2 nädalaga nullist lavale vol. 3

“Mis mõttes viis etendust?” küsis Randar ahastades. “Kas me pakume kvaliteeti või kvantiteeti?” Pärast nii umbes poolesekundist mõttepausi põrutasin vastu: “Selge, teeme siis kuus etendust.” Vaikus. “Olgu. Kuus.”

Nagu viimasel ajal kombeks, eriti paaritu aastaarvuga kevadeti, toimus Maskiball. Mitte lihtsalt maskiball: Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori Maskiball. Teema oli sedapuhku minu ammune lemmik — Ajamasin. Ja kui juba nii uhke teema välja kuulutati, ei saanud ka piibuteater jätta latti järjekordselt ülespoole nihutamata. Vana piibuteatri kombe kohaselt hoidsime ka seekord oma laulusõnade faili kenasti tühjana, kuni esietenduseni jäi napilt kaks nädalat. Õigemini alla kahe nädala: kõigest 11 päeva.

Järgneb sündmuste üksikasjalik kronoloogiline taasesitus.

Kevad 2016: Margo ostab “Sõprade” Blu-ray kogumiku, et sealt ideid otsida

Jaanuar 2017: Idee on olemas!

1. veebruar 2017: Margo teeb Google Drive’is kausta ja dokumendi “Ideekavand”

20. veebruar 2017: Margo jagab kausta minuga.

27. veebruar 2017: Hakkame tulistama ideid lauludeks. Meie mõtted käivad sedapuhku eriti värskeid radu — korralikult sissetöötanud “klassikute” kõrval on valikus tervelt kaks pala aastast 2015, neist viimane lausa 3. detsembri väljalase. Seega ainult õige napilt üle aasta. Olgu, piibuteatri eelmises üllitises kõlanud Taukari “Vastupandamatu” oli küll uuem, aga mitte nii … klubimuusika? Kõige kuumema numbrina hõljub sisse just värskelt parima laulu Oscari võitnud “City of Stars.”

3. märts 2017: Saadan Teelele küsimuse, kas ta märtsi lõpus/aprilli alguses saaks Säde rolli sisse laulda. Kuna tegelased on samad, ei tahaks mingil juhul ka hääli vahetada.

27. märts 2017: 12 päeva esietenduseni. Sünnib laulusõnade kirjutamise fail.

28. märts 2017: 11 päeva esietenduseni. Margo kirjutab faili etenduse avasõnad: “Mul kaotsi läks kimp.”

29. märts 2017: 10 päeva esietenduseni. Teele ütleb, et saab kuuendal laulma tulla küll — üks olemas, kolm veel. Margo kirjutab esimese laulu esimesse salmi 5 sõna juurde.

30. märts 2017: 9 päeva esietenduseni. Pärastlõunases telefonivestluses kurdab Margo, et lõpulaul võiks sedapuhku olla Pharrell Williamsi “Happy,” aga ei tule häid ideid, mis sõnum seal olla võiks. Sama telefonikõne käigus sünnib “Happy” lõdvemast hääldusest inspireerituna “Häbi.” Ja ongi ühislaulus korratav moraal käes: kui sul on häbi, ära põe. Õhtul täiendan sõnade faili sellesama lõpu-ühislaulu refrääni ja B-osa sõnadega. Ühtlasi õnnestub mul endale maskiballinädalaks puhkus vormistada. Aitäh, Anne! 🙂

31. märts 2017: 8 päeva esietenduseni. Margo lisab sõnade kirjutamise faili originaaldialoogi. No et oleks, millest šnitti võtta.

1. aprill 2017: 7 päeva esietenduseni. Istume õhtul Margo juures ja arutame läbi, kuidas tegevus lauludes täpselt arenema peaks — mis on kõige olulisemad punktid, mis sõnadest välja peavad tulema.

2. aprill 2017: 6 päeva esietenduseni. Esialgsed, ehkki tegelikult küllaltki lõplikud, uued sõnad saavad City of Stars, Faded ja “kondoomilaul” (Love Me Like You Do). Avalugu saab laias laastus valmis. Kõige raskem tundub olevat “Beds Are Burning,” mis ei taha kohe üldse inspireerida.

3. aprill 2017: 5 päeva esietenduseni. Hommikul täitub uute sõnadega Poker Face, lõuna paiku Beds Are Burning, pärastlõunal korrigeerin pisut esimese laulu sõnade rütmi. Õhtul saavad paaritunnise pingutusega peaaegu kõik sõnad valmis (välja arvatud Fadedi lõpp, mille kirjutab Margo öösel kella kahe paiku). Ühlasi saab Margo lõpuks kontakti ühte meespeaosasse mõeldud Ott Leplandiga, kes, nagu selgub, lendab järgmisel päeval New Yorki. Margo jagab näitlejatele — ehk siis nendele koorivendadele, kes laval kogu selle pulli välja peavad mängima — taustainfot.

4. aprill 2017: 4 päeva esietenduseni. Salvestame referentsmaterjali minu häälega ja korrigeerime selle käigus sõnu suupärasemaks. Võtame ette järgmised kandidaadid eriti mehise rolli sisselaulmiseks, kuid Jüri Pootsmann on Tokios ja Tanel Padar Mallorcal. Tundub, nagu Eesti muusikatööstus teeks väga edukat eksporti. Rosanna laulab Heli sisse, enne tema saabumist võtan ette uuenduse ja värvin iga rolli teksti vastavat värvi. Heli – kollane, Tarvo – roheline, Paul – sinine, Säde – roosa. Mitmehäälsetes kohtades lähen pisut segadusseajavalt värvide segamise teed, aga õnneks neid liiga palju ei ole. Heli+Säde = oranž, Paul+Säde = lilla. Rohkem duette polegi plaanis. Alternatiivtõdede ajastul proovime alternatiivse Tarvoga Siimule seekord puhkust anda, aga salvestus venib päris pikaks ja ei lase Annelyl rahulikult kõrvaltoas magada. Aitäh, Fred, et sa nii lühikese etteteatamisega oma ööund olid nõus loovutama ja vabandust, et me sind vaatamata ühistele jõupingutustele õigele rajale ei osanud suunata.

5. aprill 2017: 3 päeva esietenduseni. Viimane pingutus Pauli leidmiseks. No kes oleks piisavalt mehise vokaaliga? Äkki … Kalle Sepp? Leiame kuskilt telefoninumbri ja ründame kahest kanalist: kõigepealt sõnum läbi Facebooki ja siis telefonikõne. Vaatamata korduvatele leviaukudest tingitud katkestustele õnnestub mul lõpuks seletada, mis üritusega tegu on ja mida me vajame. Selgub, et polegi vaja midagi maha müüa, Kallel on maskiballi pilet juba ammu olemas ja üldse on see talle pikema ajalooga traditsioon kui minu või Margo jaoks. Piibuteatrit teab ka. Seega: meil on Paul! Eufooria vaibudes kuulame eelmise õhtu salvestusi ja leiame, et alt-Tarvo ikkagi ei tööta. Kutsume Siimu appi. Vaatamata kassiallergiale — Margo ja Annely kodu on vahepeal oluliselt loomasõbralikumaks muutunud — saab pool tehtud.

6. aprill 2017: 2 päeva esietenduseni. Teele laulab Säde osa sisse, Siim lõpetab Tarvo ära.

7. aprill 2017: 1 päev esietenduseni. Kalle annab Paulile oma hääle. Kõik. Valmis. Oota, nüüd peaks proove ka tegema? Ja ruumi sisustama? Lava kujundama, sealhulgas täissuuruses stabiilse ja paugutamiskindla ukse ehitama? Palju meil aega on? Terve päev? Pff, vabalt jõuab!

Aitäh Vahurile ja Margole ja Rosannale ja Teelele ja Siimule ja Kallele ja Tamarile ja Randarile ja Jaanile ja Danile ja Indrekule ja Renéle ja Henrile ja Joannile ja Oliverile ja eriti ikkagi Vahurile ja Margole. Ja loomulikult kõigile teile, kes te meie järjekordset šedöövrit vaatama tulite ja näitlejatel-lauljatel-lavastajatel-baaripidajatel-korraldajatel südamed korralikult tuliseks kütsite.

Ja mitu etendust me siis lõpuks ikkagi tegime? No kuulge, defitsiit on hea, aga kvantiteet päästab maailma. Loomulikult tegime kuus: viis kava järgi ja üks lisaetendus neile, kes muidu näinud poleks. Või oli see viimane ikka viies? No kes seda enam mäletab. Mis toimus Maskiballil, jääb Maskiballile. Ilja, ole sellest hoolimata siinkohal tervitatud!

