…the teacher is teachin’ the golden rule…

Esmaspäeval käisin “Tagasi kooli” kampaania raames Inglise Kolledži õpilastele oma tohutuid kogemusi jagamas. Tegelikult sai kõik alguse sellest, kui ma 7. veebruari õhtul Facebookis ringi vaatasin ja Margo Loori reklaamitud videot vaatama läksin. Presidendi pöördumine inspireeris momentaanselt registreeruma, paar minutit hiljem klõpsasin juba e-postiga saadud kinnituslinki ja oligi kõik.

Esmaspäeval sain TIKist kirja, mis tänas mind registreerumise eest. Siis saabus paanika: “Millest mul seal üldse rääkida on?”

Õppedirektor Parts arvas, et lisaks humoorikale kasutajatoe-teemalisele ettekandele oleksin mina ehk õige inimene rääkima IT-ohtudest. Mis seal ikka, ajakohane ja tuttav teema, minugipoolest.

Hakkasin alateadlikult ajakirjandust jälgima, et vastavateemalisi näiteid koguda — selgus, et pettustest on üsna palju juttu viimasel ajal. Viimase hetkeni üritasin mingit kava kokku panna, mõttes oli lausa piltidega presentatsioon, aga… tjah.

Pühapäeva õhtul duši all tuli lõpuks geniaalne idee — jagada teema keskkondadeks. E-post, suhtlusportaalid, “niisama” surfamine ja muud ohud. Tekkis lausa kavalaadne moodustis:

1.    E-post
1.1.    viirused
1.2.    rämpspost
1.3.    phishing
1.4.    võlts-viirusehoiatused
1.5.    petuskeemid
2.    Suhtluskeskkonnad
2.1.    identiteedivargus
2.2.    laim/kiusamine
2.3.    väljapressimine
2.4.    pettused
3.    Veebis surfamine
3.1.    viirused
3.2.    nuhkvara
3.3.    hasartmängud
4.    Muud ohud
4.1.    turvaaugud

No ja siis oligi õige hommik käes. Taganeda polnud enam kuskile. Raskendava asjaoluna läks mu Focuse juhiukse sulgumisandur jäässe, vajas pool tundi soojendamist, et auto üldse lukku saaks panna. Nii ma siis istusin 23.02. hommikul Kristiina 15 parklas ja kütsin…

Koolimajja jõudes oli esimene tund juba alanud, aga teiseni veel omajagu aega. Astusin õpetajate toast läbi, uurisin maad. Kuna mu esimene tund (12b klassiga) oli raamatukogus, lubati sinna oludega tutvuma minna. Nostalgia… viimati käisin seal majas vist umbes 6 aastat tagasi, kui meie lennu rebased lõpetama hakkasid.

Raamatukogus oli “auditoorium” ilusti ette valmistatud, projektor töötas, toolid-diivanid kaarjalt ekraani ette paigutatud, abivalmis raamatukogupersonal juba ootamas. Õigeks kellaajaks oli kohal ca pool 12. klassi — rohkem polnud neid tol päeval kooliski. Tõenäoliselt mindi koos vanematega “pikkade pühade” puhul linnast välja.

Kui 12. klassile mõeldud klienditoe ettekanne 10 minutiga läbi sai, küsisin neilt ettepanekuid, millest edasi rääkida võiks. Mainisin 9. klassi teemat, mispeale abituriendid endid abivalmilt katsejänesteks pakkusid. Järgnes mõnusalt interaktiivne loeng Internetis varitsevate ohtude teemal — õpilastel jätkus ideid ja küsimusi tunni lõpuni, oleks võinud kauemgi vestelda. Tundus, et järgmise 45 minuti täitmisega probleeme ei teki, aga…

9. klassiga sai kogu ohtude teema 20 minutit enne tunni lõppu läbi käidud. Viimane küsimus püramiidskeemide kohta viis majandussurutiseni, seejärel tahtsid nad hoopis minu naljakaid kooliaegseid juhtumisi kuulda. Mis seal’s ikka. Lõpetasin tunni odava populaarsuse võitmiseks 2 minutit varem — tunni- ja vahetunnikella seal majas nagunii ei ole, õpetaja Kaldjärv ka vastu ei vaielnud.

Järgnes aktus. Kooli kammerkoor ja ansambel kõlasid hiilgavalt, esimest korda elus laulsin publikus hümni (ja ka aktuse lõpus kõlanud Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm” bassipartiid) häälega kaasa. Tavaliselt olen ainult häbelikult suud liigutanud.

Tundsin end osana millestki suuremast.

…i feel for you…

Empaatia on oluline. Või noh, vähemalt… mõned arvavad nii. Mina kaasaarvatud, juba varajasest noorusest peale. Antud juhul siis minu meeletu kaastunne hr Krokodillile.

Ühtlasi tõestab klipp, et esimesed duublid lähevad alati aia taha. 🙂

…on the road again…

Ema haris mind juba varakult logistika teemadel. Veoautol peab (vähemalt mõnikord) olema koorem, sageli on kuskil ka ladu. Kogu selle uue info seedimine tegi mind päris mõtlikuks — jututuju läks ära.

…ja siis ma olen nagu sangar…

Enesekindlus on oluline — sellest sain ma juba varajases lapsepõlves aru. Tõestab tolmuimejateemaline dialoog minu ja isa vahel.