…and may all your Christmases be…

…nädal on möödas…

…aga tundus, et peab ikkagi kirja panema, pärast hea lastelastele kunagi ette lugeda.

Eelmine pühapäev sai hoo sisse kell 10 telemajas. Õigemini, jah, hoogu veel polnud, pigem proloog kõigele järgnevale. Nägime ära stuudio, kust “Laulud tähtedega” eetrisse läks — üllatavalt väike stuudio varem telerist nähtuga võrreldes. Nagu Margo ütles, on Eestis alles paari viimase aasta jooksul tekkinud kompetents näidata stuudiot telepildis tegelikust suuremana. Et noh, ikka võib mõne näpukaga selle suuruse illusiooni kolinal kokku kukutada, aga viimasel ajal osatakse neid vältida.

Järgnes proov, veel üks, tükike kolmandatki, mikrofonid jagati välja ja määrati ära, kes millist kasutab. Minul oli musta otsaga raadiomikker, Guidol punasega. Segi ei tohtinud neid ajada, sest me vajasime väljundisse üsna erinevaid kõlapilte.

Vahepeal pidasime telemajas ka meeskoori juhatuse koosoleku ära, pärast mida jõudsin kiiresti kodus lõunal ja pesemas käia, et saate läbimänguks tagasi olla. Selle aja jooksul helistas Margo ja ütles, et grimm tehakse millalgi läbimängu ja eetrissemineku vahepeal.

Õhtul enne läbimängu kohale jõudes otsustati mind ikkagi kohe grimmiruumi kutsuda. Kõigepealt soeng: kaks toredat noormeest tegid kammi ja juukselakiga kiire ja korraliku töö, pärast mida tundsin end justkui tumedapäine versioon Taavi Petersonist või siis näiteks Robert Smith. Järgnes grimm. Paraku oli varasematel kordadel kasutatud mask kuskile kadunud, seega tuli improviseerida — esimene variant tegi mind veel robertsmithilikumaks, aga… ei olnud piisavalt kole. Seejärel loobuti ilmselt algsest plaanist “mitte päris KISS” — ja silmade ümber ilmusid mustad, ütleme, kaunistused. Kuna läätsed olid mul just 3 päeva varem otsa saanud ja uute ostmine venis (nüüd on olemas, tänu Siljale), ei julenud ma ilma prillideta lavale minna ja lisasin selle ka lähteülesandesse — grimm peab prillidega ka toimima. Eks ta seepärast natuke liiga leebe vast tunduski, aga eesmärk ei olnudki lapsi hirmutada, vaid lihtsalt väike show teha. Käes oli ka Rannolt tellitud kirves, mis ülimalt efektne välja nägi ja palju tähelepanu äratas. Julgust andis ka — relvaga on ikka kindlam kui ilma. 🙂

Läbimängus tundus, et oktaaverit polegi mu mikrofoni taha ühendatud. Küsisin helimehelt ja sain julgustava kinnituse: stuudiomonitoridesse lastaksegi puhast heli. Miks ka mitte, seda kõike võib õige tunde saamiseks lihtsalt ette kujutada.

Järgmised paar tundi (vähemalt nii see tundus) kõndisin kärsitult koridoris edasi-tagasi, kirves käes. Vahepeal hakkas soeng justkui ära vajuma, siis tuli suurte päikeseprillidega noormehele korraks viibata ja päästev juukselakk saabus sekunditega. Nägin oma suuri iidoleid Otti ja Märti, aga ka muid kohalikke megastaare. Näiteks Heidy Purga, eksju — jõhker püss küll, aga peaaegu ei oleks teda seal koridoris märganudki.

Ja siis oli see käes. Koor rivistati üles, mina läksin kohtunike laua kõrvale oma lavaletulekut ootama. Publik saalis, prožektorid pimestamas, kaamerad, otse-eeter… klimp kurgus. Justkui kägistaks. Köhatasin, neelatasin, vaatasin Nõgisto veeklaasi poole… aga ei leidnud endas ülbust sealt viimane tilk ära juua. Koor lõpetas esimese refrääni, teise lõpus pidin mina juba laval mikrofoni rögisema. Ja siis saabus rahu. Koor tundus laulvat puhtamalt kui kunagi varem. Üks väike poiss piilus üle õla mu kirvest ja siis vaatas mulle naeratades otsa. Naeratasin vastu ja kõndisin lavale.

Pärast saadet õnnestus ka OtiMärdiga “sõbrapildid” teha (mispeale fotograaf õigustatult kommenteeris: “Mul pole õrna aimugi, kes see oli!”), Nõgistoga kirvestest rääkida ja grimm pea-aegu maha võtta. Järgnes PÖFF.

…engines pumping…

Huvitavaid asju selgub — kui BMW Sauber hakkas oma KERS lahenduse puhul elektrilöökide hirmus kummikindaid kandma, siis Williamsi süsteemiga pole sarnaseid probleeme karta. Akude asemel talletatakse taaskasutatav pidurdusenergia hoorattasse:

…get back…

Minge teatrisse!

Mina eile käsin. Hea oli. Oli huumorit, oli kunsti, oli erutavat äratundmisrõõmu ja vihaleajavat frustratsiooni, lisaks ka mõned üllatusmomendid… ja mis põhiline — tüki ülesehitus hoidis aju pidevalt natuke töös, et pilt tükikestest kokku panna.

Kuid… miskipärast küsiti minult pärast lõppu korduvalt: “Aga kas sa aru ka said?”

Abulkasem. Täiega abulkasem.