Saage tuttavaks, see on Mark. Ta ema on pärit Saksamaalt, noormees ise omab Ameerika Ühendriikide kodakondsust ja tuli armastusest tiivustatuna Eestisse.

Armastus? Noh, olgu, armumine. Leidis Facebookist ilusa tüdruku pildi; kolis Tallinna; käis paar kuud Eesti keele kursustel; üritas… ja sai korvi.

Pervert, jah? Või no vähemalt stalker. Jälitaja. Vaene tütarlaps ei teadnud Marki olemasolust midagi, kui too — lillekimp ühes käes, ukulele teises — neiu kontorisse sisenes, end põgusalt esitles, kätt palus ja serenaadi laulis. Vaatamata sellele, et noor pruut (!) vaid 2 päeva hiljem altari ette pidi astuma.

Paraku jäi loodetud leek süütamata. Mark kõndis nukralt naeratades ruumist välja ning jättis sealsamas eluga hüvasti.

Mark eostati 17. augustil 2010 kell 15:50. Järgmisel õhtul laenasin talle Justinilt aktsendi. Nime, ajaloo ja lillekimbu sai ta 19. augusti hommikupoolikul, vahetult enne oma esimest ja viimast missiooni. Samal päeval kell 12:43 oli temast järel vaid mälestus.

Või noh, tegelikult küll Valtus. Esmaspäevast neljapäevani. Ja siis rebitakse kõik verisulis bändid otse Rock Cafe lavale.

Mis on BändCämp? Vaata videolõiku. Ei aidanud? Noh, see on umbes nagu Garage48 bändidele. Ikka segane? Loe edasi…

BändCämp on laager, kus 10 trummarit, 10 bassisti, 10 kitarristi, 10 lauljat jne loositakse omavahel bändidesse. Pärast loosimist on neil 48 tundi, et valmistada ette 1 täiesti uus lugu ja 1-2 kellegi teise poolt juba varem (kuulsaks) lauldud pala (ehk võõrkeeli coverit). 48 tunni jooksul antakse neile mõned kindlaksmääratud prooviajad kohapealsetes vajaliku tehnikaga varustatud prooviruumides, tehakse workshoppe, pakutakse süüa-juua, ehk lühidalt tagatakse kõik eluks ja bänditegemiseks vajalik. Lõpuks on juba igaühe enda asi, kuidas ta oma uute bändikaaslastega toime tuleb ja koostööd teeb.

Ja siis on lõppkontsert…

BändCämp [koduleht] [facebook] [lõppkontsert] [2009]

PS: Miks ma seda kõike kuulutan? Sest ma käisin eelmise aasta laagris [link].

1  1

Avastasin Aidese enda jaoks tegelikult alles hiljuti, kui Mikk ja Kostja suvel BändCämpereid suunamas käisid. Ja noh, ega ma siis ka tervet Aidest ei näinud — Taavit polnud.

Mõni aeg hiljem nägin neid esimest korda Rock Cafe laval. Müüdud! Kasvõi ainult see, kuidas on võimalik kolmekesi laval nii palju heli tekitada. Eks neil ole muidugi 2 ülearust keelt abiks — 5-keelne bass ja 7-keelne kitarr. Viimane live Jägermeister Rock Liiga finaalis oli lihtsalt super, kuigi basskitarriga nii käituda… Aga olgem ausad: laulvad bassimehed on mulle alati meeldinud.

Ja nüüd on see käes. Nende esimene album on lõpuks ometi valmis. Oodatud on seda vähemalt 4 aastat, mõningates ringkondades rohkemgi. Esitlustuuri kick-off homme (02.06.) kell 12 Solarises. Siinkohal tahaksin teiega jagada üht lugu: Unbelievable.

Mine kindlasti ka nende kodukale [aides.ee] (kus terve albumi lugusid kuulata saab) ja tšeki mu vana lemmikut. TikTak. Üheksas pala.

