge pole: tema üks silm ongi põletikus. Ja no siis need villis jalatallad. Villide peale astumist vältides jäävad omakorda teised kohad valusaks ja nii ma end pisut invaliidina praegu tunnengi. Ometi võtsin ma oma parimad käimisjalatsid kaasa, aga kuna nad ei hinga, pole ma neid eriti kandnud. Nüüd vist peaks, et edasisi kahjustusi vältida.

Kindle ärkab ellu, oligi teine end mingite juhuste kokkulangemisel tühjaks laadinud. Nii et saab tagasilennul ikka raamatuid lugeda. Vahepeal saan netti ja uurin vikipeediast Argentiina ajaloo kohta. Peroni artikli peale hakkas nii mõnigi Evita laul kummitama, täna põhiliselt “A New Argentina.” Praegusest presidendist arvavad mõned kohalikud, et ta on hull. Ja et keegi teda tegelikult ei valinud.

Plaan terve päev niisama hotellis lebotada ei realiseeru: Vahur kutsub linna peale jalutama. Vaja valuutat vahetada. Kõnnime kokku oma kolm ja pool tundi, näeme parke ja muid atraktsioone, arutame koorielu ja pildistame teineteist. Ja käime McDonald’sis burgerit söömas, sest mujal on selleks ajaks jälle siesta. Alla kahe pihvi ikka ei lähe üldse kirja, tegu on selgelt lihatoitu armastava riigiga. Kuigi hommikusöök on alati ja eranditult saiast koosnenud. Ja saiast. Saiaga.

Pärast jalutamist võtan basseini serval istet, lasen varbad vette jahtuma. Ainus probleem on aeg-ajalt vettehüppeid sooritavad mehed. Võib väga märjaks saada. 🙂

Koristaja on hotellitoast mu suure plastikpudeli ära viinud, mille ma kraanivett täis kavatsesin lasta. Oleks pidanud ennetama. Ja veest rääkides — siin pole survet, et duši alla minna. Kui ehk siis öösel?

Kohalik VH1 näitab vaheklippe, kus “valge maailma” hittidele on latiinobiit lisatud. Näiteks Hit Me Baby One More Time, Jenny From the Block, Pump Up the Jam jpt.

Seni aeglasena tundunud päev läheb tõeliselt käima, kui otsustatakse hotelli õuel oleva suure grilliga kogu kambale õhtusöök teha. Kogume igalt mehelt 50 kohalikku ja läheme Janno ja Priiduga poodi. Või noh, Janno orgunnib, Priit kogub, mina sõidan. Vaevatasuks saan 2 alkovaba õlut (970ml pudelites). Priit on muidugi kokk, ikkagi Eesti meister terve sea küpsetamises. Nii hea hinnaga ilmselt nii palju süüa muidu ei saaks: hinna sees on ka pudel veini per nägu ja pärast antakse kõigile veel 10 peesot tagasi ka. Ostame kokku 10 kilo liha, millest ca 10% lendab fileerimisel prügikasti. Isegi hästi.

Poest tulles on auto viimasest tankimisest sõitnud 444,4 km. Kokku kahe nädalaga ca 4500 km. Ehk siis jäänud on veel natuke üle 2500. Lõpp paistab, jee! 🙂

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.