…people are strange…

Täna hommikul kuulsin selja tagant signaali. Heitsin pilgu uurimaks, kas keegi sai mingi lollusega hakkama. Tjah. Foori taga järjekorras teisena seisva sportkupee juht lihtsalt pahandas eesseisjaga, et too rohelise tule süttides kohe paigalt ei liikunud. Ometigi oli ees vaba ruumi ainult pooleteise autopikkuse jagu, sealhulgas ka ülekäigurada.

Mõttetut signaalitamist kuuleb Tallinna liikluses pidevalt — Männiku teelt Risti tänavale vasakpöördeks võimalust oodates leidub ikka aeg-ajalt mõni kärsitu, kes parempoolse sõiduraja kaudu mööda ei mahu ja helisignaaliga oma rahulolematust peab rõhutama. Milleks? Seal on teekattemärgistusega tähistatud vasakpöördekoht, kus vasak rada läheb poole laiemaks. Paremalt mahub ka mööda. Minul on suund sees juba vähemalt 5 sekundit (eeskiri nõuab kolme) varem ja hoogki maha võetud. Aga ei, ta ei saa aru.

Tulles nüüd tagasi selle hommikuse Pärnu mnt ülekäiguraja juurde — alatasa on see rohelise tule süttides “kinni pargitud,” kusjuures jalakäijatele teeületamiseks mõeldud aeg ei ole seal just pikemate killast. Autojuhtide hoolimatusega seoses tekkis mõte — hakkaks õige jalakäijana sarnast suhtumist rakendama? Et noh, kui mõni pimeloom mulle ülekäigurajal ette jääb, ei pane ma teda üldse tähele ja koperdan otsa. Natuke valus ju on, aga minu kehakaalu juures peaks tänapäeva moodsad automobiilid ikka suuremaid kahjustusi saama. Kui mõlgid meeldivad, seisa kus tahad! Lihtne!

PS: Kaubanduskeskuse parklas kollase joone peal parkijaid ei salli ma endiselt. Peaks pildistama hakkama.

6 Replies to “…people are strange…”

  1. Ma olen rakendanud meetodit, et astun lihtsalt julmalt teele, kui ükski autojuht valgusfooriga kuid märgistatud ülekäiguraja ees peatuda ei suvatse. Ja mitu korda on süda peaaegu seisma jäänud ka, kui nad isegi siis, kui ma KESET TEED olen, ei peatu. Rääkimata sellest, kui esimeses reas jäädakse lahkelt seisma ja siis teisest kihutab mõni idikas ikka üle varvaste. Sealjuures on osadel isegi jultumust keskmist sõrme viibutada ja nägusid teha. Nukker lausa! 🙁

  2. Mhmh, liikluseeskirjast pole keegi midagi kuulnud… ja siis veel see lõunamaine temperament, mis ainult autoroolis välja lööb…

  3. heh. mul on üks tuttav, kes nähes kõnniteele pargitud autot kõnnib sellest lihtsalt üle. sest, noh, see on ju kõnnitee.

    aga seda auto ette hüppamist ma ei soovita. mulle on küll elu armsam kui mingi kuradi liikluseeskirja punkt. tegelt ka. ja autojuhi seisukohalt: ma annan sebral alati teed. alati kui ma inimest näen, see tähendab. ja vahel juhtub ju, et ei märka. siis on hea, kui inimene mulle ette ei hüppa vaid harrastab veidi mõistvat suhtumist…

    piiiisss, laaaav änd anderständing, eksole.

  4. Einoh. Mina astun ette siis, kui möödavuhisevate autode vahel vähegi arvestatavam pikivahe tekib. Sest sageli juhtub sedagi, et lihtsalt ei mahu kahe auto vahel ülekäigurajale astuma.

  5. Mkm, ära komberda otsa, astu üle. Kokkupuutepind on niimoodi väiksem ja mõlgid kergemad tekkima. Pluss näeb lõbusam välja, otsakukkumine võib hoopis haletsust tekitada kaaskodanikes.

    Jalakäijana harrastan seda etteastumise trikki üsna tihti, ja mõjub. Samas lähen autoroolis närvi kui mõni mulle niimoodi teeb, ERITI kui peale mind ei paista ühtki sõidukit tulevat. Jalakäijad, mõelge piduriklotside kulumisele 🙂

    Ahjaa. Liikluses aitab, kui oskused, eeskirjad ja olukord muidugi vähegi lubavad, samaga vastamine. Signaal, trügimine… üldjuhul saadakse aru, ja kui ka ei saada on vähemalt huumoriga aega sisustatud.

  6. Ma pidasin otsakoperdamise all tegelikult silmas küll näiteks üht kogemata vastu auto külge lendavat põlve.

    Aga piduriklotside teemal… kui autojuhid järgiksid soovitusi ja võtaksid ülekäiguraja läheduses hoo ennetavalt pisut maha, kuluksid piduriklotsid ka vähem. 😉

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.