Kusjuures kaanekujundus meenutab mulle miskipärast õige pisut Rubber Souli.

Nädalavahetusel olime kooriga Soomes. Espoos. Ööbisime StayAt Espoo hotellis.

Hotell

…oli iseenesest huvitava (kuigi tegelikult mitte uue) kontseptsiooniga — minu esimene kord apartment-hotellis majutuda. Neljases toas oli magamisasemeteks 2 voodit, diivan ja välivoodi; korralik duširuum ja viletsa ventilatsiooniga WC; lisaks veel täisvarustusega köök.

No ja siis veel see sõnademäng — kõigepealt märkad, et hotelliketi nimi omandab venepäraselt hääldades mitte-nii-teistsuguse tähenduse, aga kui alakorruse restorani sildilt “HuiVi” vastu vaatas… No see selleks.

Igatahes, tasuta WiFi oli ka olemas.

Transport

Eestist renditud buss (koos juhiga); Superstar viis sinna ja Star tõi tagasi — laevareisid ei olegi enam piinavalt pikad; korra sain (ööl vastu pühapäeva) ka autoroolis olla. Usaldasin kaardilugemise tagaistmel laiutavale Siimule ja… lõpuks sai telefoni sisseehitatud GPS end hädavajalikuna tõestada. Kusjuures Siim polnud süüdi — katsu sa gloobusega metsa orienteeruma minna.

Midagi oli nagu veel… jaa-jah!

Konkurss

– ehk teisisõnu: reisi peaeesmärk.

Konkursikoosseis löödi lukku märtsi alguses, pärast meeletuid katsumusi luukambreis. Kaasa said ainult parimatest parimad. Noh, pluss muidugi tenorid, keda on niigi vähe. Aga see selleks — nad said pärast kiita ka.

Esitasime neli pala:

1. Leevi Madetoja: Valkeat kaupungit op. 8:5 (V. A. Koskenniemi) — kohustuslik
2. Anton Bruckner / Jakob Christ: Ave Maria
3. Ester Mägi: Üks hetk (Vladimir Beekman)
4. Michio Mamiya: Composition for Chorus, no 6:2

Lavaleminek oli täiesti “pime” — akustikat enne proovida ei saanud — aga juba esimene akord andis mõista, et kõik on mugav ja hea. Võib-olla just esimese loo õnnestumine tõmbas meil natuke keskendumist maha, igatahes teine ja kolmas päris nii head ei tundunud. Viimane, jaapanikeelne, tekitas publikus kõvasti elevust ja tuli kordusettekandele õhtusel galakontserdil.

Lavale saime 10:45; esialgsed tulemused (kas ja mida galal laulame) jõudsid meieni ca 18:00; lõpptulemuse saime teada mõned minutid enne üheksat. Ja see oli…

(mehed hotellis, enne galakontserti, põnevil ja stardivalmis)

Rahvusvahelise kategooria 2. koht ja YLE eripreemia Leevi Madetoja loomingu parima interpretatsiooni eest.

Pisut lisalugemist:

• Uudis meeskoori kodulehelt
• Helsingin Sanomat
• Konkursi koduleht

1  1

Tuleb vast kuu! Esinemiste osas vähemalt.

• 01.04. TTÜ BigBand @ Fusioon
• 02.04. Neljapäev @ Tapper (kinnine pidu)
• 06.04. TTÜ Meeskoor @ Jaani kirik
• 10.04. CämpJäm @ Pärnu Noortekeskus
• 14.04. TTÜ Meeskoor @ TTÜ aula
• 17.04. TTÜ Meeskoor @ Leevi Madetoja Male Voice Choir Competition (Soome)
• 20.04. B.L.U. @ Peda Folk (Rock Cafe)
• 24.04. Penthouse 9 stuudios

Lisaks veel proovid. Millal see kuu selliseks planeeruda jõudis?

Love it!

1  1