…and may all your Christmases be…

…nädal on möödas…

…aga tundus, et peab ikkagi kirja panema, pärast hea lastelastele kunagi ette lugeda.

Eelmine pühapäev sai hoo sisse kell 10 telemajas. Õigemini, jah, hoogu veel polnud, pigem proloog kõigele järgnevale. Nägime ära stuudio, kust “Laulud tähtedega” eetrisse läks — üllatavalt väike stuudio varem telerist nähtuga võrreldes. Nagu Margo ütles, on Eestis alles paari viimase aasta jooksul tekkinud kompetents näidata stuudiot telepildis tegelikust suuremana. Et noh, ikka võib mõne näpukaga selle suuruse illusiooni kolinal kokku kukutada, aga viimasel ajal osatakse neid vältida.

Järgnes proov, veel üks, tükike kolmandatki, mikrofonid jagati välja ja määrati ära, kes millist kasutab. Minul oli musta otsaga raadiomikker, Guidol punasega. Segi ei tohtinud neid ajada, sest me vajasime väljundisse üsna erinevaid kõlapilte.

Vahepeal pidasime telemajas ka meeskoori juhatuse koosoleku ära, pärast mida jõudsin kiiresti kodus lõunal ja pesemas käia, et saate läbimänguks tagasi olla. Selle aja jooksul helistas Margo ja ütles, et grimm tehakse millalgi läbimängu ja eetrissemineku vahepeal.

Õhtul enne läbimängu kohale jõudes otsustati mind ikkagi kohe grimmiruumi kutsuda. Kõigepealt soeng: kaks toredat noormeest tegid kammi ja juukselakiga kiire ja korraliku töö, pärast mida tundsin end justkui tumedapäine versioon Taavi Petersonist või siis näiteks Robert Smith. Järgnes grimm. Paraku oli varasematel kordadel kasutatud mask kuskile kadunud, seega tuli improviseerida — esimene variant tegi mind veel robertsmithilikumaks, aga… ei olnud piisavalt kole. Seejärel loobuti ilmselt algsest plaanist “mitte päris KISS” — ja silmade ümber ilmusid mustad, ütleme, kaunistused. Kuna läätsed olid mul just 3 päeva varem otsa saanud ja uute ostmine venis (nüüd on olemas, tänu Siljale), ei julenud ma ilma prillideta lavale minna ja lisasin selle ka lähteülesandesse — grimm peab prillidega ka toimima. Eks ta seepärast natuke liiga leebe vast tunduski, aga eesmärk ei olnudki lapsi hirmutada, vaid lihtsalt väike show teha. Käes oli ka Rannolt tellitud kirves, mis ülimalt efektne välja nägi ja palju tähelepanu äratas. Julgust andis ka — relvaga on ikka kindlam kui ilma. 🙂

Läbimängus tundus, et oktaaverit polegi mu mikrofoni taha ühendatud. Küsisin helimehelt ja sain julgustava kinnituse: stuudiomonitoridesse lastaksegi puhast heli. Miks ka mitte, seda kõike võib õige tunde saamiseks lihtsalt ette kujutada.

Järgmised paar tundi (vähemalt nii see tundus) kõndisin kärsitult koridoris edasi-tagasi, kirves käes. Vahepeal hakkas soeng justkui ära vajuma, siis tuli suurte päikeseprillidega noormehele korraks viibata ja päästev juukselakk saabus sekunditega. Nägin oma suuri iidoleid Otti ja Märti, aga ka muid kohalikke megastaare. Näiteks Heidy Purga, eksju — jõhker püss küll, aga peaaegu ei oleks teda seal koridoris märganudki.

Ja siis oli see käes. Koor rivistati üles, mina läksin kohtunike laua kõrvale oma lavaletulekut ootama. Publik saalis, prožektorid pimestamas, kaamerad, otse-eeter… klimp kurgus. Justkui kägistaks. Köhatasin, neelatasin, vaatasin Nõgisto veeklaasi poole… aga ei leidnud endas ülbust sealt viimane tilk ära juua. Koor lõpetas esimese refrääni, teise lõpus pidin mina juba laval mikrofoni rögisema. Ja siis saabus rahu. Koor tundus laulvat puhtamalt kui kunagi varem. Üks väike poiss piilus üle õla mu kirvest ja siis vaatas mulle naeratades otsa. Naeratasin vastu ja kõndisin lavale.

Pärast saadet õnnestus ka OtiMärdiga “sõbrapildid” teha (mispeale fotograaf õigustatult kommenteeris: “Mul pole õrna aimugi, kes see oli!”), Nõgistoga kirvestest rääkida ja grimm pea-aegu maha võtta. Järgnes PÖFF.

…engines pumping…

Huvitavaid asju selgub — kui BMW Sauber hakkas oma KERS lahenduse puhul elektrilöökide hirmus kummikindaid kandma, siis Williamsi süsteemiga pole sarnaseid probleeme karta. Akude asemel talletatakse taaskasutatav pidurdusenergia hoorattasse:

…get back…

Minge teatrisse!

Mina eile käsin. Hea oli. Oli huumorit, oli kunsti, oli erutavat äratundmisrõõmu ja vihaleajavat frustratsiooni, lisaks ka mõned üllatusmomendid… ja mis põhiline — tüki ülesehitus hoidis aju pidevalt natuke töös, et pilt tükikestest kokku panna.

Kuid… miskipärast küsiti minult pärast lõppu korduvalt: “Aga kas sa aru ka said?”

Abulkasem. Täiega abulkasem.

…i’ve been waiting so long…

Eile sai see siis lõpuks teoks – Penthouse tegi selle (ajutise) nime all juba teise esinemise. Kuigi… koosseis on vahepeal taaskord muutunud: trumme mängib nüüd Janno.

