Kas kollektiiv on pere?

Käisin hiljuti Telemas, soovisin õigeaegselt õnnestunud migra puhul õnne. Aasta alguses tundus 1. detsembri tähtaeg üle mõistuse utoopiline, tänaseks on “vana tuum” pidulikult ära saadetud. Aga nüüd ma laskun juba täiesti sellistesse detailidesse, mis kellelegi midagi ei ütle.

Aeg-ajalt räägitakse kollektiividest kui perekondadest. “Tervitab terve <firma_nimi> pere!” Ja mitte ainult firmades. Kollektiive on ju ka teistlaadi, näiteks ansamblid, koorid, tantsutrupid, spordivõistkonnad jne.

Muide, olles nüüd natuke guugeldanud, jääb mulje, et seda sõnastust kasutatakse pigem “lugejakirjades” või niisama avalikes pöördumistes mõne firma poole (nt kommentaariumides).

Igatahes leidsin end täna endamisi arutlemas, kas ja kuidas see võrdlus tegelikult töötab. Proovime tabeliga:

  Perekond Kollektiiv
Aeg Sünnist surmani (kui just lahti ei öelda) Loetud aastad (välja arvatud erandjuhtudel)
Põhjus Sündisid sinna ja nii ongi Ise valisid. Võid alati mujale minna, kui ei meeldi
Motivaatorid Ömm. Omasid peab hoidma? Feim või sull
Struktuur Vanavanemad, vanemad, õed-vennad, lapsed, lapselapsed, tädipojad, onutütred jne Suured võllid, keskastmejuhid, kolleegid, alluvad, teised osakonnad jne
Suurus 1 … n 1 … n
Eesmärk Nime edasi kanda Oleneb. Kasum, maine, üldine heaolu jne
Vastutaja Igaüks enda eest, va alaealised Paberil kõige kõrgemad ülemused, tegelikult igaüks enda eest
Sõbrad Sõbrad Koostööpartnerid
Vaenlased Naabrid, kellest peab parem olema Konkurendid

Tõsi, sääraseid üldistusi on päris jube teha. Üleüldse on see tabel väga poolik, kõik ei löö kohe lihtsalt pähe. Aga ikkagi.

Mõtlen praegu oma kõige pikemast töösuhtest, mis oligi Telemas ja lõppes nii:

Ehk siis (praeguseks endised) töökaaslased kirjutasid, harjutasid ja esitasid mulle laulu, mis oli hästi vahva ja jääb pikaks ajaks meelde. Meeskoorist lahkumisel on traditsioon, et lahkuja teeb teistele välja õlled (kuigi viimasel ajal on ka nt kalja ette tulnud), jagab pisut oma mälestusi ja saab vastutasuks valida ühe laulu koori repertuaarist, mis talle siis ka ette kantakse.

Perekonnast lahkutakse ka üldjuhul rituaaliga, olgu selleks siis pulmad või matused. Kusjuures esimesel juhul jääd sa ikkagi mingil määral seotuks ja pead oma vanemate käekäigu eest ühel hetkel vastutama hakkama. Matused on ühtpidi küll lõplikumad, kuigi teiselt poolt võib igatsus kesta aastakümneid.

Kollektiividel on kombeks korraldada pidusid või muid mitte otseselt sihttegevusega seotud üritusi, tugevdamaks ühtekuuluvustunnet. Üldse on hea töö-, bändi-, tiimi- või koorikaaslastega niisama sõber olla: kommunikatsioon on lihtsam, info liigub paremini. Ühistele eesmärkidele on ka parem koos keskenduda, kui sa tead, kellega sul tegemist on.

Perekondades toimub kuuldavasti ka koosolekuid, kuigi see tundub mulle isiklikult natuke veider. Samas, miks mitte kasutada tööl sisseharjutatud metoodikaid ka kodus? Äkki oleks kasu? Projektipõhine pereelu. Miks mulle praegu tundub, et väga paljudes kodudes nii tehaksegi?

