…i’ve been waiting so long…

Eile sai see siis lõpuks teoks – Penthouse tegi selle (ajutise) nime all juba teise esinemise. Kuigi… koosseis on vahepeal taaskord muutunud: trumme mängib nüüd Janno.

Niigi lühike kava sai pikkuse huvides kaheks setiks jagatud, vastavalt siis 4 ja 5 lugu. Esimese seti lõpetasime meeleoluka diskoversiooniga vanast heast Sunshine of Your Love’ist, mis lisaks bändiliikmetele endile (vähemalt minule) ka vähemalt viiele lava ees karglevale fännile hästi peale läks. Fiiling oli olemas, kuigi pidulisi (ilmselt olematute teeolude tõttu) pisut vähe kohale oli jõudnud.

Aga vähemalt sai natuke oma lavasõltuvust jälle rahuldatud. 🙂

…snow, let it…

Eile oli vaja tingimata Viimsisse sõita. No lihtsalt oli. Põnevamat sõitu pole ammu olnud.

Juba aiast tänavale jõudes hakkas tunduma, et see kõige parem mõte ei ole. Samas on Focus ju ralliauto ja Ford on tank nagunii — küll välja veab (kui kinni ei jää); väikesed tänavad on alati paksu lume all ka niikuinii. Männiku teelt leidsin sarnased olud, see tegi juba pisut murelikuks — nähtavus oli ka silmnähtavalt piiratud. Helistasin oma sihtpunkti ja vihjasin, et võib pisut kauem minna. Muuhulgas nentisime ühiselt, et lumes on ääretult fun sõita. Sõna otseses mõttes. 🙂

Kesklinn oli omamoodi šokk, eriti Stockmanni ees rohelist tuld oodates. Tuul oli vähemalt ühe kolmnurkse reklaamtahvli maha murdnud (rohkem ma lihtsalt ei näinud neid), raputas seisvat autot kõvemini kui senised teeolud. Üle Tartu mnt ristmiku sõites hoidsin pöialt, et rehvidel külgsuunas ikka pidamist jätkuks. Raua tänav ei sarnanenud kuskilt otsast pildile, mis samas kohas 15 tundi varem avanenud oli.

Narva mnt — võtsin ühele linnamaasturile sappa ja kasutasin tema tagatulesid orientiirina Haabneemeni välja. Udutuled lülitasin ka sisse, et ka mind läbi tormi tagant paremini märgata võiks. Nähtavus kõikus 30 meetrist 3 meetrini — eriti hull oli Pirita tee.

Kojamehed töötasid terve tee täiskiirusel. Viimsisse jõudes hakkasid lumekamakad nende töövõimet juba pisut pärssima — tuli peatus teha ja koputada. Kinni ei jäänud.

Sihtkohta jõudsin terve autoga, nahast rääkimata. Õhtuse tagasisõidu asemel tarbisin rahustuseks rummi. Hommik oli märkimisväärselt targem, kuigi…

Kahetunnine sõit Viimsist kesklinna tõi kinnijäänud autode-busside näol üllatusi täiesti kontori kõrvalt. Uku soovitusel parkisin auto Kristiine Keskuse parklasse. Seal ta nüüd siis on, katus peakohal ja ei mingit lund. Kõik võib veel hästi minna!

…i say bark, you say bite…

[23:36:59] garf: mine viltu 😛
[23:37:15] Bullet-timed high explosive armorpiercing angry housekitten: sae plekki 😉
[23:38:07] garf: näksi peergu
[23:38:32] Bullet-timed high explosive armorpiercing angry housekitten: ime tynni
[23:39:15] garf: peksa pihlakat
[23:39:51] Bullet-timed high explosive armorpiercing angry housekitten: laku vatti
[23:40:25] garf: söö silda

Aga pärast seda tuli Tsordilt combo-breaker:

[23:40:40] Bullet-timed high explosive armorpiercing angry housekitten: umm
näpi tissi

…laul, see olgu…

DVD tuleb varsti! 🙂

…excuse me, mr. officer…

Ööl vastu pühapäeva (02.11.08 umbes kell 2:20) Vene tänaval:

Mina: “Tere! Vabandage, kas teil alkomeetrit on?”
Politseinik: “On ikka!”
Mina: “… Ma tahaks lihtsalt teada, millal ma rooli võiks istuda.”
Politseinik: “Ikka saab. Puhuge, kuni ta vilistamise ära lõpetab.”

Puhusin. Ootasin.

Alkomeeter: “0.00”
Politseinik: “Järelikult pole te midagi joonud.”

Selgitasin, et olen joonud küll, aga juba mõni aeg tagasi. Tema jällegi kiitis mind. Ütles, et alati tasub kontrollida, kui võimalust on. Ja nii ongi.

Mulle täitsa meeldib, et meil selline institutsioon olemas on. 🙂