Link, millest mitte keegi mitte kunagi mitte midagi teada ei saa.

 

Lõputöö kaitsmine kui teatrietendus

Möödunud aastal, kui IT Kolledž diplomitööde kaitsmisi üle kandis, vaatasin neid hoopis teise pilguga kui varem. Eks oli ju väikestviisi põhjust ka: esimest korda elus olid mul juhendatavad, kes oma töid kaitsesid. Ja umbes siis, kui mu esimene juhendatav komisjoni küsimustele vastas, sain ma aru. Sain aru, mis tunne lavastajal oli, kui me esikal lavale läksime ja tema ei saanud enam muud teha, kui lava taga närveerida.

Tänavu oli veel paar kraadi põnevam — olin ühtaegu kahel pool lauda. Üheaegselt nii juhendaja kui ka juhendatav. Andsin nõu, kuidas ettekannet paremaks tuunida (need näpunäited tahan lähikuudel ka siia postitada), ise nuputades, kuidas akadeemilises õhkkonnas siiski üks kiisupilt ekraanile sokutada.

Ahjaa, sellest viimasest: läbi magistriõppe oli mul igas ettekandes vähemalt üks kassipilt. Miks? Noh, ühtpidi ei ole “Mulle meeldivad kiisud” kümne aastaga kuhugi kadunud (vt ka Penthouse 9). Teisalt, kuna keegi suur ja tähtis on kunagi kuskil (vabandust, allikat praegu ei leia) defineerinud Interneti tuleviku sõnadega “all cats, all the time.” Tulevikuks peab ju ometi valmis olema.

Tulles nüüd tagasi teatrietenduse-paralleeli juurde, jõudis mulle tänavusi — Eesti Infotehnoloogia Kolledži viimaseid — kaitsmisi vaadates lõpuks kohale, miks meie lavastaja ei taha etenduse ajas saalis olla isegi, kui kohti jätkub. Tahtmine sündmuste käiku sekkuda võib mõnikord nii suur olla, et ei suuda tagasi hoida. Siit ka lubadus: ma ei kavatse, vähemalt lähemas tulevikus, oma juhendatavate kaitsmisi kohapeale vaatama tulla. Mitte et ma neist ei hooliks, oh ei. Vastupidi. Kuna ma hoolin, hoian oma temperamendi igaks juhuks komisjonist võimalikult kaugel. 🙂

Aastakokkuvõte 2016

Igalt poolt kostab kommentaare, kui jube aasta 2016 oli. Nojah, eks ta tõi ju omajagu ebameeldivaid üllatusi küll, aga isiklikus plaanis ei saa ma üldse kurta. Ega kurdagi. Panen kirja kõik positiivse, mida möödunud aastal pakkuda oli. Tavapärastes kategooriates.

Pere / kodu

Alustame halbadest uudistest. Üsna aasta alguses tuli ema koju sellise uudisega, et kõik eelnevad ja järgnevad šokid oleks selle kõrval kahvatanud: vähk. Hea uudis on see, et augustis peetud iga-aastasel aiapeol saime juba tähistada sõralise lahkumist. Teame ju küll, et muretsemine ei anna midagi, aga … Positiivset suhtumist välja näidata ja emale tagasi peegeldada sai kõvasti, kuid aeg-ajalt kippus ikkagi klimp kurku. Aitäh, ema, et sa nii tugev oled. Aitäh, arstid, et te õigel ajal jaole saite ja tegutsesite. Aitäh, Imbi ja Madis ja kõik sõbrad, et te meile toeks olete.

Ja nüüd rõõmsamate teemade juurde.

Imbiga reisisime tänavu igale poole: kõigepealt soojenduseks Soome, kus tegime Helsingis korraliku ekskursiooni ja pisikese vinüüliostluse; suve hakul Lätti, kus uudistasime Riia vanalinnas ja peesitasime Jurmala rannaliival; ja kõige tipuks muidugi Singapuri ja Malaisiasse.

Kodu sai ka jälle pisut rohkem “oma käe järgi” ära sätitud: uus voodi, uus õuemööbel (mis andis inspiratsiooni ka suvisteks terrassihommikusöökideks) ja pulmalogoga slipmat vinüülimängijale.

Vinüülid

Aasta saak: umbes 40 uut plaati. Mõned neist üheeurosed leiud taaskasutusvitriinidest, teised tutikad, kolmandad läbi Discogsi tellitud (st ikkagi kasutatud, aga natuke kallimad kui euro, sest postikulu lisandumisel ei tasuks eurosed ostud ju ära). Ja kuna ma nad juba kirja jõudsin panna, siis siin nad kõik on, enam-vähem kojutoomise järgi kronoloogiliselt:

– David Bowie – Blackstar
– The Beatles – 1
– The Beatles – The Beatles (white album)
– Jack White – Lazaretto (ultra LP)
– Tammsaare nim. muuseumi suveniirplaat (Marta Hansen)
– Elvis Presley – Elvis’s 40 Greatest (roosa)
– Mauno Meesit – Varjudemaa (punane)
– Mauno Meesit – Closer
– Back to the Future OST (piltplaat)
– Billy Joel – Piano Man
– Manfred Mann’s Earth Band – The Roaring Silence
– The Manhattan Transfer – Mecca for Moderns
– Status Quo – Hello!
– David Bowie – Hunky Dory
– Adele – 21
– Collage – Kadriko
– Jesus Christ Superstar
– The Beach Boys – 20 Golden Greats
– Disco Action (kogumik)
– Alo Mattiisen – Mingem Üles Mägedele
– The Best of Melanie – Ruby Tuesday
– Crystal Waters – Megamix!
– Parliament – Mothership Connection
– James Bond Collection (10th anniversary)
– Disclosure – Settle (kingitus Imbile)
– The Manhattan Transfer – Brasil (mis oli kunagi mu elu esimene jazzikassett)
– Leida Järvi, Olaf Kopvillem – Lenda, lenda, lepalind
– Arvo Pärt – Tabula Rasa
– Manic Street Preachers – Everything Must Go Limited 20th Anniversary Edition
– Jaak Joala – Laulab Jaak Joala
– The Everly Brothers – The Very Best Of The Everly Brothers
– OutKast – GhettoMusick
– Rival Sons – Hollow Bones (hõbedane)
– Toomas Hendrik Ilves – Teenage Wasteland (autogrammiga)
– Manic Street Preachers – Generation Terrorists (2012 reissue)
– Postmodern Jukebox – The Essentials (autogrammiga)
– Frankie Animal – The Backbeat
– Kirtana Rasa – Õhtu viimased read (Tunnetel on kõla Remix)
– N.E.R.D – In Search Of… (kingitus Imbile)
– Leonard Cohen – You Want It Darker

Nagu näha, algas ja lõppes aasta üsna sarnaselt, legendi viimase (ja pisut morbiidselt kõlava) plaadiga.

Kultuur

Sarnaselt eelmisele aastale suutsin vahelduseks elulugudele (Bowie) jällegi ka paar ilukirjanduslikku teost läbi lugeda, näiteks Orwelli “1984” ja Cory Doctorow’ “Pirate Cinema”.

Esimest korda elus käisin teles improviseerimas, st mitte laulmas või ettekirjutatud repliike ütlemas, vaid hommikusi ajalehti kommenteerimas.

Hooandjas Eesti muusikute plaate toetada on igas mõttes tore: lisaks jagamisrõõmule antakse ka plaat ja kutsutakse kontserdilegi! Nii sai tänavu ära nähtud Trump Conception ja Kali Briis Band. Sireeni plaadiesitlusele paraku ei jõudnud, aga plaat oli äge. Aijah, Frankie Animali esikale sattusin ka täiesti kogemata. Üldse võiks siinsed bändid rohkem vinüüle välja anda, aga see on juba minu isiklik kiiks. 😉

Kui juba kontsertide peale jutt läks, siis neid jäi meie teele tänavu üsna palju, üks parem kui teine. Virtuoosne instrumentaal MaiGroupilt, Manic Street Preachersi nostalgialaks (kuigi minu tundlike kõrvade jaoks olid nad natuke ülevõimendatud), Postmodern Jukebox seguga kahest eelnevast (ei, mitte Maist ja Manicutest, vaid nostalgiast ja virtuoossusest), uut ja vana ühendav Queen + Adam Lambert ning aasta lõpuks jõulutunde tagasi toonud Estonian Voices Käru kirikus.