Las see mõttekäik jääb praegu katki. Üldiselt hakkab mulle vaikselt tunduma, et pere on kollektiivi erijuht. Mis ei tähenda, et kollektiivi ei võiks suhtuda kui peresse. Ainult pärast lahkumist võib mõnda aega natuke raske olla.

Ja hei, kui keegi ASAst seda nüüd lugema peaks, siis ma olen oma uue perega (st sinuga) väga rahul. 😉

PS: Teema kiskus vägisi käest ära ja algsest eesmärgist ei jäänud lõpuks midagi alles. Andestage mulle mu organiseerimatud mõttelennud.

Andestamisest järgmine samm

Tõmbasin tolmuimejaga korteri üle, lõhkudes seejuures natuke nõusid. Imbi mitte ainult ei andnud mulle seda andeks, vaid lausa tänas:

[14:38:58] Kristjan: imesin tolmu ära
[14:39:03] Imbi: ooo
[14:39:03] Kristjan: lõhkusin selle käigus taldriku
[14:39:05] Imbi: aitäh!

Elu on ikka lill küll! 🙂

Kokkuvõte: oktoobrist detsembrini

Jube ammu pole bloginud. Miks seda üldse vaja on? Ühelt poolt võimaldab vabalt, ilma igasuguste piirideta kirjutamist harjutada, teisalt on endal huvitav aastate pärast lugeda, mis toimus. Ja kui kedagi teist (mõnd lugejat) ka huvitama peaks, on see ainult boonus.

Igatahes, üritagem siis oktoober kuni detsember siin nüüd kuidagi kokku võtta, olgu see’s kronoloogiliselt või mingil muul moel järjestatud.

Oktoobri esimese poole kohta ei ole säilinud ühtegi jälge elust kui niisugusest. Justkui poleks juhtunudki. Aga lõpp läks huvitavaks: Arvutimaailma suures testis olid 3 aastat vanad rüperaalid, kus ma kiivalt MacBook Pro poolt olin ja seejuures ta nõrkustele muudkui näpuga näitasin. Siis kirjutasin laulusõnad, mis siin eelmises postituses olid, läksin nendega stuudiosse ja tegin kõik ümber. Tegelikult läks paremaks, ausalt ka. Aitäh, Arne.

November algas Neljapäeva jaoks paanilise proovitsükliga, et uue trummariga Sossis 3 setti ära mängida. Oleks hakkama ka saanud, aga mu hääl vedas alt. Jube kahju, pidime kogu esinemise teadmata ajaks edasi lükkama. Siis teatas Oliver, et ta ei jaksa enam meie pärast kogu aeg Tartu-Tallinna vahet sõita, ehk siis pidime talle asenduse leidma. Leidsime. Aga nüüd otsime hoopiski uut trummarit. Jälle. Ohjah.

Igatahes. IM Arvutid leidis vist, et minu siiras kiidulaul Arvutimaailma külgedel on tunnustust väärt ja kutsus mind Solarise poe uue kontseptsiooni avamiseelsele VIP-üritusele. Või no pressiüritusele. Üsna VIP tunne oli ikkagi sealt punaste kardinate vahelt sisse kõndida, kui pood massidele alles järgmisel hommikul avati. Lisaks lubati kõigile kohalolnutele kingituseks Steve Jobsi elulugu, mis siiani veel kohale pole jõudnud. Raamat ise on digitaalsel kujul juba läbi loetud, aga riiulisse sobiks see teiste suurte juhtide – Enzo Ferrari ja Michael Schumacheri – kõrvale küll. 😉

11.11.11 toimus TLÜ-s World Usability Day puhul konverents, kust jäi meelde paar mõtet:

  • Mõnikord, aga väga harva, võib disainis kasutatavuse arvelt järeleandmisi teha ilma, et lõpptulemus sellest väga kannataks.
  • Akadeemikutel on huvitav akadeemikuid kuulata, ühtlasi satuvad nad omavahel pikkadesse diskussioonidesse, mis tavainimestel üle pea käivad.
  • Peeter Marvetile meeldib LHV panga disain, nii netipanga kui ka kaartide osas. Üsna vahetult pärast seda, kui Pets nende ühevärvilist pangakaarti kiitnud oli, märkasin jalgpallikaartide reklaami. Oh the irony.

