Kuis mõnikord tekst ära lipsab käest…

garf: dirk gently ftw!

Laura: seisab mul riiulis hemingway kõrval

garf: mõlemad?

Laura: üks

garf: esimene?

Laura: ma arvan küll

Laura: ja

Laura: esimene

garf: ja?

Laura: jah*

garf: üksik sidesõna uitamas ekraanil

Laura: otsib koma

garf: … on ta parasiit või lesk?
kui leidmata jääb, luhtuvad siis plaanid
või koorub sellest välja humoresk?

Laura: ei, lihtsalt elu lõpmatu paradoks, kus ja, kelle ette koma reeglipäraselt ei käi,siiski seda soovib

garf: riimid, riimid, riimid!

Laura: vabariim, mees,
see on see,
mis ootab sind ees

garf: noor neiu, kuskil interneti peal…
ei vabavärss mind rahulda, ei eal

Laura: Lase vabaks!
Lase vabaks…
enne kui jääd liiga vanaks 🙂

garf: ent piisab tegelikult minu kõrvus
kui kõlalt sarnane on see, mis lause lõpus

garf: vokaalid mängeldes las täita seda rolli,
mis mõnel tingib pikalt ilme morni —
ei lauldes keegi kirjapilti näe
ja lummuses küll publik liidab käed

Laura: mu pea on paksult nohu täis,
ei ühtki riimi enam välja käi 🙁

garf: ja minul unevõlg, mis, vastupidi
mul annab võime luua kiiremini!

Laura: Küll olla võid siis õnne tipul sa,
peaasi, et tööl ei jääks nüüd magama

garf: oh ei, ei sellepärast muretsema pea
mul sõber mate täna maitseb hea
ta kangus kofeiinirikkalt aitab
ja mõttelõnga veelgi enam paitab

Laura: Jah, siis võin rahus puhata oma hinge,
kui vaid ei pitsitaks see vastik köhapinge

garf: mett, sidrunit, paar küünt veel
küüslauku, ehk väike ingver,
paar lusikat, on tervem neel
ja kurgust taganevad pinged?

Laura: eks näis, eks näis,
ehk esmaspäeval jälle koolis käin

garf: (kuule, võin ma selle millalgi ära blogida? :P)

Laura: (ok)

Laura: Oh pagan, kuis aeg küll jookseb eest,
peaaegu oleks ära jahtunud mu ravitee.