“Kui rikkaks saan, lähen soome ma ja ostan suure teleka!”

Olgu. Ei saanud rikkaks. Soome ka ei läinud. Ja kui päris aus olla, pole telekas ka tänapäevaste mõõtkavade järgi märkimisväärselt suur.

Poodlesime niisama Kristiines, kui otsustasime minna Euronicsisse telereid vaatama. Kaalusime, kas 26 või 32 tolli; lasime endale esialgu 32″ pildikaste (või no mis kastid need LCD-paneelid ikka on) tutvustada. “32-tollistel on parem valik,” teatas müüja. Kirjeldasime oma vajadusi (soodne, aga võimalikult hea; USB-liides) — valikusse jäi 2 LG mudelit, hindadega 6999kr ja 9999kr. Tõepoolest, poes võrreldes tundus kallim iga sendi jagu oma lisahinda õigustavat.

“Me veel mõtleme natuke.”

Ühtäkki tundsin, et 32 tolli on meie pisiksesse korterisse ikka liig mis liig. Arutasime Imbiga natuke ja jõudsime konsensusele: tõepoolest, vaatame kahekümne kuueseid.

Väiksem valik osutus ühtlasi lihtsamaks. Ei mingit kahtlust, see Sony oli parima hinna/kvaliteedi suhtega. Seda enam, et hind oli 6999kr pealt 5499 peale kukkunud. Siiani ei kahetse üldse. 🙂

Okei, ta ei ole HD. Aga… ta oskab välise kõvaketta pealt filme mängida; pilt paistab terav ka analoogsisendist; DVD-mängijast on lõpuks kasu ka; pult töötab igast asendist jne. Viimaste punktide headuse mõistmiseks tuleb teada, mis meie kodus varem sama rolli täitis. Oli ka Sony, aga umbes 15 aastat vanem, mis oma puldiga enam väga hästi läbi ei saanud.

Ja kui pealkiri sulle midagi ei öelnud, kuula seda. Või parem… ära kuula. Päris jube on.

Vastupidiselt meie uuele telekale. 🙂

Hüvasti, kiisud!

Ansambel Penthouse 9 on otsustanud pillid kokku pakkida ja oma eksistentsi lõpetada. Hüvastijätuks laseme välja veel viimase singli “Tuledes valelik linn.”

Lugu on salvestatud kevadel 2010 stuudios Kookon ja on kõigile vabalt kättesaadav aadressil http://p9.juhe.ee/mp3/penthouse_9_-_tuledes_valelik_linn.mp3

Suur tänu kõigile, kes meiega kahe tegutsemisaasta jooksul koostööd on teinud, samuti sügav kummardus kõigile kuulajatele.

Penthouse 9 astub viimast korda üles sel reedel (24.09.2010) kell 15:35 Tammsaare pargis.

http://p9.juhe.ee/
http://facebook.com/penthouse9

Roll call!

Aitab. On aeg blogida blogimisest. Miks ma seda teen? Miks te seda loete? Kas üldse keegi loeb? Kui loeb, miks ei kommenteeri?

Andke endast rohkem märku, muidu tundub, nagu soniksingi omaette, aitäh! 🙂

Aga jah, kolmas lõik järjest algas tähestiku esimese tähega. Lahe!

Aitab.

In other news: Täna õhtul saab avalikuks. Natuke kurb on ka, aga elu läheb edasi.

Soolise võrdõiguslikkuse nimel!

Tubli ja tulihingelise võrdõigustajana leian ma, et ei ole “poiste” ja “tüdrukute” mänge. Või hobisid. Või töid. Kui naine ikka tahab kaevanduses lampi peas kanda, peab ta seda saama. Nii ma olen ka Imbit kardirajale meelitada üritanud — seni tulutult.

Aga nüüd läksin seksistliku diili peale välja. Välja kukkus… hästi, nagu alati! 🙂

garf says (14:04):
*teeme diili — sa tuled karti sõitma ja ma pesen kuu aega nõusid 😛
Imbi says (14:04):
*ma ei taha, et sa kuu aega nõusid peseksid 😀
*meil poleks kuu lõpus enam millegi peal süüa 🙂
garf says (14:04):
*ma tahan, et sa karti sõitma tuleksid! 😀
Imbi says (14:04):
* 😀
garf says (14:04):
*okei
*sa tuled karti sõitma ja võid edaspidi ka nõusid pesta! 😛
Imbi says (14:04):
*okei, siis küll! 🙂
garf says (14:04):
*nonii, diil 😛

Ja nii ongi. Mina luban Imbil nõusid pesta ja laupäeval saab tema oma esimese kardikogemuse.

Lugu sellest, kuidas Mark korvi sai

Saage tuttavaks, see on Mark. Ta ema on pärit Saksamaalt, noormees ise omab Ameerika Ühendriikide kodakondsust ja tuli armastusest tiivustatuna Eestisse.

Armastus? Noh, olgu, armumine. Leidis Facebookist ilusa tüdruku pildi; kolis Tallinna; käis paar kuud Eesti keele kursustel; üritas… ja sai korvi.

