…ja kevadisel mättal kosutab meid õlu…

oeh… reede õhtul nägin korraks jossi… ja laupäeval tuli inspiratsioon peale selle luuletusega, mille ma kunagi loengus kirjutasin:

mõtisklusi üldalgebra alustest

järk-järgult kaovad elemendid kaugusesse…
kas kunagi neid näha saaks küll veel?
kadujad, nad meenutavad vihmausse
ja miskipärast murelik on meel…

võib loota, oodata või nutta,
mis pikas perspektiivis mõttetuna näib
sest ega elemendidki ju nõnda rutta
kui ajaratas, mis me ümber ikka ringi käib

pean tunnistama, minagi ei tea ju
mis elemente kaugusesse nõnda veab.
sestap meenutagem ennemuistseid aegu
ja vanad eestlased meil’ tõestavad, et nii vist peab.

ehh, vennikesed, loenguist segi on me pead,
kuid ärgem sellepärast unustagem mõnu –
on igaühel meist ju omad head ja vead…
ning kevadisel mättal kosutab meid õlu

ole tervitatud, ldw 2001! 🙂
(aah, phuckit… ma tervitan siis juba kogu ldw rahvast, tervet ttü-d ja üldse kõiki, kes mind tunnevad või veel ei tunne… ja oma kassi ka)

garf – mõtisklusi üldalgebra alustest

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.