Päev 12: Mendoza

Hommikul saab rahulikult une täis magada: ärkan kell 9 aknast kostvate hommikusöögihäälte peale. Siin on nimelt akna taga sihuke sisehoov, mis on katusega kaetud ja ühenduses alumise korruse baariosaga. Sisehoovis on eile mainitud pinksilaud, üks uks viib otse basseini. Ja iga tuba viitab mõnele Ladina-Ameerika riigile.

Hommikusöök nagu hommikusöök ikka, saiakesed ja kohv ja tee jms.

Linn on ilus, rahulik, aga üle tänava minnes peab ikka kohaliku kombe kohaselt ettevaatlik olema. Kõnnime Priiduga pool linna läbi, otsime tubakapoodi (Priit on meil sigarite peale maias). Leiame hea restorani, sööme kahepeale poolekilose steigi ja otsime edasi. Leidub isegi inglise keelt kõnelevaid klienditeenindajaid, aga tubakapoeni juhatada õnnestub meid alles viiendal inimesel. Mitte et me kaarti ei oskaks lugeda, lihtsalt juhatatud kohtade peal polnud esimestel katsetel kuskil sigareid näha. Aga nagu öeldud, viiendal katsel leiame tubakapoe üles. Ja, noh, istume parki ja ootame siesta lõppu. Pargis tuleb mingi kohalik paljasjalgne jorss meilt suitsu küsima ja sülitab Priidule peaaegu jala pihta. See-eest on pargis avalik tasuta WiFi kaheks tunniks. 16:40 hakkavad purskkaevud tööle, äkki ongi siesta läbi? Vahepeal üritab üks teine kohalik meile oma käsitööd müüa, aga me ei võta vedu. Mispeale tema küsib, kust me tuleme ja mis meie nimed on. Tema nimi on Martin. Ma muidugi mõtlen küünilise ida-eurooplasena kohe, et see on kaval müügitehnika, aga uut katset meilt raha kätte saada ei tule.

Taara suurused on endiselt segased: alkovaba õlu on siin 354cm3 purgis. Ja päkaalused on villis. Nüüd juba üsna kindlalt, nii et poolteist kilomeetrit esinemiskohani jalutamist on paras piin. Aga saan veel hakkama.

Täna on meie esimene tasuline kontsert, pilet 20 peesot. Teatro Independencia saal on teater nagu teater ikka, kõla natuke parem kui Estonias, ütleb Perens. Lava näeb lahe välja oma lampide ja vidinatega.

Kontsert minu arust nõrk, teist lisalugu ei tehta. Neeme arvates vokaalselt seni parim; Priit ütleb jällegi, et logises nii helistik kui ka rütm. Pärast kontserti tiksume kohaliku kooriga kaasa (nad esinesid enne meid). Esimeses kohas ei viitsi baarimees oma tööd teha ja nõuab meilt ühistellimust. Ehk siis esimesed saavad letist õlled ära osta, edasi enam mitte. Läheme uude kohta, kus meilt lauas tellimused võetakse ja tellitu üsna kiiresti ka lauale tuuakse. Proovin teed tellida, mispeale vastatakse: “Ega see kohvik ei ole!” Joon siis ühe vee. Teel sinna sattusin vestlema paari kohalikuga (tundusid ka päriselt paar olevat), kes sarnaselt minule alkoholi ei tarbi (või ei tarbinud sel korral, ei teagi) ja sain muuhulgas teada, miks täpselt Mitsubishi Pajero hispaaniakeelsetes riikides nime muutma pidi. Pidada, noh, midagi väga jubedalt piinlikku tähendama. Aga murdeeas noormehed tegelevat sellega tihti. Enesearmastus, noh.

Päeva lõpetab ilgelt pikana tunduv jalutuskäik tagasi hostelisse. Villide pärast. Teel tuleb vastu üks üsna mureliku olemisega belglane ja küsib, kas me inglise keelt räägime ja kas me tal üht tänavat aitaksime leida. Selgub, et sama tänav lihtsalt vahetab mõni ristmik edasi nime. Long story short: talle oli gaasi näkku lastud ja ta otsib nüüd odavat kohta, kus öö mööda saata. Jäänud ilma kahest kotist, dokumentidest, krediitkaartidest ja sularahast. Anname talle mõned peesod ja soovime edu. Näed siis, kuidas ühtne Euroopa pere ikka toimib: eksinud belglasele viskame kohe pappi, aga omatehtud käevõrusid müüva kohaliku saadame pikalt.

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.