Päev 1: Buenos Aires ja lõputu saba

Ja olemegi Buenos Aireses! Plaan on hommikupoole end hotellis lahti pakkida (kuigi eelinfo põhjal vabanevad viimased toad alles kell kaks), lõunapaiku rendiautod kätte saada ja õhtuseks kontserdiks pisutki välja puhata.

Esmapilgul meenutab BA suvalist Lõuna-Euroopa linna. Ainult rollereid on selle võrdluse jaoks ebanormaalselt vähe. Samas, kui arvestada väljas valitseva temperatuuriga, on nende jaoks vist veel liiga vara — 18 kraadi ei ole päris see, mida ma siit ootasin. 🙂

Valuutakursid on huvitavad. Ühe USA dollari eest saab pangas 4,7 Argentiina peesot. Tänaval — nii-öelda “sinisel turul” nagu kohalikud seda nimetavad — algab kurss 6 peesost dollarile. Kuuleme oma kohalikult abimehelt, et neid tänava-valuutakaupmehi ei maksa väga usaldada (valeraha liigub palju), kindlam oleks vahetada poodides. Siiski on mõned meist piisavalt julged ja võtavad tänavalt pakkumise vastu. Kursid kõiguvad 6 … 6,3 peeso vahel.

Loomulikult suudavad ida-eurooplased kohe kavala plaani valmis haududa: vahetaks tänaval dollareid peesodeks ja pangas tagasi, teeniks korralikku kasumit. Aga võta näpust — pank vahetab ainult ühes suunas. Dollariks tagasi saab kuuldavasti ainult siis, kui sul algsest vahetusest tšekk alles on. Ja iga tehingu puhul pannakse su passinumber kirja.

Autorent võtab ootamatult kaua aega. Kuna ma meie autos #2 piloot lubasin olla (Vedru on vastutav kasutaja), ootan kannatlikult järjekorras ja ei lähe sööma. Kõik need tunnid. Ja kuna me järjekorras viimased oleme, tuleb piiiiiiikalt oodata. Autorendibüroo on pisike, sisse meid palju korraga ei mahu ja eks ukse taga ongi rohkem õhku.

Aga lõpuks saame siiski kõik vajalikud paberid vormistatud ja meid viiakse paari kvartali kaugusele parklasse autosid kätte saama. Meile eraldatakse must VW Polo Classic, ainus omasugune. Lisaks mikrobussidele (ekipaažid #1 ja #2) jääb mulle ühekordsena silma ka üks Fiesta. Populaarsemad mudelid (selles mõttes, et neid on arvuliselt rohkem) tunduvad olevat Corolla (ja me kõik kadestame neid mehi, kellele niisugune luksus osaks langes), Logan ja Corsa Classic. Viimased kaks pole mitte Dacia ja Opel, vaid, oh üllatust, Renault ja … Chevrolet!

Õhtul on reisi esimene kontsert, kusjuures veel väga oluline selline. Aukonsul pidada kohal olema ja puha. Eestist tulles ei taha sisemine kell veel kohaliku ajaga väga nõus olla, seega on enamiku jaoks meist kontserdi algus ca kell 2 öösel. Nagu rokkbänd juba. Õnneks pakkisin oma esinemiskostüümi väiksesse (pardale kaasavõetavasse) kohvrisse, sest kahel mehel on kohvrid lennukist maha jäänud ja koos nendega ka rahvariided.

Plaan enne kontserti natuke magada ebaõnnestub, õnneks tuleb kontsert täitsa ilusti välja. Pärast leiame oma ekipaažiga (mina, Priit, Siim, Vedru; meiega liitub ka Margo) söögikoha, mille nimi kuidagi meelde ei jää. Küll aga on seal hea liha: ehk õnnestub ta teinekord veel üles leida.

Päev 0: Lend TLL -> FRA -> EZE

Viimased ettevalmistused reisiks. Eilse seisuga on check-in tehtud ja pardakaardid prinditud. Imbi aitas kohvrid nii ära pakkida, et ma tõsiselt kahtlen, kuidas kõik see pärast sinna jälle ära mahub. Käin pangas, võtan välja hunniku dollareid ja natuke vähem eurosid; vahetan dollarid Tavidis natuke peenemaks; lasen Elisas mobiilse interneti ära blokeerida; vaatan üle, et kõik vajalik ikka kaasas oleks ja üritan leida küüti lennujaamani. Taksode vastu on endiselt allergia. Ja juba olemegi lennujaamas, kiletan kohvri ära ja saadan linti mööda lennuki poole.