Ja siis veel festivalid. Kui 2015 piilusime Positivusele ainult korraks, siis seekord võtsime ette kõik kolm päeva. Ööbisime muidugi Pärnus, sest kes ikka telgis magab? Intsikurmul käisime ka. Aasta viimane “festival” oli Malaisia GP Sepangis, mille lõpetas Usheri kontsert. Mulle vist meeldib, kui inimesed hästi pilli oskavad mängida, sest viimase parimad hetked olid minu jaoks need, kui U lava taha riideid vahetama läks ja bändi jämmima jättis.

Kes festivalidelt kõige tugevama emotsiooni jättis?  Ühtpidi NOËP, sest tema sett oli nii ühel- kui teiselpool piiri ülimalt populaarne. Teisalt jällegi Lexsoul Dancemachine, kelle seti ajal lihtsalt ei saa mitte tantsida. Isegi (või eriti?) kui taevased sprinklerid täistuuridel publikut jahutada püüavad. No ja ega Iggy Pop või Mark Ronsoni DJ-sett ja kaugele maha ei jäänud. Khm. Jah, ma panin ühte lausesse Iggy ja mingisuguse DJ-seti. Ja väitsin, et kohalikud muusikud olid kõvemad mehed kui Iggy. Ei-ei, ärge saage valesti aru, meil oli Iggy seti ajaks lihtsalt juba räige festivaliväsimus peal ja see maagia ei pääsenud ilmselt enam liiga hästi löögile.

Lottemaal käisime ka ära. Tundub, et lastega minnes tuleks vähemalt paar päeva varuda, sest juba kolmel lapsemeelsel (Imbi, Karmen ja mina) kippus ajataju kaotsi minema. Mobiilimängu ei jõudnudki proovida.

Sügise poole sattusime vanade Fidoneti-kaaslastega Mustamäel asuvasse arvutimuuseumi. Väljapanek ise polnudki teab mis muljetavaldav, aga seltskond täiendas seda muheda IT-huumori ja heietustega ammustest aegadest. Mõnus. Helsingis (sadama lääneterminali vastas olevas Verkkokauppa majas) sain aasta alguses tasuta sarnast väljapanekut näha — mis, tõsi küll, keskendus pigem mängudele kui töömasinatele. Sinna peaks ka kunagi teadjama kambaga sattuma. Kindlasti oleks kõigil erinevatest seadmetest erinevad mälestused.

Aasta teises pooles hakkasin rohkem jala käima ja avastasin muuhulgas, et mu kõrvad ei põlgagi enam kõrvasiseseid klappe ära. Igatahes on pooletunnise jalutuskäigu ajal väga hea mõnda podcasti nautida. Tänavused lemmikud: Freakonomics Radio, Accidental Tech Podcast, Tell Me Something I Don’t Know, Song Exploder, Alt F1, Pitpass ja Andrese soovitatud Nerdist. Ainus oht: nii võib kogepata targaks saada.

Kino. Sellega on nüüd nii, et kui Kosmos ei ole, siis võiks juba kodus vaadata. Star Trek Beyond, Doctor Strange, Fantastic Beasts And Where To Find Them, Rogue One… ainult Inferno oleks võinud vaatamata jätta. Teine Tom Hanksi film (Sully) oli seevastu väga hea. Proovisime ka Viimsi kino ära (mulle ei meeldi nende siniselt helendavad suunaviidad, silm ei leia fookust üles) ja Mustamäe Apollo. Ilmselt käisime millalgi Solarise omas ka. Aga kui ma teada sain, et Kosmos ka tasuta parkimist pakub, oli kõik.

 

Sarjad. Netflixi tulek Eesti turule on meile aasta jooksul palju rõõmu pakkunud. Või siis idiootsust, kuidas soovite. Suits, Weeds, House of Cards, Orange Is The New Black, Better Call Saul, Unbreakable Kimmy Schmidt, The IT Crowd, Orphan Black, Dexter (ei võtnud vedu), Peep Show (ei võtnud vedu), Vikings (ei võtnud vedu), Peaky Blinders (ei võtnud vedu), NarcosHow To Get Away With Murder, Drop Dead Diva, Brooklyn Nine-Nine, Star Trek (Original + TNG), Black MirrorDirk Gently’s Holistic Detective Agency. Rasvases kirjas on need, mis mulle ja Imbile kõige ohtlikumad on olnud. No et kohati tuli ikka korralik binge peale.

Bändid / lava

Kõigepealt kaaperdatud bändid. Ma ikka jätkan seda traditsiooni, et mõnel üritusel mängiva bändiga end üheks looks mikri ette sebin. Tänavune saak: Gentlemen & Gangsters (Rootsi), Maryann & The Tri-Tones ja Kruuv. Pluss veel R2 Aasta hiti tabelis 33. koha saavutanud The White High ja duett Tanjaga CGI uusaastapeol. Olgu, need viimased olid ette kokku lepitud ja proovikas testitud — ent see-eest oli TWH puhul tegu minuloomingu esmaettekandega Kaisa sünnipäevaks.

Aasta tippesinemiste tippu läheb kindlasti see, kui ma Theatrum Hospitalise tükis Ott Arderit mängisin. Aga sealt sündis bänd ka, üheks akustilisemaks kontserdiks Õlleteegis. Seda peaks veel tegema.

MKJV. Bänd, mille nimi on lühend kõigest ja ei millestki. Märkasime, et Peda Folk on tulemas ja proovisime kursavendadega pundi kokku panna. Demod salvestasime Mardiga kahekesi, sest Mario oli välismaal ja Kert … kes seda mäletab, kus see Kert jälle oli. Kuigi PF karmile žüriile need peale ei läinud, suutis “Absoluutselt” korraks peaaegu “viraalseks minna” ja itimeeste seas levida täiesti vale esitaja nime all. Pull oli jälgida, kuidas info ilma korraliku (sotsiaal)meediaplaanita moonduda võib.

Mis päev täna on? Teisipäev? Ole nüüd, sa ju tead, et õige vastus on NELJAPÄEV! Alustasime aastat viieliikmelisena Muuseumiöö raames Kultuurikatla blackboxis. Hästi mõnus saal esinemiseks. Aga kuna natuke pärast seda kaduski Kert kaardilt ära ja enam kordagi proovi ei ilmunud, tegutsesime ülejäänud aasta kvartetina. Mis tähendas, et ma pidin endale hunniku tehnikat ostma ja/või mängima õppima. Mingis mõttes oleks vist ka loogiline, et meid Neljapäevas neli on, jah? Noh, igatahes, aiapeo akustiline sett, kaks laulu ETV+ eetris ja lõpuks korralik punkrokkimine FUBARis. Saab teha küll, kui väga vaja on.

Bigbänd. Ühel hetkel avastasin üllatusega, et ma olen vähemalt laval Bigbänd TTÜ solist olnud juba rohkem kordi kui Neljapäeva oma. Viimane aeg Neljapäeva lugusid uuele platvormile portima hakata, mis? Nii ka läks. Kuna J.Trump (ei, mitte Donald) lubas Hooandjas suure suuga, et teatud summa eest teeb ta suvalisest loost seade suvalisele koosseisule, lasingi tal “Punasest mütsist” bigbändi-seade teha. Mis tähendas omakorda, et niigi piiripealne helistik tõusis veel pool tooni. Õnneks tuli Mirjam appi ja laulis refräänile hoopis teistsuguse atmosfääri sisse. Või kaks atmosfääri või mis need rõhud tänapäeval olema peavad?

Ka mõned raadiod (Viker, Elmar) võtsid selle “estraadipala” hästi omaks, mistõttu teenis ta osa seadele kulunud rahast isegi EAÜ kaudu tagasi. Uuel aastal teeme video ka, siis läheme sama singliga teisele ringile. Mis siis, et lugu ise juba üle 10 aasta vana on.

Nagu igal aastal, nii ka tänavu, on bigbänd mulle häid duetipartnereid leidnud. Lisaks Mimmule ja Maiale sattusin seekord lavale koos Elina Borni, Luisa Värgi ja Voldemar Kuslapiga.