Ewerti ja Kahe Draakoni kontsert oli Nokias. Lisaks heale muusikale jäi meelde, kuidas poisid täismajast lõpuni rabatud olid ja väga midagi öelda ei osanud. Aga see kõik mõjus väga siiralt ja avatult, nii et kõik on hästi. Ja siis, pärast kontserdi lõppu, jagati uksel kaarte, millega kontsertsalvestust alla laadida saab. Kaardi peal oli “kontsert” valesti käänatud. Jube keeruline sõna, tuleks ära keelata. Vähesed kontserdikorraldajad saavad hakkama.

Bigbändiga esinen novembris-detsembris kokku 5 korda, kusjuures esimestel kontsertidel hakkas hääl jälle alt vedama. Nõmme kultuurimajas – kuhu ma kiirustasin keset hooaja viimast F1-ülekannet, mida sõbrad minu poole vaatama jäid – tuli kõige lollakama koha peal kukk sisse. “Start spreading the news…” Eks hääl oli muidugi ka sellises olekus, et iga õige noodi tabamine nõudis sel hetkel üliinimlikku pingutust, pluss siis veel Sway ja sealne modukas, mis mul alati mööda läheb. Okei, mitte alati: viimati moduleerisin õigesse nooti, aga vale sõnaga.

Meeskooril on jõulukontserdid tulemas, seega sain järjekordse reklaami sisse lugeda:

Rääkides meeskoorist: minule, Vahurile ja Jannole tehti ettepanek korraldada Kuusepuu. See on sihuke traditsiooniline kord aastas toimuv pidu koos TTÜ naiskooriga. Kuigi aega oli alla kahe kuu, tõotab vinge pidu tulla. Tiiservideo on juba ise nii vinge, et oh-oh-oh-oo! Aga seda ma siin paraku jagada ei tohi, erinevatel põhjustel. Võib-olla kunagi hiljem.

Tööl läheb ka hästi. Mida rohkem ma teen, seda rohkem mind usaldatakse, seda rohkem on vastutust ja seda rohkem ka tegemist. Järgmised 3 aastat vean ühte päris mõnusalt suurt projekti. Moraal? Andke mulle vastutust ja ma leian motivatsiooni asi ära teha. Või kui ise ei oska, siis vähemalt leida need, kes teevad. Vaikselt nurgas oma asjadega nokitsedes puudus pinge ja üldse ei inspireerinud.

Kui juba töö jutuks tuli, oli meil hiljuti väga inspireeriv juhtimiskoolitus/treening Mats Soomrega. Õppisime ennast ja kolleege paremini tundma, saime igasugu huvitavaid nüansse teada. Lisaks kõigele muule on see kogemus mind ka korralikumaks autojuhiks teinud. Kes teab, see teab. 😉

Trennis hakkasin käima hommikuti, enne tööd, sest õhtul lihtsalt ei jõua. Nädal aega töötas, siis jäin haigeks. Moraal? Oleks pidanud varem hommikuti trennis käima hakkama. Mainitud haiguse tõttu jäi mul Teeviidal seekord käimata. Sellest on eriti kahju, sest kool saab enne järgmist võimalust ilmselt läbi. Hetkel olen, muide, akadeemilisel, et kevadsemestril täie rauaga lõputööd ja praktika aruannet kirjutada. Kui nüüd ainult praktika lihtmenetlusega arvestamise kohta VÕTA komisjonilt veel mingisugustki tagasisidet tuleks. Peab uurima.