Tallinn -> Frankfurt läheb nii kiiresti, et ei saa arugi. Sinna jõudes pean tõdema, et emalt laenatud seebikarp-fotokas teeb inimestest ainult purjus näoga pilte. Nagu näha.

Hispaania kohal, kell Eesti aja järgi 01:11, kohalik aeg 0:11, Argentina aeg 19:11. Lennata veel üle 11 tunni. Lõpetan Madagascar 3 vaatamise, tagumik ja jalad kanged. Enne seda HIMYM. Peaks vahepeal sirutama ja siis järgmise filmi valima. Valik on suur, kõiki 13 tunniga ära vaadata ei jõuaks. Magamine on küsimärgi all. Süüa tahaks.

Kohalik aeg 1:06. Men In Black 3. Söök on hea, silmad jube väsinud. Pole ka ime: Eesti aja järgi on kell 2 öösel. Vaatan filmi ära ja siis üritan magada. Peeter Perens istub minu taga, Priit Eek ees. Seljatugesid veel kallutatud pole.

Kell 4:06 CEST. Une võimalikkusest lennukis. Erinevate asendite vahel mängides natuke midagi nagu saaks. Nüüd on jalad surnud: peab sirutama. Lennata jäänud ca 7,5h, asume parajasti kuskil Aafrika läänerannikust pisut läänes: Dakar on lähim maismaal asuv punkt. Meist 10363m allpool asuvad saared. 6682km veel, kiirus 933km/h.

5:06 The Amazing Spider-Man. Korraks jalutan lennuki tagumisse otsa (50. rida on üsna lähedal) ja võtan topsi vett.

06:18/01:18 Selis: “Kui alumised hääled saavad veel hakkama, siis tenoritel on täitsa kööga.” Nõustun. Lennukis eriti magada ei saa, esimesel õhtul Buenos Aireses meie personaalkontsert. Ei oota erilist kvaliteeti. Lennuki WC on viisakas, ühest väidetavalt seep otsas.

01:25 Ahjaa, minu kõrval istuvad ilmselt 3 argentiinlast. … …x …

2:31 Järjekordne lühike unetsükkel läbi. Jalaruumi ei ole, noh.

3:01 Veel üks.

3:23 InFlight Entertainment, I am disappoint! Mis Bowie Best-Of see sihuke on, kust Life On Mars välja on jäetud? 16 träkki.
Oo! Massive Attack – Mezzanine, Beatles – Revolver, The Who – Quadrophenia!
Aga no NENDE klappidega pole siin mingit naudingut.

3:43 Miski tugev lõhn tungis ninna. Ilmselt stjuuardi odekolonn.

3:57 Mõne aja pärast lendame Rio De Janeirost mööda (kuigi ilmselt mõnesaja kilomeetri kauguselt). Maandumiseni 3 tundi. Uus hommik püüab meid varsti kinni.

4:08 See Johnny Deppi ja Michelle Pfeifferiga film läks nüüd käima. Ehk kuidas ma saaks 13+ tundi lennata ja mitte Deppi vaadata, kui ta juba valikus on? Araabiakeelsed subtiitrid? Dark Shadows.

4:54 Vahepeal pandi tuled jälle põlema. Reisiseltskond ärkab. Eek kurdab sama muret, et magada saab ainult pisikeste sutsakatena.

5:04 Kui sulle öeldakse “Gracias!” siis õige vastus on “De nada!” Eksju?

5:47 Õues paistab päike! 🙂

6:35 Huvitav tollideklaratsioon. 300$ eest võib kaupa maksuvabalt sisse tuua, pluss sama palju taxfree poodidest. Mobiil tuli ka deklareerida. Go Nokia 6150!

Kaks kuud vaikust

Härrased blogilugejad! Pange vaim valmis, ma hakkan siinset pinda lähiajal — paari-kolme nädala pärast — oma reisikirjadega täitma. Mõnuga. Rääkige sõpradele ka. Juttu tuleb sellisest korralikust Top Geari stiilis autoreisist, mille meeskoor Lõuna-Ameerikas läbi tegi. Selle vahega, et meil ei olnud BBC suurt rahakotti kaasas ja kaameraid oli ka ilmselt vähem.

Natuke teise nurga alt vaadatuna paistsid asjalood sellised:

Ahjaa, sellega on siis kõik 29. eluaasta alguses püstitatud eesmärgid täidetud. Pole hullu, asemele on tulnud uued ja hullemad. 😉