Ah jaa. Kuigi “Töö” sektsioon alles tuleb, pean siinkohal juba ära märkima oma põgusa (kuid oi-kui-produktiivse) sutsaka RIA ridades. Ja VaRIA ridades. See on minu elu teine firmabänd — esimene oli ERGO bänd mõned aastad tagasi. Nüüd tahaks samasuguse asja ka uues kollektiivis käima tõmmata.

Mida ma sellest lava-aastast õppinud olen? Oma mikker on see kõikse parem!

Meeskoor

Seekord läheb lühidalt. Kui esimese poolaasta akadeemilisel veedad, pole teiseks mõtet tagasi tulla. Kuigi vähemalt kahel kolmest juubelikontserdist suutsin lavale tulla. Ja tänu õigeaegselt tehtud Discogsi tellimusele sai ka Marta Hanseni hääl lõpuks vastavalt Tormise ääremärkustele õigelt vinüülplaadilt kõlada, mitte mõnest nutiseadmest.

Töö

Selles vallas oli täiesti pöörane aasta.

Alustasin testijuhina CGI-s ja IT Kolledžis külalisõppejõuna. Mõni hetk hiljem olin Kolledžis ka õppekavajuht (kuigi selle ametikoha koormus kasvas aasta teises pooles ootamatult ja märkimisväärselt, mistõttu olen sunnitud tagasi astuma). Märtsis tegi RIA mulle pakkumise ja kuna CGI ei suutnud sel hetkel sama põnevat karjäärisuunda pakkuda, tegingi minekut. Või noh, kahekuulise üleminekuperioodiga: aprillis E, K ja R CGI-s, mais E, T ja N RIA-s, juunist olin täiskohaga RIAkas. Ja veel enne katseaja lõppu… kutsuti mind panka. Siin mängisid rolli nii ambitsioon, brändilojaalsus kui ka palganumber. Igatahes alates septembrist juhin SEB-s balti IT kvaliteeti (ehk peamiselt testimist).

Nordic Testing Daysi (NTD) korraldustiimi kuulusin ma küll juba 2015 teises pooles, aga kulmineerus see ikkagi konverentsiga aasta keskel. Muuhulgas sain oma iidoliga (Mikko Hyppönen) koos lõunal käia ja jäin talle tehniliste viperuste pärast õlle võlgu.

Kokkuvõte? Mulle vist ikkagi meeldivad kolmetähelised lühendid.

Sõbrad

Mulle tundub, et lõppenud aastal ei olnud piisavalt lauamänguõhtuid. See-eest need, mis olid, olid head. Ja uued mängud on ka esmapilgul head, näiteks Joking Hazard ja What The Fruit.

Vidinad / tehnika

Vidinate osas oli kõige suuremaks mootoriks seekord Neljapäev. Mais soetasin Mai (nunnu helesinine Telecaster, mille ma Thomannist leidsin), siis oli vaja veel võimendit (5W Harley Benton) ja efektiplokke. Viimased tulid juhtumisi kõik BOSSi toodangust, sh ka harmonaiser vokaalile.

Seda ma küll ise ei näppinud kordagi, aga aasta kõige suurema kõlapinnaga vidin oli raudselt Samsung Galaxy Note 7. Igal lennureisil mainiti ära vähemalt korra (või rohkem, kui turvateadaandeid erinevates keeltes mängiti).

Elutoa teleka ja seda ümbritseva vidinapargi otsustasin kontrolli alla võtta Logitech Harmony Hubi abil. Ilmselt oleks lihtsam olnud eBayst mõni vana Harmony pult otsida, sest see kõrgtehnoloogia suursaavutus on ühtpidi liiga keeruline, teiselt poolt jällegi mitte piisavalt seadistatav. Lööke jätab ka mõnikord vahele. Aga kui töötab, töötab hästi.

Kool

TLÜ magistriõppes said kõik ained tehtud. Järgnes aasta jagu akadeemilist puhkust. Nüüd on aeg end uuesti käsile võtta: pratkika, lõputöö ja seminar vajavad tegemist. Siis on kõik.

Tervis

Pikemad jalutuskäigud ja sinna juurde kuuluvad in-ear klapid said juba varasemalt mainitud. Sulgpalli peaks rohkem mängima. Jõusaalis peaks rohkem käima. Koduseid treenimisvahendeid peaks rohkem kasutama. Toituma peaks tervislikumalt.

Aga see-eest sain ma enne jõule prillidest vabaks! Enam ei peagi 5 korda päevas prille puhastama.

Hea aasta oli.

Sepang: F1-nädalalõpp, Usher ja kodutee

Päev 12: Vormelikarussell algab, festivalisuvi jätkub

Nonii, nüüd on see käes. F1-nädalalõpp algab ja meil on piletid! Ometi leiame, et linnaga tutvumiseks on liiga vähe aega jäänud ja võtame hommiku veel vormelivabaks. Seda enam, et reedel saab nagunii tasuta sisse. Läheme vaatame hoopis, kas Imbi tänaval ka Imbile uue profiilipildi saaks. Tee on peaaegu tuttav ning läheb mööda eile külastatud Low Yat Plazast. Tänavasilte on raske leida, aga monorailijaama silt sobib ka. Jee, siin on Imbil lausa omanimeline jaam!

Imbi leidis end!

Rajale minekust lahutab meid veel plaan kohalikust toidupoest läbi käia ja igaks juhuks natuke joogipoolist varuda. Hotell jätab meile tuppa küll 2 tasuta pudelit vett päevas, aga sellest ju ~30-kraadises palavuses ei piisa. Niisiis võtame ühe suure ja mitu väikest pudelit, hinnaga 1,3RM/pudel (0,6l).

Selgub, et ringraja kodulehel välja reklaamitud “kiireim tee raja äärde”, mille eest me kahepeale kokku ligi 100 eurot välja käisime, kestab meie hotellist startides ikkagi kokku umbes kaks tundi. Kusjuures hotellist raudteejaama (KL Sentral) viib Uber umbes 15 minutiga, sealt edasi viiv rong ei ole aga ekspress, mida me lennujaamast tulekuks kasutasime, vaid teeb kolm vahepeatust. Viimased 14 kilomeetrit läbime “linnaliinibussiga,” mille rajapoolsest peatusest peaväravasse saamiseks tuleb korraks ka raja ümber tiirutava shuttle’i peale hüpata.

Sepang International Circuit!

Jõuame niisiis raja äärde natuke pärast kella kahte, kui teine vabatreening täies hoos on. Kuna reedel pileteid ei nõuta ja ligipääs tribüünidele on vaba (tõsi, turvakontroll tuleb läbida), piilume vaateid kallimatelt toolidelt ja oma kohtadele ei hakka minemagi. Tuleb välja, et Vormel-1 autode mootorimüra küll häirib pisut omavahelist vestlust, kuid valuläve ei ületa. Sama ei saa öelda GP2 puhul. Nii saan ma lõpuks aru viimastel hooaegadel foorumitest ja meediast läbi käinud kiunust, et F1 on nüüdsel turbohübriidajastul liiga vaikne. Tegelikult oleks tulnud koos 2014 jõustunud reeglimuudatustega teisi samadel nädalalõppudel sõitvaid sarju vaiksemaks tuunida — meelelahutusäris on ju ikka see reegel kehtinud, et soojendusbändide helinivoo ei ületa peaesineja oma, vaid vastupidi. 😉

Raja ääres on vaatamata tasuta sissepääsule rahvast üsna vähe. Või ehk just tasuta sissepääsu tõttu? Mitte et me kurdaks — järjekorrad on mõnusalt lühikesed (enamasti lausa olematud) ja hinnadki on festivali kohta päris mõistlikud. Pudel joogivett, mis poes maksab poolteist ringitit, maksab siin kolmeka. Kebabimähis (wrap, noh) koos pisikese Pringlesi ja pudeli veega on 25RM, ehk nõks üle kuue euro. Ainsad hinnad, mis kohalikku taustsüsteemi arvestades täiesti teiselt planeedilt tunduvad pärinevat, on ametliku vormelikraami küljes. Siin on sihtgrupp ikkagi see, kellele kogu vormelikarussell algusest peale suunatud on: rikas lääne-eurooplane (või samaväärne). Võrdluseks: kui Sepangi ringraja nokats maksab 60RM, tuleb oma lemmiktiimi mütsi eest välja käia 150-200RM. Ühe pisikese erandiga — Red Bull müüb Kvyati numbriga mütse allahinnatult.