Ahjaa. Värava tänavale sai lõpuks ultramoodne paraboolantenn katusele hangitud ja sellega mõned fännid pöördesse aetud. Helar lubas sisse kolida. Premier League HD, noh. Muidu on digiboks nagu digiboks ikka, aga 4 ekraani majas pole naljaasi ära toita. First world problems FTW!

Ja ongi kõik. Ei tulnud tuhandetki sõna kokku. Nõrk.

Täiuslik unistus

Kirjutasin laulusõnad. Omaarust ilgelt ägedad ja mõnusalt keerulise taustalooga, aga produtsent saatis pikalt. Noh, mis siis ikka. Vähemalt võin ma originaali siin avaldada.

Ahjaa, paraku on ta ingliskeelne. Tõlkima ei hakka, aga lühidalt räägib ühe tundmatuks jääda sooviva riigi presidendist, kes:

a) … oma võimuihas maaväliste olenditega käed on löönud, see leping aga on paraku tema vastu pöördunud. Nõunik annab nõu, kuidas jamast välja tulla.
b) … on vandenõuteoreetikute poolt röövitud. Nüüd ärkab vaikselt üles, mispeale tinapaberist mütsidega tegelased teda veenda üritavad, et ta oma chemtrailsi-tehase kinni paneks.

Lõplik sõnastus, mis mingil hetkel ka laulu ja videona ilmub, räägib absoluutselt millestki muust. Sihuke veega pooleks variant, noh. 😉

(verse 1)
light - i feel surrounded by this
night - it really burns my eyes, so
bright - remember, i should feel all-
right - this is not the truth

don't wanna hurt, i wanna go back to sleep now
but all around i see faces that tell me to
breathe, i wanted more, just to conquer the world...
why? i don't know, i...
 
(prechorus)
i don't like the look in your eyes, mr president
you can't tell the truth from the lies, it's unprecedented
it's useless to pretend

what lies beneath, underneath, in the perfect dream
a thousand deceitful illusions that we could dream of
we could be near the end

(chorus)
(these) lies in the skies
and chains around our brains and our hearts
it's truth in disguise
you gotta open up your mind to wake up

so open your eyes
we never thought it would come to this
controlling your mind
fight back or go back to your dreams

(verse 2)
so this is it, it's my final chance to
repair the wounds, to kill the beast beneath
the dream, to carry on, just one last shot to be real
let's seal this deal now!

(break)
you have to feel, leave the dreams behind you
you have to feel, leave the dreams behind you
to des-troy these... (lies in the skies)

What starts with a P and ends in ORN?

Vahelduseks natuke süütut sõnamänguhuumorit:

Priit Ohlo: hah
Priit Ohlo: what starts with a “P” and ends in “ORN”
Kristjan Karmo: PHOGHORN?
Priit Ohlo: popcorn
Kristjan Karmo: damn… so close

Inglased, eestlased, pangad ja tšekid.

Käesolevas postituses on kõik valuutakonversioonid Google’i kursiga.

Inglased on pangandusega tegelenud väga kaua: ainult rootslastel on vanem keskpank. Ajakirjandus on neil ka vahva. Nii ma ükskord tellisingi endale ühe mõnusalt sügavuti teemat lahkava kuukirja, mil nimeks F1 Racing. Siis aga saabus õnn (või noh, iPad) minu õuele ja otsustasin pabertellimuse digitaalsega asendada. Hinnavahe umbes kahekordne: paber maksab eestisse tuues £65/aasta (€74), digitaalne ainult €37,50. Erinevus on seegi, et postiga tuleb info Inglismaalt siia paari nädalaga, digiajakiri on aga juba enam-vähem ilmumise päeval loetav.