Pervert, jah? Või no vähemalt stalker. Jälitaja. Vaene tütarlaps ei teadnud Marki olemasolust midagi, kui too — lillekimp ühes käes, ukulele teises — neiu kontorisse sisenes, end põgusalt esitles, kätt palus ja serenaadi laulis. Vaatamata sellele, et noor pruut (!) vaid 2 päeva hiljem altari ette pidi astuma.

Paraku jäi loodetud leek süütamata. Mark kõndis nukralt naeratades ruumist välja ning jättis sealsamas eluga hüvasti.

Mark eostati 17. augustil 2010 kell 15:50. Järgmisel õhtul laenasin talle Justinilt aktsendi. Nime, ajaloo ja lillekimbu sai ta 19. augusti hommikupoolikul, vahetult enne oma esimest ja viimast missiooni. Samal päeval kell 12:43 oli temast järel vaid mälestus.

Sensatsioon! Meil on köögis laud!

Enneolematu skandaal! Imbi ja Kristjan ostsid oma möbleeritud üürikorterisse uue laua! JA KAKS TOOLI!

Olgu, olgu. Lihtsalt diivanilaual söömine muutus kurnavaks — jube madal teine ja iga kord pidi köögist nii kaugele tulema.

Igatahes, otsisime siit, otsisime sealt, sobivat lauda ei kusagil — kuni ühel hetkel teatas ema, et avastas väga soodsa pakkumise, mis meid huvitada võiks. Sõitsime Evelekti lattu, hindasime olukorra ideaalseks ja viisime komplekti koju. 1490 krooni tammepuidust laua ja kahe tooli eest? Jah, palun! Kui praegu laud ja toolid Evelekti veebikataloogist üles otsida, tuleb hind kokku 4188kr. 64% soodustus on ka okei. 🙂

Pilt lauast oma uues kodus ka:

BändCämp 2010 on siin!

Või noh, tegelikult küll Valtus. Esmaspäevast neljapäevani. Ja siis rebitakse kõik verisulis bändid otse Rock Cafe lavale.

Mis on BändCämp? Vaata videolõiku. Ei aidanud? Noh, see on umbes nagu Garage48 bändidele. Ikka segane? Loe edasi…

BändCämp on laager, kus 10 trummarit, 10 bassisti, 10 kitarristi, 10 lauljat jne loositakse omavahel bändidesse. Pärast loosimist on neil 48 tundi, et valmistada ette 1 täiesti uus lugu ja 1-2 kellegi teise poolt juba varem (kuulsaks) lauldud pala (ehk võõrkeeli coverit). 48 tunni jooksul antakse neile mõned kindlaksmääratud prooviajad kohapealsetes vajaliku tehnikaga varustatud prooviruumides, tehakse workshoppe, pakutakse süüa-juua, ehk lühidalt tagatakse kõik eluks ja bänditegemiseks vajalik. Lõpuks on juba igaühe enda asi, kuidas ta oma uute bändikaaslastega toime tuleb ja koostööd teeb.

Ja siis on lõppkontsert…

BändCämp [koduleht] [facebook] [lõppkontsert] [2009]

PS: Miks ma seda kõike kuulutan? Sest ma käisin eelmise aasta laagris [link]. 🙂

Aides

Avastasin Aidese enda jaoks tegelikult alles hiljuti, kui Mikk ja Kostja suvel BändCämpereid suunamas käisid. Ja noh, ega ma siis ka tervet Aidest ei näinud — Taavit polnud.

Mõni aeg hiljem nägin neid esimest korda Rock Cafe laval. Müüdud! Kasvõi ainult see, kuidas on võimalik kolmekesi laval nii palju heli tekitada. Eks neil ole muidugi 2 ülearust keelt abiks — 5-keelne bass ja 7-keelne kitarr. Viimane live Jägermeister Rock Liiga finaalis oli lihtsalt super, kuigi basskitarriga nii käituda… Aga olgem ausad: laulvad bassimehed on mulle alati meeldinud.

Ja nüüd on see käes. Nende esimene album on lõpuks ometi valmis. Oodatud on seda vähemalt 4 aastat, mõningates ringkondades rohkemgi. Esitlustuuri kick-off homme (02.06.) kell 12 Solarises. Siinkohal tahaksin teiega jagada üht lugu: Unbelievable.

Mine kindlasti ka nende kodukale [aides.ee] (kus terve albumi lugusid kuulata saab) ja tšeki mu vana lemmikut. TikTak. Üheksas pala.

aides.ee/jaga

Kusjuures kaanekujundus meenutab mulle miskipärast õige pisut Rubber Souli.

Uus aadress: Kristiina 14a-2

Üürisime Imbiga korteri, nüüd elame Uues Maailmas — juba üle nädala.

Korter asub ilusas helesinises majas, esimesel korrusel. Sisaldab mööblit, duširuumgi on piisavalt suur.

Ja kamin on meil ka:

Soolaleivale saamise osas tuleb personaalseid kokkuleppeid sõlmima hakata. Kirjutage-joonistage meile (ehk siis iimeile — garf [at] juhe.ee), üritame teid kuidagi oma tihedasse graafikusse ära mahutada! 🙂