Meelelahutust on lisaks rajal toimuvale üsna igale maitsele. Võib mängida Sepangi raja kujulisel platsil minigolfi ja (staatilistes) simulaatorites võistelda; külastada automuuseumi; lapsed saavad liiklemist õppida nii elektriautoga kui ka pisikese mootorrattaga (pocket bike); laval on esinejad; Petronase telgis saab võistelda vormelauto ratta vahetamises (3-liikmelised meeskonnad: esimene laseb “mutrivõtmega” poldi lahti, teine võtab vana ratta ära, kolmas paneb uue asemele, esimene kinnitab) jms.

Üks oluline ja just Malaisia GP-le eriti iseloomulik teema on palavus. Päikese käes kaua olla ei jaksa, ent kui siiski tuleb nt järjekorras seista, tasub vihmavari (õigemini siis antud juhul küll päevavari) lahti teha. Müts peaks olema võimalikult hele, aga abiks on ükskõik milline peakate. Paar tundi enne loojangut kuskilt jahutusega alalt väljudes tunneme, et enam nii hull ei olegi — ja ka varjud hakkavad pikemaks venima.

Kell 18:30, kui rajal mõõduvõtmised lõppenud on, pääsevad tribüünipiletite omanikud soovi korral tasuta boksiteele jalutama. Või noh, tegelikult ainult 1500 kiiremat, kes kella kolmest taipavad õiges sabas seista ja vastava randmepaela lunastada. Või noh, TEGELIKULT jääb kohti nähtavasti ülegi, sest ka kella kuue paiku paistab paari vabatahtliku käes olev randmepaelade pakk üsna muljetavaldavalt paks.

Kimi!

Jalutuskäik boksiteel (pitlane walk) lõppeb natuke pärast seitset. Ringraja-süstikuga (internal shuttle), mis meid bussipeatusest üheainsa peatusega peavärava ette tõi, tuleb nüüd lähtekohta tagasi jõudmiseks terve ring ära teha. Nii jõuame bussipeatusesse umbes kella kaheksaks. Selgub, et viimane buss läks ära tund aega tagasi (ja et meid tegelikult hoiatati selle eest). Õnneks on “hilinejaid” palju, vähemalt kaks bussitäit. Kutsutaksegi lennujaama-bussid uuele ringile. Ootamise käigus sõbruneme meie ees olevate austraallastega. Ka nemad ei tea, kus Eesti on. Kui me aga Tallinna ära mainime, tuleb naisele järsku meelde, et ta isa käis seal 36 aastat tagasi — oleks ka olümpiaregatil osalenud, kui mänge boikoteeritud poleks.

Lõpuks saame ka bussi peale, siis rongi peale ja jõuame enne ööd hotelli. Magama minna ometigi veel ei saa, sest pesu vajab pesemist ja pesuruum tutvumist. Ostame paar žetooni (2×2 pesu jaoks, 2 kuivatile) ja läheme uudistama. Selgub, et kõik kolm pesumasinat on hetkel kasutuses. Ühtlasi saame teada, et kohapeal õnneks 45min ootama ei pea; piisab kui tsükli lõpuks kohale ilmud ja masina tühjaks teed. Kuna aga mina olen antud reisijutuga kõvasti maas, lubab Imbi mul kirjutada, kuni ta pesuga tegeleb. Lõpetame kella ühe paiku — kauaoodatud uni tuleb magus.

Päev 13: Kvalifikatsioon

Tundub, et vormelinädalalõpp on tõepoolest alanud — juba hotelli hommikusöögialal näeme ohtralt fännisärke ja -mütse. Raja äärde jõudmine läheb seekord pisut kiiremini, kuna rong sõidab ekspressliinil, st otse KL Sentralist KLIA (Kuala Lumpur International Airport). Saabume natuke enne fännifoorumi algust, kui “õhtujuht” rahvast lõbustab. Foorumil lubatakse küsida ainult F1-teemalisi küsimusi: autogrammisessioon on pühapäeval ja eraelu ei puudutata. Sellegipoolest jagavad mõned ka oma signatuure ja annavad sporti mittepuudutavaid vastuseid. Fännide suureks rõõmuks. 🙂

Pärast seda, kui oleme staarid üsna lähedalt ära näinud, teeme pisikese bussisõidu pool ringi ümber raja ja jõuame oma tribüünile. Peavärava glamuuriga võrreldes on siin omajagu maalähedasem. Hinnad väga ei erine ja toidud-joogid on head, lihtsalt … teistmoodi.

See-eest kohad on meil suurepärased. Üks foorum lubas 60% rajast, mis tundub pisikese liialdusena, ent lisaks meie eest läbikulgevale rajaosale (kurvid 6-7-8) näeme väga hästi ka tagasirget ja stardisirget. Paistavad ka Mercedese ja Ferrari boksid. Eriti binokliga.

F-tribüün

Viimane rajal toimuv asi enne kvalifikatsiooni algust on TCR Internationali teine sõit. Soojendusringi alguses laseb üks paremas reas tagapool startiv masin “mahlad välja” ja katab pool peasirget õliga. Start lükkub edasi. Eile peasirgel kuulsime kõigi sarjade ajal ka kohalikku kommentaatorit, siin paraku kõlaritest midagi ei tule. Oleks mõni FM-raadio kaasas, saaks kuulata. Kavas mainitakse, et kohalikust nännipoest saab osta müra summutavaid raadioga klappe, aga seal olles me neid miskipärast ei märganud. Tagatipuks läheb pimedaks ka tribüüni vastas olev suur ekraan. Vaatasime juba enne, et seal kõrval miskit tossab, kuid mulle tundus see samasuguse veeauruna, nagu paljudes telkides jahutuseks lasti. Tuleb välja, et on siiski suits mis suits.

Kvalifikatsioon ilma ekraani ja kommentaarideta oleks rajaservast üsna raskesti jälgitav. Õnneks on mobiilis netiühendus ja F1 ametlik äpp näitab (peaaegu) reaalajas ajavõttu ning võimaldab ka BBC raadioülekannet kuulata. Kahtlen, et päris kogu tribüün päris nii hästi varustatud on. Q1 lõpus ilmub ekraanile taas ka pilt, mille peale publik rõkkab.

Jenson Button suudab oma 300. sõidu kvalifikatsioonis esikümnesse jõuda. Juubeldame kogu kambaga, kui ta meie eest läbi sõidab. Hakkan vaikselt rajaäärsest atmosfäärist aru saama. 🙂

Tundub, et võiduajamine ei piirdu ainult ringrajaga. Lennujaama sõites on meie buss ratas-rattas võistluses ühe teise liiniga. Positsioonid vahetuvad vähemalt 3 korda enne kui marsruudid lahku lähevad. Lõppjaama jõudes plaksutame bussijuhile, kuigi mõnes kurvis oli päris kõhe.

Seekord ei pea vähemalt enam öösel pesu pesema, niisiis jõuame enne null-null null-nulli magama. Homme oleks nagu hilise algusega tööpäev: säilitamaks mingitki lootust vormelisõitjate autogramme jahtida, peame hotellist startima kell 9.

Päev 14: Petronas Malaysia Grand Prix 2016

Ärkan hommikul enne äratuskella (ja korra öösel ka) säärekrambi peale. Tundub, et see “mineral” mida nad siin järjekindlalt kõigi veepudelite peale kirjutavad, on ikkagi puhas reklaamitrikk. Pigem on enamjaolt tegu lihtsalt filtreeritud veega.

Sepangis näeme kohe, et telk on rahvast täis ja oodatakse ka väljaspool, päikesepaistes. Pärast mõningast uudistamist selgub, et õues seisvad inimesed ei seisagi niisama, vaid ka sinna on ilusti ussina looklev järjekord moodustatud. Mis siis ikka, järjekorras seismine oli vanasti ikkagi rahvussport, võtame kenasti saba lõppu ja ootame. Vihmavarjust on kasu, et ekvatoriaalne päike meid väga ruttu ära ei väsitaks. Vahepeal moodustatakse pisut vähem populaarsete tiimide (Force India, Manor, Renault) sessiooni jaoks teine järjekord, kuhu me ei lähe. Tahaks ju ikkagi just Jensoni signatuuri 300nda GP puhul.