See selleks. Enne digitellimuse vormistamist olin “klassikalist” üsna värskelt uuendanud. Uurisin, kas tühistades raha tagasi ka saab. “Ikka saab,” oli vastus. “Helistage ainult, kontrollime krediitkaardi numbri üle ja teeme tagasikande.” Õnnestus nii kokku leppida, et nemad helistasid hoopis mulle. Lubati nelja tööpäeva jooksul raha tagasi kanda. Jäin ootele. Hiljem selgus, et minu tagastus oli 9. augustil hoopis tšekina teele saadetud, paluti oodata kuni 28 päeva. Ootasin.

Tšekk summaga £58,68 (€66,89) saabus lõpuks. Tallinna postitempli kuupäev oli 19.09.2011. 41 päeva? Aga noh, vähemalt kohal. Võtsin kauaoodatud tšeki ja marssisin oma kodupanka (SEB)…

“Kahjuks meie seda teenust enam ei osuta,” ütles teller murelikult. Juba (kuigi minu meelest pigem “alles”) maikuust, turvakaalutlustel. Arusaadav, kiviaegseid tehnoloogiaid ei saagi tänapäeval usaldada. Lõpuks sain soovituse kõik teised pangad läbi käia ja neist soodsaim valida.

Swedbank: Teenustasu 1,5% tšeki summast, vähemalt €19,17 (300 kr). Ooteaeg kuni 6 nädalat. Ühtlasi tuleks nende juures selleks konto avada, aga see ei maksa midagi. Kuigi, jah, lisandub veel ülekandetasu €0,38. Kokku saaksin kätte niisiis €47,34. Vähemalt digitellimuse kataks ära.

Sampo: Teenustasu 3% tšeki summast, vähemalt €19,17. Ooteaja kohta ei hakanud küsimagi, sest “ühe tehingu pärast me teile küll kontot ei ava.” Üllatav suhtumine, aga hind oleks muidu ligikaudu SB-ga võrreldav.

Nordea: “Kas te tšekkidega tegelete?” “Oleneb tšekist.” “Mul on siin sihuke Inglise tšekk…” “Ei, Inglise tšekkidega me ei tegele.”

Ja ongi kõik. Valikud tunduvad üsna piiratud. Üritan inglastega veel suhelda, ehk pakuvad omalt poolt veel mõne alternatiivi.

Vingumisest, hapnikust ja euronõuetest

Viilisin täna pisut. Jutt läks suitsetamisele.

[9:50:14 AM] Alo Suursaar: aga.. lubame siis igalpool suitsetada.. oleksid sa nõus selle kavaga? 🙂
[9:50:23 AM] Kristjan Karmo: fine by me
[9:50:25 AM] Alo Suursaar: kõrtsides, koolides, poodides
[9:50:37 AM] Alo Suursaar: mmmm.. tasty
[9:50:51 AM] Kristjan Karmo: ja minusugused ostavad endale hapnikuballoonid
[9:51:09 AM] Alo Suursaar: tead, võite aktsiisi eest isegi saada
[9:51:12 AM] Kristjan Karmo: noh!
[9:51:16 AM] Alo Suursaar: aga enne tuleb täita küsimustik
[9:51:22 AM] Alo Suursaar: et eristada vingujad normaalsetest
[9:51:31 AM] Kristjan Karmo: vingujad, you say?
[9:51:44 AM] Alo Suursaar: vingujad saavad moditd ballooni mis ei luba rääkida d:

Sel hetkel meenus hiljuti kõvakettalt leitud vana-vana modifikatsioon ühes eurodirektiivis sisalduvatest lausetest. Faili loomiskuupäev 8.10.2006, viimane muudatus 04.07.2006. Ajarändur võib!

