Ma olen eksinud. Kadunud. Kaotasin end ära. Ühel hetkel oli kõik justkui korras ja siht selge, järgmisel ei tea enam üldse, kuhu poole minna.

Kõik sai alguse… Ei, algus oli palju varem, aga üks oluline tõuge tuli siis, kui Hele mulle näitas, et Telema süsteemiadministraatori koht mu isikuomadustega hästi ei sobi ja lubas mul avalikult (ilma pingeta) uut töökohta otsima hakata. Ühtäkki oli terve maailm mu ees valla, jookseks või… Täpselt. Kuhu?

Mõtlesin siit- ja sealtpoolt. Arutlesin iseenda ja teistega. Üheltpoolt tahaks valdkonda vahetada, teisalt jällegi ei raatsi. Mõtleks kõrgema-kaugema sihi välja, oskaks ehk selles suunas töölegi hakata, aga ei.

10 aastat tagasi sain 18 ja teadsin täpselt: minust peab saama programmeerija. Saigi. Nüüd olen mitu korda selle soone pealt välja rabeleda üritanud: ei taha kuidagi õnnestuda. Ja ometi tean ma, et olen ka selles valdkonnas endiselt väga nõrk. Töökogemust on ajaliselt palju, aga areng jäi mingil hetkel seisma. Lihtsalt ei ole sügavamat huvi kui pisike pealiskaudne skriptimine. Aga ka selle eest saab palka, kui muu ei aita.

Vahepeal flirtisin projektijuhtimisega. Sain mingil määral hakkama. Nüüd, 2 aastat hiljem, arvasin jälle sinna tagasi tahtvat, aga tänasel töövestlusel (kandideerisin just projektijuhi kohale) ei suutnud ma end lõppkokkuvõttes ka iseendale projektijuhina maha müüa. Ja no kui aus olla, ei tulnud see projektijuhtimise-idee ei algselt ega ka nüüd minust endast, vaid väljastpoolt.

Mis on mu suurim kirg? Muusika? Jah. Aga sellest ju siinmaal ära ei ela, kui just end saatanale maha ei müü. Pealegi pole mul grammigi erialast haridust ja oskusedki on, taaskord, pinnapealsed. Samas — laulda end edukalt Noortebändi finaali, salvestada autoriplaat, jõuda mõne looga raadiosse, olla TTÜ BigBändi koosseisuline vokalist, jne. Saavutusi isegi juba natuke on, ehk õnnestub sel teel veel miskit saavutadagi.

Raadio- ja telemaailm on mind ka juba väga pikka aega köitnud. Aga selles osas pole oskusi niigi palju kui mujal. Ja võimalikke variante on nii palju, et üldse ei oska valida.

Koolitamine/õpetamine? Jah, aga kõigepealt peaks ennast koolitama. “Tagasi kooli” on selles suhtes inspireerinud küll ja rohkemgi.

Trükimeedia? Arvutimaailma suurtes testides osaledes on pidevalt tahtmine midagi ka lõpuks ise kätte võtta, testida ja valmis kirjutada, aga… pole teinud, sest kalendrist ei paista kunagi piisavat auku. Aga see on ettekääne, ma lihtsalt ei julge.

Läbi kogu elu on mind süüdistatud laiskuses. Ma lisan siia nüüd veel ühe jubeda süüdistuse: pealiskaudsus.

Aga algus mõtete korrastamisele on tehtud. Kui käesolev kirjutis mu elu hiljem valitud karjäärirajal raskemaks teeb, so be it. Raskused on selleks, et neid võita! 🙂

PS: Muus osas on elu endiselt lill. 🙂


Comments

“End otsides.” on saanud 4 vastust

  1. Elu on päike, lill ja armastus!

  2. Autori Kalmer avatar
    Kalmer

    need on täiesti OK asjad-siin on vaja lihtsalt ennast tühjaks rääkida ja sa avastad vastuse võibolla ennem kui sa ise arugi saad. küll aga võib see ka väga kaua aega võtta just sellepärast, et sa ei räägi seda kõvasti välja mida sa tegelikult tahad:(

    sellest probleemist võib kah üle saada-kuid sa pead selleks aega andma-ennast leidmisel:)

  3. Autori Maire avatar
    Maire

    Millegi pärast peavad asjad alati ikka tasakaalus olema. Ja kui väidad, et ühelt poolt on Su elu lill, siis… nagu minu tädi ikka öelda armastab: mida rohkem sõnnikut, seda rohkem õisi 😉
    Edu Sulle Sinu eneseleidmise otsinguil ja naudi õisi!!!

  4. niipalju kui ma aru saan, siis tuleb ennast lihtsalt välja lülitada “mõtlen kohe välja kuhu edasi liigun ja mis minust saab” režiimist ja lihtsalt hakata oma tasklistis meeldivamaid asju ära tegema 😛 mitte et ma ise seda teha suudan(mõtlen endiselt koguaeg üle)…aga tundub hea plaan.

Vasta mikk-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.