Esimene sessioon peetakse ära ja ka see, märksa lühem saba, ei jõua lõpuni sõitjate eest läbi käia. Tunneme, et siit vist ei tule midagi. Ja siis nad saabuvad. Ja järjekord ei liigu, sest esimestena on hommikul kohad sisse võtnud Ferrari fännid, aga Kimi ja Vettel pole veel siin. Tseremooniameister ärgitab neid küll liigutama ja võtma seda, mida pakutakse, kuid saba ei elavne. Siis saab meie kohalikul sõbral kõrini ja ta keelab vaestel tifosidel üldse lavale tulla, lastes järjekorra liikuma teisest kohast. Jätab lausa näod meelde, nii et kõige kauem oodanud fännid, kuna nad õigel hetkel jonnisid, jäävad autogrammidest sootuks ilma. Mingis mõttes saan mõlemast poolest aru.

Järjekord

Kõige rohkem kiljumist ja rõõmuhõiskeid saab siin Kimi. Konkurentsitult. Aga see selleks. Meil on autogrammide jahtimine (õigemini ootamine) käsil. Ja siis, pärast umbes pooltteist tundi troopilises kuumuses seismist, saab see läbi. Aeg, mitte järjekord. Me ei jõudnud isegi lavaesise telgi jahutavasse varju, rääkimata jagatavast defitsiitkaubast.

Seoses sabatamisega jäävad meil nägemata GP3 ja GP2 sarjade viimased sõidud. TCR oli ka juba eile ära. Niisiis on enne kõige olulisemat võistlust jäänud vaadata veel ainult Porsche Carrera Cup Asia. Ilusad autod on küll, raha lõhna on tunda (kuigi effühed on kordades kallimad), aga sõitu ennast väga jälgida ei oskagi. Ekraanilt küll midagi näeb, aga tekstid on selle resolutsiooni jaoks liiga pisikeses kirjas — isegi binoklit appi võttes ei loe pikslitest suurt midagi välja. Ja kõlaritest ei tule ju ka midagi. Niisiis naudime eelkõige detaile (nt välja- ja möödasõidud), tervikut tajumata.

Ja siis ta tuleb. Suur lippude, trummide ja rahvariietega esinemine stardisirgel, millest KA midagi aru ei saa, sest heli ei ulatu meieni. Taamalt kostab tuttavat turbohübriidide häält. Sõitjad teevad igaüks paar installatsiooniringi ja rivistuvad võistluse alguseks üles. Veel mõned ettevalmistused ja täitsa ootamatult ongi juba rivi abilistest puhas, soojendusring tehtud, viis punast tuld ükshaaval süttinud ja … esimeses kurvis ei mahu sakslased kõrvuti rajale ära. Vetteli jaoks (kes antud olukorra eest hiljem ka karistada saab) on sõit kohe läbi, tiitlivõitluses hetkel esikohta hoidval Nicol jääb üle ainult väga hea sõiduga kahjusid minimeerida. Lewis võtab oma ja hakkab hääääästi vaikselt edumaad kasvatama.

Ühel hetkel näeme ekraanilt, et Max üritab Danielist (keda kohalik MC kõigil fänniüritustel järjekindlalt Riccardioks kutsub) mööda sõita. Järgmisel hetkel on Red Bullid kõrvuti meie tribüüni ees. Rahvas juubeldab. Kui Lewise mootor kuumusele vastu ei pea (õhutemperatuur varjus ca 33 kraadi), kutsub see ühtpidi esile Red Bulli fännide aplausi, teisalt aga lahkuvad mõned Hamiltoni toetajad pettunult. Ja noh, sisuliselt nägime me varem siis ju väga lähedalt võitlust esikoha nimel. F1 puhul on, muide, ka ekraanigraafika rajaäärse publiku jaoks spetsiaalselt kohandatud, mitte ei näidata lihtsalt teleülekannet. Tänu live timingule ja mainitud ekraanile on niisiis tervik täitsa tajutav ja jälgitav, kuigi … ma vist endiselt eelistan enamikke sõite kodus vaadata. On mugavam, aega kulub vähem ja rahakott jääb ka ellu. 😉

Sõit saab läbi ja meid ümbritsevad austraallased hulluvad. Arusaadav, nende mees võttis ju just väga ebatõenäolisena tundunud võidu! Kuigi foorumites väideti, et Sepangis publikut rajale ei lasta (või kui siis ainult peatribüünilt), märkame umbes autasustamistseremoonia alguses, et väravad ON avatud ja mass imbub vaikselt igast suunast üle raja peasirgele kokku. Seame meiegi end sinnapoole ja saame osa väga lahedast peost. Kuuleme poodiumi-intervjuude lõppu, kuigi kaja tõttu ühestki sõnast aru ei saa. Selfikunne on siin kõik kohad täis, nii et ka selles suhtes sulandume ilusti massi. Stardisirgel märkame ujukate väel pidutsevat seltskonda — Imbi mainib ka, et näeb politseid nende suunas liikumas. Nagu hiljem selgub, arreteeritakse Sepangis tol õhtupoolikul 9 austraallast, kellest üks on lausa Austraalia kaitsetööstuse ministri nõunik. Näedsasiis.

Melu stardisirgel

Iseenesest on see, et publik igalt poolt rajale lasti, meile ka logistiliselt hea uudis: sõidujärgsele kontserdile saamiseks oleks muidu pidanud bussiga jälle pool ringi ümber raja sõitma. Ilmselt ka bussipeatuses ootama, kuni kogu rajalt lahkuv mass ära veetakse. Ilmselgelt oleme siia tulnud festivalisuve pikendama: Positivus, Intsikurmu, Sepang. Lava on vinge, kuigi pärast kohalikke soojendusesinejaid paistab, nagu kõige suuremal ekraanil oleks mõned paneelid rivist väljas. Kuumus on järjekordse ohvri võtnud? Ei, siiski saadakse kõik korda. Usher laseb ennast mõnuga oodata ja astub rahva ette tervelt tund ja veerand pärast kavas lubatud aega. Ma pole kunagi aru saanud, kuidas see publikule hästi peaks mõjuma, aga … keegi ei pahanda. Ja kui eestlased end laulurahvaks peavad, siis … no siinsed Usheri fännid on ikka korralik ühendkoor, laulavad kõik laulud ära ja isegi täitsa puhtalt. Ühe loo lõpus pööran üle õla ja tänan ka meie taga olevat seltskonda väga hea esituse eest. “Sorry,” kostab nende poolt. “No, no, you guys were great!”

https://www.youtube.com/watch?v=GxBSyx85Kp8

Usher lõpetab seti natuke vanema, aga ilmselt kõige suurema hitiga (“Yeah”), täpselt nagu Imbi ennustas. Võtame suuna bussipeatuse poole, aga minu sisemine kompass juhatab meid pisut võssa. Kõnnime vastassuunas mööda maanteed ja jõuame ühe peatuse kaugusele (st peaväravasse), aga väsimus on peal ja teeme shuttle busiga ikkagi tiiru kogu alale peale. Lennujaama suunal pole isegi järjekorda, saame kohe bussi peale ja minema. Aga rong … no seekord meid jälle ei taheta kiiresti linna vedada, sest ekspressi asemel oleme tagasi reedeses seisus, kus rong peatub vahepeal veel kolmes jaamas. Kuhu meil, samas, kiiret on? Ainult hotellituppa magama, sest homme ootab ees pakkimine ja kodutee.

Päev 15: KUL->SIN->…

Viimane hommikusöök, viimane suplus katusebasseinis, viimane Uber KL Sentralisse, viimane KLIA Ekspres — kontrollime netist, kumba terminali me minema peame, sest ükski paber seda ei ütle — viimane passikontroll Malaisias, viimane tempel passi. Oleme Malaisiast lahkunud. Singapuri me ametlikult isegi enam ei saabu, sest kogu lendude vaheline tööpäev (eeldusel, et eksisteerib ka seitsmetunniseid tööpäevi) möödub Changi terminalides.

Kui mõnes muus lennujaamas võiks selle ajaga igav hakata, siis siin kindlasti mitte. Esiteks on siin väga korralik kaubandusvõrk, kust leiame igaks juhuks ka paar raamatut ja ajakirja lennukis (või siis kodus) lugemiseks. Jalutame esimese terminali ühest servast teise, mis kaardi järgi peaks võtma 8 minutit. Meie suudame koos kogu ostlemise ja muu uudistamisega kulutada ära oma esimesed kaks tundi. Uurime infoekraanilt ja äpist, kuhu jäävad siis liblikaaiad ja kalatiigid, millest me kuulnud oleme — selgub, et kolmandasse terminali.

