…not the end…

Pühapäeva närveerisin täis. Üleni. Läksin küll öösel kell 3 (või natuke hiljem) magama, aga 8:47 oli uni läinud, põhjuseks unenägu, milles ma WAFi katsetel Rebel Yelli laulsin ja hääl üldse õigete nootideni ei küündinud.

Hommikul proovisin viimatimainitud lugu ka natuke mängida-laulda… no ei tulnud. Helistasin Siimule — linnast väljas. Helistasin Laurile — haige. Proovisin netist karaoketaustu leida — sobivaid ei leidnud.

Lõpuks jõudsin otsusele, et jääb ikkagi esimene emotsioon: “Another Way”

Lõputult improviseerimisruumi, emotsionaalselt tunnetatav, enam-vähem adekvaatselt suudan end ka kitarril saata… ja nii ta läks. Emotsiooni sai nii palju sisse valatud, et ma ise ka imestasin. Kohati ajasin end vokaalse improvisatsiooniga nii puntrasse, et kitarrikäsi kaotas õige rütmi ära. No ja paar vale nooti tuli ka sisse.

Aga siis… aplaus! Ja ennäe imet, olengi nimekirjas. Teisigi tuttavaid leidsin, seega tõotab tulla lõbus kooliaasta. Peaasi, et tunnid esmaspäeviti ei oleks. 🙂

6 Replies to “…not the end…”

  1. Seda nimekirja vaadates tundub küll, et siinmail on laulmine eksklusiivselt naiste ala.
    Kuule, aga äkki sinna kooli võetakse ka poisse poole lihtsamini sisse (nagu näiteks paljudes keskkoolides), et veidikenegi maskuliinsemat poolt ka näha?:P

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.