Täna hommikul kuulsin selja tagant signaali. Heitsin pilgu uurimaks, kas keegi sai mingi lollusega hakkama. Tjah. Foori taga järjekorras teisena seisva sportkupee juht lihtsalt pahandas eesseisjaga, et too rohelise tule süttides kohe paigalt ei liikunud. Ometigi oli ees vaba ruumi ainult pooleteise autopikkuse jagu, sealhulgas ka ülekäigurada.
Mõttetut signaalitamist kuuleb Tallinna liikluses pidevalt — Männiku teelt Risti tänavale vasakpöördeks võimalust oodates leidub ikka aeg-ajalt mõni kärsitu, kes parempoolse sõiduraja kaudu mööda ei mahu ja helisignaaliga oma rahulolematust peab rõhutama. Milleks? Seal on teekattemärgistusega tähistatud vasakpöördekoht, kus vasak rada läheb poole laiemaks. Paremalt mahub ka mööda. Minul on suund sees juba vähemalt 5 sekundit (eeskiri nõuab kolme) varem ja hoogki maha võetud. Aga ei, ta ei saa aru.
Tulles nüüd tagasi selle hommikuse Pärnu mnt ülekäiguraja juurde — alatasa on see rohelise tule süttides “kinni pargitud,” kusjuures jalakäijatele teeületamiseks mõeldud aeg ei ole seal just pikemate killast. Autojuhtide hoolimatusega seoses tekkis mõte — hakkaks õige jalakäijana sarnast suhtumist rakendama? Et noh, kui mõni pimeloom mulle ülekäigurajal ette jääb, ei pane ma teda üldse tähele ja koperdan otsa. Natuke valus ju on, aga minu kehakaalu juures peaks tänapäeva moodsad automobiilid ikka suuremaid kahjustusi saama. Kui mõlgid meeldivad, seisa kus tahad! Lihtne!
PS: Kaubanduskeskuse parklas kollase joone peal parkijaid ei salli ma endiselt. Peaks pildistama hakkama.
Vasta L-le Tühista vastus