Hoonete vahel on võimalik liikuda kolmel viisil: travellaatoritega koridorid, shuttle bus ja skytrain. Kasutame viimast, sest rongid, eriti automaatsed rongid, on ikka ägedad. Käime läbi kõik kolm terminali ja näeme igasugust ilu. Liblikad olid meie saabumise ajaks küll tuttu läinud (päike loojub kella seitsme paiku), aga nad on magades ka põnevad. Lisaks satume kaktuseaeda ja Cloud Forestit (vt Gardens by the Bay) meenutavasse kohta (ehkki vabas õhus). Isegi paar tualettruumi on teistest peajagu üle — lillelõhnalised! Alles meie värava ootealas läheb natuke igavaks. Siin pole isegi neid masinaid, mis väsinud reisijate jalgu masseerivad. Täiesti tasuta, muide.

Ja juba olemegi lennul tagasi Soome. Kuuleme tuttavaid keeli ja aktsente, mida pole — kui Kimi välja jätta — ammu kuulnud. Saame lennuki-õhtusöögi. Vaatame läbi lennuki-meelelahutusprogrammi: Imbi võtab ette paar esimest osa Last Man On Earthist, mina tahan Angry Birdsi filmi ära näha. Magame, kuigi ikka ilgelt kitsas on. Vihje: kui oled pikk, ära siis vähemalt paks ole!

Virgun Singapuri aja järgi kella seitsme paiku. Täitsa okei, kuus tundi ebamugavat uneaega. Kui lennukis tuled süttivad ja hommikusööki (minu jaoks viimastel nädalatel oi-kui-harjumuspäraseks saanud omlett, uba ja viiner) serveerima hakatakse, kummitab mul miskipärast GGG “Valguse” viimane fraas: “Saabub hommik, ööst on saan’d hall argipäev.”

Aitäh, Imbi (ja kõik lugejad ka)! Ülivõrdeliselt mõnus puhkus oli! 🙂

Kuala Lumpur: kontrastide linn

Päev 10: TGG -> KUL

Viimane hommikusöök paradiisis. Tõesti, siin on hästi mugav ja turvaline olnud. Vähemasti on Taaras meile väga mõnusa turvatunde tekitada — tundub, et inimtsivilisatsioon töötabki ainult vastastikuse usalduse peal ja nemad siin oskavad seda väga hästi pakkuda. Hotellitoast väljudes ei ole vaja raha kaasa võtta (kõik on võimalik toa arvele kirjutada ja arveldada toast välja kirjutades) ning suplema minnes ei tundu mitte keegi sinu rannatoolile jäetud vara himustavat. Toole, muide, jätkub kõigile. Isegi tipphooajal, kui manitsetakse mitte toole rätikuga reserveerima ja ähvardatakse rätikud ära koristada, on armuaega tervelt 2 tundi.

Pärast traditsioonilist hommikusööki (omlett + nipet-näpet muud buffeest) pakime kohvrid kokku, kontrollime toa üle ja tellime endale golfikäru järele. Teel administratsiooni poole näeme ahve teeservas. “Tulid hüvastijätuks lehvitama,” viskab autojuht nalja. Kuigi tulime pisikese varuga, võtab kogu check-out koos ülemakstud deposiidi vabastamisega umbes-täpselt kuus minutit. Ilmselt võiks ka kauem minna, kui me arvetes midagi kahtlast märkaksime või mõnel muul põhjusel detailselt kontrollima hakkaksime, aga summa vastab ootustele. Niisiis võtame kõik vastuvaidlemata vastu ja laseme end koos kohvritega sadamasse viia.

Jube harjumatu on, et ma oma kohvrit ise ühest sõidukist teise ei saa/tohi tõsta. Olgu, mikrobussi pakiruumist välja tõstmine võib ju autojuhi töö olla, aga laeva pardale võiksin ma ju temaga ikka ise minna? Mis siis ikka. Laevasõit ise on leebem kui mul eelmisest korrast meeles oli (ühtlasi mõnusam-sujuvam kui lennuk või ööbuss) ja ootamatult lühike. Õigupoolest on see ootuspärane, kuna tulles tegime peatuse Redang Island Laguna juures.

Tagasi mandril, leiame kiiresti takso. Nagu lubatud, maksab sõit sadamast lennujaama 30 ringitit (või “rõmmi”, nagu me omavahel seda ühikut kutsume — lühendi “RM” järgi). Malaisia taksojuhtide eest hoiatavad kõikvõimalikud turismiportaalid ja -foorumid. Nii lükkabki minu vaene väljapuhatud aju järgmise käigu sisse ja kujutab ette igasugu võimalusi, kuidas käimasolev teekond võiks halvasti lõppeda. Aga kõik läheb hästi, lennujaama jõuame kaks tundi enne väljalendu. Õigemini veel varem, sest pagasi loovutamise lett avatakse täpselt 2h enne. Jõuame kiire lõuna-lasanje teha ja edasi oodata.

Kuala Terengganu lennujaam on pisut väiksem kui Tallinna oma — mullune reisijate arv on võrreldav Tallinna omaga kümmekond aastat tagasi. Pärast turvakontrolli leiame end ootesaalist, mis meenutab pigem bussi- kui lennujaama ja … istume-ootame. Kuidagi õnnestub end vabasse wifisse registreerida. Teil seal Euroopas on mure, et ilma kasutajat identifitseerimata ei tohi tasuta wifit pakkuda? Siinkandis ei olegi väga muud silma jäänud, kui ainult pika ja lohiseva registreerimisvormiga netiühendused. Kusjuures mõnel puhul pead õige meiliaadressi ja/või telefoninumbri andma, muidu ei saa parooli kätte. Tõsi küll, kogu see andmete kogumine käib digitaalselt ja usaldusväärset isikutuvastust tegelikult ei toimu.

Pärast kahetunnist ootamist ja mõningast lisaaega saame lennukisse. Tegu on ilmselgelt populaarse liiniga, kuna tunniajase otsa jaoks on AirAsial siia käima pandud Airbus A320. Märkan, et lisaks jahutamisele on pardal ka niisutus — veeaur immitseb tuulutusavadest nähtavalt välja. Imbi on seda kuskil varem ka näinud, minu jaoks oli kogemus esmakordne.

Jõuamegi pealinna. Oot, ei. Malaisia pealinn on tänapäeval hoopis Putrajaya, mitte Kuala Lumpur. KLIA2 terminalist kesklinna jõudmiseks valime kiireima võimaliku lahenduse: rongi nimega KLIA Ekspres. Tagantjärele selgub, et takso (või Uber, aga sellest hiljem) oleks kahekesi sõites soodsamgi olnud. KL Sentralist — ehk siis Kuala Lumpuri kesksest raudteejaamast, kuhu jõuavad kokku kõik siinsed ühistranspordiliinid — võtame ikkagi takso. Selleks, et kindlustada taksomeetri kasutamine, maksame letis 2RM kupongi eest. Iseenesest on tegu väga kavala äriideega: kuna “kõik teavad ju”, millised röövlid siinsed taksistid on, makstakse hea meelega 2 ühikut igale sõidule peale. Perroonilt taksoletini kõndides on võimatu mitte märgata piraattaksojuhte, kes pea igal sammul sulle teenust pakuvad. Kuigi selline tegevus peaks vähemalt kirjade järgi keelatud olema.

“Golfikäru,” mikrobuss, laev, takso, lennuk, rong, takso. Pärast seitset transpordivahendit ja registreerumist toob lift meid järgmisesse hotellituppa. Või pigem korterisse. PARKROYAL Serviced Suites jäi meile silma üsna viimasel hetkel, kui Expedia kaudu TGG->KUL siselendu ostsime. Tühistasime varasema broneeringu (booking.com) ja saime igatpidi parema diili. Toas on täisvarustuses köök, sh kahe kambriga külmkapp; kaks konditsioneeri; telekas; kodukino; king-size voodi ja meeletult ruumi. Lisaks “hinna sees” võimalus kasutada üht kahest hotelli bassenist (üks all, teine katusel), menüü tuppa toodavate toitudega (valik ja hinnad umbes samad, mis Taarase restoranides), tasuta wifi (kuni neljale seadmele) ja palju muud. Näiteks pisikese lisatasu eest (16RM/pesu, 8RM/kuivatus) saame oma musta pesu selvepesulas masinasse panna. Jess!