Niigi lühike kava sai pikkuse huvides kaheks setiks jagatud, vastavalt siis 4 ja 5 lugu. Esimese seti lõpetasime meeleoluka diskoversiooniga vanast heast Sunshine of Your Love’ist, mis lisaks bändiliikmetele endile (vähemalt minule) ka vähemalt viiele lava ees karglevale fännile hästi peale läks. Fiiling oli olemas, kuigi pidulisi (ilmselt olematute teeolude tõttu) pisut vähe kohale oli jõudnud.

Aga vähemalt sai natuke oma lavasõltuvust jälle rahuldatud. 🙂

…snow, let it…

Eile oli vaja tingimata Viimsisse sõita. No lihtsalt oli. Põnevamat sõitu pole ammu olnud.

Juba aiast tänavale jõudes hakkas tunduma, et see kõige parem mõte ei ole. Samas on Focus ju ralliauto ja Ford on tank nagunii — küll välja veab (kui kinni ei jää); väikesed tänavad on alati paksu lume all ka niikuinii. Männiku teelt leidsin sarnased olud, see tegi juba pisut murelikuks — nähtavus oli ka silmnähtavalt piiratud. Helistasin oma sihtpunkti ja vihjasin, et võib pisut kauem minna. Muuhulgas nentisime ühiselt, et lumes on ääretult fun sõita. Sõna otseses mõttes. 🙂

Kesklinn oli omamoodi šokk, eriti Stockmanni ees rohelist tuld oodates. Tuul oli vähemalt ühe kolmnurkse reklaamtahvli maha murdnud (rohkem ma lihtsalt ei näinud neid), raputas seisvat autot kõvemini kui senised teeolud. Üle Tartu mnt ristmiku sõites hoidsin pöialt, et rehvidel külgsuunas ikka pidamist jätkuks. Raua tänav ei sarnanenud kuskilt otsast pildile, mis samas kohas 15 tundi varem avanenud oli.

Narva mnt — võtsin ühele linnamaasturile sappa ja kasutasin tema tagatulesid orientiirina Haabneemeni välja. Udutuled lülitasin ka sisse, et ka mind läbi tormi tagant paremini märgata võiks. Nähtavus kõikus 30 meetrist 3 meetrini — eriti hull oli Pirita tee.

Kojamehed töötasid terve tee täiskiirusel. Viimsisse jõudes hakkasid lumekamakad nende töövõimet juba pisut pärssima — tuli peatus teha ja koputada. Kinni ei jäänud.

Sihtkohta jõudsin terve autoga, nahast rääkimata. Õhtuse tagasisõidu asemel tarbisin rahustuseks rummi. Hommik oli märkimisväärselt targem, kuigi…

Kahetunnine sõit Viimsist kesklinna tõi kinnijäänud autode-busside näol üllatusi täiesti kontori kõrvalt. Uku soovitusel parkisin auto Kristiine Keskuse parklasse. Seal ta nüüd siis on, katus peakohal ja ei mingit lund. Kõik võib veel hästi minna!

…i say bark, you say bite…

[23:36:59] garf: mine viltu 😛
[23:37:15] Bullet-timed high explosive armorpiercing angry housekitten: sae plekki 😉
[23:38:07] garf: näksi peergu
[23:38:32] Bullet-timed high explosive armorpiercing angry housekitten: ime tynni
[23:39:15] garf: peksa pihlakat
[23:39:51] Bullet-timed high explosive armorpiercing angry housekitten: laku vatti
[23:40:25] garf: söö silda

Aga pärast seda tuli Tsordilt combo-breaker:

[23:40:40] Bullet-timed high explosive armorpiercing angry housekitten: umm
näpi tissi

…laul, see olgu…

DVD tuleb varsti! 🙂

…excuse me, mr. officer…

Ööl vastu pühapäeva (02.11.08 umbes kell 2:20) Vene tänaval:

Mina: “Tere! Vabandage, kas teil alkomeetrit on?”
Politseinik: “On ikka!”
Mina: “… Ma tahaks lihtsalt teada, millal ma rooli võiks istuda.”
Politseinik: “Ikka saab. Puhuge, kuni ta vilistamise ära lõpetab.”

Puhusin. Ootasin.

Alkomeeter: “0.00”
Politseinik: “Järelikult pole te midagi joonud.”

Selgitasin, et olen joonud küll, aga juba mõni aeg tagasi. Tema jällegi kiitis mind. Ütles, et alati tasub kontrollida, kui võimalust on. Ja nii ongi.

Mulle täitsa meeldib, et meil selline institutsioon olemas on. 🙂

…can he see or is he blind…

[16:12:36] garf: “no, tony, you have to go to the hospital, you need dr house to look at you”
[16:13:23] ynx… back to weird: yeah… House is a superhero
[16:13:59] ynx… back to weird: tal võiks ka oma koomiks olla
[16:14:32] ynx… back to weird: samas… püüa nüüd näiteks marveli house’i ette kujutada…
[16:15:20] garf: his cane would shoot silver bullets
[16:16:02] ynx… back to weird: jeah ja tema vigastus oleks seotud mingi jubeda looga… mis jättis hinge sügava haava ning nüüd salamisi ta ihkab kättemaksu
[16:16:08] garf: mhmh
[16:16:43] ynx… back to weird: ning ta tsikkel oleks räigelt tuunitud
[16:17:14] ynx… back to weird: see töötaks tibude ja kassipoegade jõul
[16:17:26] garf: okei, nüüd sa läksid liiga kaugele
[16:17:30] ynx… back to weird: ma tean