…ja elämä on…

#1:

Ükspäev taksoga linnast koju sõites kuulsin lõpuks raadiost ka Mari-Leeni hitti rahutust tuhkatriinust. Nojah. Lõhmuselised kontrollivadki nähtavasti keskmise eestlase muusikamaitset.

Mitte et lool iseenesest midagi viga oleks — Dingo originaalis käivad suhteliselt meeldejääva (loe: lihtsa) viisiga käsikäes ka geniaalsed sõnad. Paraku on tõlkimisel tekst kohmakaks ja ebaloomulikuks moondunud. Misasi on tuhhhkatriinu? Ja mis teema selle iga-löögi-basstrummiga on? Juba üle 10 aasta on poppmuusikas valitsenud kõnts-kõnts-kõnts-kõnts…

Ehk siis… kas keegi on juba nahktagis tüdrukust eestikeelse versiooni teinud?

#2:

Ükspäev bussiga linna sõites tulid meelde isa õpetussõnad Tabasalu ringrajalt: “Ega sa kartuleid ei vea!”

Autos oli tookord lisaks minule 2 inimest: isa ja tema elukaaslane. Mina olin vist umbes 16-aastane ja tahtsin tegelikult hoopis isa ringiaja löömiseks kiiret sõidujoont harjutada.

Hiljem lugesin lehest, et bussijuhte on niigi liiga vähe. Otsustasin mitte kaevata, pärast peab TAK üldse kõik liinid kinni panema.

#3:

Ükspäev põrnikaga tipptunnil lauluväljaku juurest üle Lasnamäe koju sõites sattusin tüüpilisse olukorda: rohelise tsükli alguses pole võimalik ristmikule sõita, sest seal seisavad autod risti ees. Seejuures ainult üks sõidurada — kõrvalrada oli tühi. Eestlased on ükskõiksed ja kannavad oma lühinägelikkuse juures nähtavasti silmaklappe. Igaüks enda eest. Elagu idioodid autoroolis ja road rage!