VINGUMINE LÜHENDAB ELUIGA
VINGUMINE UMMISTAB VERESOONI NING PÕHJUSTAB SÜDAMEINFARKTE JA RABANDUSI
VINGUMINE TEKITAB SURMAVAT KOPSUVÄHKI
RASEDUSE AJAL VINGUMINE KAHJUSTAB SINU LAST
KAITSE LAPSI: ÄRA SUNNI NEID KUULAMA VINGUMIST
ARSTILT VÕI APTEEKRILT SAAD ABI VINGUMISE LÕPETAMISEKS
VINGUMINE TEKITAB KERGESTI SÕLTUVUST. ÄRA ALUSTA!
VINGUMISE LÕPETAMINE VÄHENDAB OHTU HAIGESTUDA SURMAVATESSE SÜDAME- JA KOPSUHAIGUSTESSE
VINGUMINE VÕIB PÕHJUSTADA AEGLASE JA VALULIKU SURMA
OTSI ABI VINGUMISE LÕPETAMISEKS: KÜSI NÕU OMA PEREARSTILT VÕI LÄHIMAST APTEEGIST
VINGUMINE VÕIB TEKITADA VERERINGEHÄIREID JA PÕHJUSTADA IMPOTENTSI
VINGUMINE TOOB KAASA NAHA VANANEMISE
VINGUMINE VÕIB KAHJUSTADA SPERMAT JA VÄHENDADA VILJAKUST
VINGUMINE VÕIB TAPPA
VINGUMINE TAPAB
VINGUMINE KAHJUSTAB TÕSISELT SINU JA SIND ÜMBRITSEVATE INIMESTE TERVIST

SelveEkspress: isiklik kogemus

Praeguseks on Kadaka Selveri sensatsioonilise uuenduse maailmale presenteerimisest juba piisavalt möödas, et seda normaalseks pidada. Mina näiteks peangi. Ükskord ostukontrolli sattudes sain ka teada, mis algoritmi järgi see umbkaudu käib.

SelveEkspress? Ostukontroll? Selver? Mida ma ajan, eks?

Noh, lühidalt. Kadaka Selveris on SelveEkspressi nime kandev iseteenindussüsteem. Toimib nii:
1. Tõmbad Partneri läbi, saad käsiskänneri. Sellise, mis triipkoode loeb.
2. Jalutad mööda poodi, leiad ostmist vajavaid esemeid.
3. Iga eseme piiksutad skännerist läbi, ühtlasi saad ka jooksvalt jälgida oma ostude kogusummat.
4. Registreeritud esemed pistad kohe kotti, korvikandmisfaas jääb vahele. Kotid võib ka kärru koguda: käru küljes on lausa spetsiaalne hoidik skänneri jaoks. Mõistlik on siiski ostude jaoks eraldi kotti kasutada, muidu võib järgmisel sammul probleeme tekkida.
5. Siirdud spetsiaalsesse SelveEkspressi kassasse, asetad skänneri vastavasse pessa, tõmbad Partneri läbi ja kui veab, saad kohe maksma asuda. Kui ei vea, siis…
5a. Loed ekraanilt kurvastavat teadet: “Ostukontroll.” Sellisel juhul läbivad su ostud tavalisena näiva kassa, kus võrreldakse skännerist saadud andmeid reaalse maailmaga. Kurb selles mõttes, et kogu protseduur võtab niisugusena märgatavalt rohkem aega ja loodetud ajasääst võib hoopis negatiivseks osutuda.

Ebaõnnestunud ostukontrolli tagajärgi ei ole mul paraku õnnestunud näha. Tegelikult on see hea, sest mida rohkem sa ostukontrolle edukalt läbid, seda harvemad on juhud, mil süsteem sulle selle “preemia” välja loosib. Kuuldavasti esimese 4 SelveEkspressi külastuse jooksul vähemalt korra, järgmise 8 hulka satub jälle üks, siis juba 16…

Süsteemi taga on Nixor ja IBM. Eks ole neid iseteeninduskassasid igasuguseid, aga antud süsteem mulle täitsa meeldib.

Tänaõhtune poeskäik kestis auto kella järgi 17:50-18:00 ja ei sisaldanud ühtki järjekorda. 🙂

Kaks aastat vabadust

Ühel hommikul päeva esimest sigaretti läites meenusid kiirabi oodates suitsu igatsenud isa sõnad: “Ma olen ju sõltlane.” Tuhnisin oma tunnetes. Tühjus, ei jälgegi sõltuvusest. Kustutasin koni ja kinkisin paki ära.

Täna möödus 2 aastat mu viimasest vähipulgakesest. Alkoholiga katkesid suhted päev varem (loe siit). Tõsi, ma olen selle aja jooksul mõned korrad ühe lonksuga õlle/veini maitset meenutanud ja vesipiibustki mahve imenud, nimetagu seda siis igaüks, vastavalt oma väärtushinnangutele, kuidas tahab.

Mõned ülestunnistused/tähelepanekud/mõtteterad:
  • Suitsetajad on hakanud närvidele käima, kusjuures miskipärast ainult väljaspool “suitsunurka,” olgu see kus iganes. Ehk siis kui kolleegid õue suitsule lähevad, tiksun ma mõnikord nendega kaasa. Aga kui keegi tänaval mu ees, taga või kõrval haisutab, ei meeldi.
  • Alkoholi tarbimine häirib ainult siis, kui see kuidagi minu heaolu kõigutab. Näiteks kui keegi purjuspäi tüli norib, iga hinna eest õlut pakub, sülle oksendab vms. Või kui mõni bändikaaslane laval alkoholimürgitusest kokku kukub. Noh, sihukesed pisiasjad.
  • Vabadust on rohkem. Iga kell võin julgelt autorooli istuda; hommikul pole pohmakat; aega ja raha jääb üle… või noh, ei jää üle. Sest kõik kulub lõpuks ju ikkagi ära, kuigi millegi muu peale.
  • Tervis on parem.
  • Alkovaba õlu ei olegi nii jube. Eriti Baltika “0” või Rock Zero (mis, teadagi, on ka Baltika toode).
  • Rochester Ginger on super! Prismast saab, võib-olla mujalt ka.
  • Isegi tantsimisega saab hakkama. Imbi leidsin ka ju kainelt tantsides… 😉
  • On selgunud, üllatus-üllatus, et mulle meeldib asju teha mõningase bravuuriga. Selle asemel, et vaikselt vahuveinipokaali käes hoida ja see hiljem märkamatult puutumatuna lauale tagasi sokutada, hakkan jalgu trampima ja nõuan alkovaba alternatiivi.
  • Mõned inimesed ei usalda neid, kes üldse ei joo. See ei tundu normaalne, peab ikka midagi viga olema. Mõnes mõttes saan neist aru, sest ma ise olin varem samasugune. Aga…
  • Õiged sõbrad saavad aru ja austavad mu otsust. Aitäh teile selle eest! 🙂

Penthouse 9: nullist Noortebändi finaalini ja tagasi (3/3)

Veel enne Allani lahkumist uuendasime pisut oma identiteeti. Parafraseerides üht hiljutist sotsiaalmeediast kõnelevat menufilmi: “Drop the #.” Mispeale oli Mikk kohe ka nõus meile natuke kujundama.

Penthouse 9 logo

Aga siis sai kõigil kaugsuhtest kõrini ja Allanile tuli asendust otsida. Proovidest käis läbi ca 5-6 bassimeest, kellest Janno ainsana meiega ka lavale jõudis. Meenub ka üks piinlik hetk, kui Villem ja Johan korraga proovikasse sattusid ja tuli kiiresti otsustada. Ja siis ühtäkki oli bänd viieliikmeline: lisandus Erki (no see Eesti Talent, Erki-Andres Nuut) süntesaatoril. Minu mäletamist mööda jõudis ka see koosseis ainult ühe esinemise teha, 2009 jõuluturul.

Eelviimane koosseis: kord laval, kord stuudios

Kord laval, kord stuudios. Aga mitte “Täna siin, homme seal”-stiilis, vaid täpselt üks kord jõudsime lavale ja üks kord stuudiosse. Salvestas Kostja (Aides) ja miksis-masterdas Taavi (Aides). Vaatamata salvestuspäeva aeglasele algusele (Aides korraldas eelmisel õhtul oma plaadi toetuseks kontserdi) ja venivale lõpule (Erki tahtis ilmtingimata kõik sündikäigud ise sisse mängida, kuigi lõpuks läks vist ikka natuke MIDIseks ära) oli lõpptulemus ilmselt meie parim singel. Kuigi lugu iseenesest kunagi mu lemmikute hulka ei kuulunud, kasutan ma ta algust siiani mobiilihelinana.

[audio:http://juhe.ee/p9/mp3/penthouse_9_-_tuledes_valelik_linn.mp3]

Selles, mis järgmisena juhtus, tunnen ka endal mõnevõrra süüd. Nimelt tekkis võimalus üle hulga aja jälle esineda, seda veel päris auväärses seltskonnas, aga… mina tõmbasin pidurit. Samaks päevaks oli juba varasem kohustus kalendris: meeskoori kevadkontsert. Niisama lauljana oleks veel viilida saanud, aga astusin üles ka kuueliikmelises kandleansamblis. Ainult proovide tegemine, ilma esinemisteta, ei rahuldanud paraku kõiki bändiliikmeid ja pärast üht üsna ootamatut e-kirja Johanilt otsisime jälle uut bassimeest.

Viimane esinemine ja lõpp

Õnneks tõi BändCämp järjest rohkem entusiastlikke noori instrumentaliste kokku, sealt leidsime ka noore ja entusiastliku Martin-Eero. Ja andsime tuld. Energia oli jälle üleval, tegime proove ja vaikselt hakkas jälle ka esinemisvõimalusi terendama. Ainult üks pisike probleem oli: mina. Neljapäeva plaat hakkas vaikselt valmis saama ja tähelepanu koondus sinnapoole. Piinlik tunnistada, aga Penthouse oli minu jaoks alati pigem ajutise kõrvalprojekti staatuses. Nii ma siis ühes proovis ütlesingi, et tahan bändist ära minna. Janno: “Ainult siis, kui sa kellegi enda asemele leiad.” Niipalju siis sellest.

Lisaks sellele, et Pent kogu brändiga nullist tahtis alustada (just brändiga, mitte bändiga: uus nimi, uus kontseptsioon, uus sõnum, sama bänd), hakkasid distsipliiniprobleemid mingil hetkel mõningatele meist närvidele käima: proovid kippusid algama mitte vähem kui pool tundi pärast väljakuulutatud aega. Ehk siis vähemalt poolteist inimtundi, sest mina, Pent ja Janno olime täpsed. Ja nii me lõpuks otsustasime, et juba kokkulepitud esinemine Tammsaare pargis jääb viimaseks.

Afterlife omandas uue tähenduse.

Statistika

Penthouse 9 / Penthouse#9 / Penthouse / Üheksas elu astus üles kokku 22 korda. Koosseisude kaupa jaguneb see enam-vähem nii:

Kristjan, Pent, Allan, Epp 1
Kristjan, Pent, Allan, Heido 1
Kristjan, Pent, Allan, Janno 16
Kristjan, Pent, Janno 1
Kristjan, Pent, Janno, Janno 1
Kristjan, Pent, Erki-Andres, Johan, Janno 1
Kristjan, Pent, Erki-Andres, Martin-Eero, Janno 1

Lisaks veel sageli akustiline spin-off koosseis “Pent & Garf”:

Kristjan, Pent 1
Kristjan, Pent, Janno (“Pent & Garf feat. Janno”) 1
Kristjan, Pent, Erki-Andres, Janno (“Pent & Garf feat. Janno & Erki”) 1

Stuudiosalvestised:
Üheksas elu – Üks võimalus [mp3]
Penthouse#9 – Afterlife [mp3]
Penthouse#9 – Ettekäänete allee [mp3]
Penthouse 9 – Tuledes valelik linn [mp3]