Tellime tuppa ühed harjumuspäraseks saanud Mee Mamakid (hääldus pigem “Mii mamaa”) ja koogitükid, aga enne maiustamist lipsame korraks 32. korrusele ja teeme basseinis paar kiiremat ringi. Tundub, et ametlikult on aeg suplusteks küll möödas (kaldad on pimedusse jäetud), aga bassein ise on endiselt valgustatud. Valgust heidavad meie märgadele tegudele ka kohalik teletorn (kuhu meil homseks pilet on) ja Petronase kaksiktornid.

KL: hotelli katusebassein

“Esmapilgul tundub KL isegi ägedam kui Singapur,” leiab Imbi.

Päev 11: Kuala Lumpur

Meie suur (>60m2) ja kõigi mugavustega hotellituba (või pigem teenindusega sviit) asub 11. korrusel. Päriselt tähendab see eestlase jaoks kaheteistkümnendat, kuna veel viiekümnendate teise poole alguses valitsesid siin inglased. Neile aga meeldib teadupärast esimest korrust maakorruseks (ground floor) kutsuda ja numbritega alustada nii, nagu käib massiivide indekseerimine korralikes programmeerimiskeeltes: nullist alates. Kuigi nulli asemel on G. Liftis jääb silma aga veel üks eripära: korruste valikust puudub täielikult number 4, mida paljudes ümbruskaudsetes paikades surmaga seostatakse (number neli kõlab mitmes keeles nagu “surm”). Ehk siis: “1, 2, 3, 3A, 5, … 13, 13A, 15, … 23, 23A, 25, …, 30.” Taban end mõttelt, et piisavalt vigase tõlke puhul võiks ansambel Neljapäev siin death-metalit teha. Meie aga sõidame oma 11. korruselt (mis tegelikult on 12. korrus) alla G korrusele hommikusöögile, läbides vahepeal korrust 3A.

Buffee on järjekordselt hea valikuga, aga Taaras hellitas meid ära. No tõesti. Võimalik on võtta kas ube VÕI vorstikesi, olenevalt hommikust!? See-eest munajaam (egg station) on vaat’ et paremalgi tasemel, vähemalt munakoka filigraanseid liigutusi jälgides. Puuviljavalik pole ka nii suur kui varem, rääkimata magustoitudest. Vähemalt on omlett stabiilselt alati valikus.

Meil on üks päev aega enne vormelitsirkuse algust Kuala Lumpuriga tutvuda, mistõttu veenis Imbi mind jälle hop-on-hop-off bussile pileteid hankima. Seekord ostame need ennetavalt veebist ja laseme hotellis välja trükkida. Midagi keerulisemat polegi vaja, bussis vahetatakse vautšer piletiteks. Teine ette ostetud ja -trükitud pilet (õigemini vautšer) on teletorni vaateplatvormile, kuhu plaanime jõuda loojangu ajaks.

Võtame hotellist Google Mapsi järgi suuna lähimasse peatusesse ja hakkame astuma. Esimene buss peaks liinile minema kell 9 hommikul, meie peatus on kuues. Kohale jõuame nõks enne üheksat, seega saame paarkümmend minutit rahulikult oodata ja ümbrust jälgida. Kuna — ja seda kuulsime ka eelinfot uurides üsna palju — siinsed sohvrid ülekäiguradasid ei austa, on ka jalakäijatel üsna ükskõik, kust teed ületada. Erinevalt Singapurist, kus kõik pigem rangelt reeglite järgi käis, peab siin ilmselt võtma mentaliteedi “lähen valest kohast üle tee ja käitun vastavalt”, ehk siis kiirel sammul, kui järgmine auto ohutus kauguses tundub olevat.

Pea kõik Kuala Lumpurist turistidele pajatavad materjalid hoiatasid taskuvaraste eest. Ja mitte ainult. Ka taksojuhtidega vaidlemine pidi siin ohtlik olema. Ja siis veel võimalus, et tänaval kõndides keegi mootorrattaga mööda sõites su koti ära napsab. See kõik on mind tänaval kõndides väga valvsaks teinud, kuid valvsusega on üks suur probleem. Eelkõige peaks kõrgendatud tähelepanu pöörama kõigele, mis tavapärasest erineb, eks? Aga kui KÕIK ümbritsev on sinu jaoks uus ja eriline? Nii tunnengi end nagu õue sattunud toakass: silmad punnis peas, kramplikult keskendumas igale tuuleiilile, krõpsatusele ja põõsast kostvale linnuhäälele. Vürtsi lisab ka kontrast erinevate tänavate vahel. Kõigepealt on luksuslikumad kohad, nagu hotelliesised parklad. Siis suured kaubanduskeskused. Järgmiseks aktiivsed kaubandustänavad (no sihuksed, mis on justkui turuboksidega täidetud). Ja lõpuks vaiksemad ja räpasemad tagatänavad. Hiinalinn ja kõik muud erandid, mida on tegelikult mustmiljon, jäid sellest üldistavast loetelust välja, aga illustreerimiseks vast piisab. Normaalsusi, millest ebatavalist eristada, on niisiis palju.

KL

Nüüd tulebki buss ja saame järjekordselt kontrollitud keskkonda kõike ümbritsevat uudistama. Singapuris ja Helsingis jagati klappe lindistatud giidi kuulamiseks, siin aga lastakse ingliskeelset juttu kõigile. Tekst on ette kirjutatud ja kõnesüntesaatorist läbi lastud, ehk siis meie giid on robot! Saame teada nii mõndagi huvitavat ja raatsime paaris peatuses isegi bussist maha hüpata. Näiteks kohalikul vabaduse väljakul, mille, koos ümbritsevate majadega, rajasid kunagi inglise kolonistid, aga mis viiekümne seitsmendal inglise ikke alt pääsedes pisut ümber kujundati.

Väisame ka Petronase kaksiktornide ümbrust (üles ei hakka ronima, selleks on õhtul teletorn), naudime pargi ilu. Siis sukeldume palavuse eest vahetus naabruses asuvasse kaubanduskeskusesse (Suria KLCC) lõunale. Loomulikult ei puudu keskuse nullkorruselt ka Petronase vormeliboks, kus toimuvad igasugu publikumängud ja müüakse fänninänni. Keskus ise on jaotatud korruste kaupa, kus G-korruselt leiab luksusbrändid, sealt ülespoole tulles lähevad hinnad alla, allapoole jääb aga “lettide” korrus (C nagu Concessions). Lõunasöögivõimalusi on mitmeid — tundub, et nii mõnedki lähiümbruse töötajad ja ka õpilased käivad siin lõunal — ja hinnad on üsna soodsad. Nelja euroga saame kaks kebabi ja kummalegi pudeli vett.

Petronase tornid

Bussiga linnale tiir peale tehtud, läheme poodlema. Kõigepealt on minu kord, otsime üles Low Yat Plaza. Kaardi järgi oleme juba päris lähedal, aga ette jäävad läbimatud ehitusplatsid. Leiame kahtlase kitsa raja, kust esmapilgul ainult mehi vastu tuleb. Jõuame juba arvata, et äkki asub nurga taga meeste tualettruum (või palveruum, need on siin pea sama tähtsad), kui jõuamegi kohale. Kirjelduse järgi kuuekorruseline kaubamaja osutub tegelikkuses pigem turuplatsiks, kus enamikel korrustel üritatakse mulle miskipärast rüperaale pähe määrida. Või siis telefoniparandust. Arusaadav, miks siin pangakaartide kopeerimise eest hoiatatakse.

Minul on üks peamine eesmärk: leida endale kohalik SIM-kaart, sest Singapuri oma on vaatamata ilusatele lubadustele tühjaks saanud. Küsingi ühelt läpakamüüjalt, kes mind lahkelt ülemisele korrusele juhatab. Seal jäävad silma peamiselt reklaamidest (ja mobiiliekraanilt) tuttavad kaubamärgid Maxis ja Yes. Viimane väitis mulle viimati (Suria KLCC-s) väitis, et neil ettemaksukaarte ei ole, niisiis suundun otsemaid Maxise letti ja küsin. Saab, ikka saab. Kõigepealt pakub 40RM varianti, mis peaks mu surfamisvajadused rahuldama kuuks ajaks. Mul pole nii palju vaja (ja kiirust ma ka ei nõua, peaasi et navigeerida ja endleid postitada saaks), seega saab kahekümnega hakkama, st alla viie euroga.

Kuni minu kaarti ja telefoni seadistatakse, käib leti äärest läbi kolm-neli kohalikku oma muredega, kes kõik lõdva randmega teenindatud saavad. Näiteks üks tädi oli oma MicroSIM pessa pannud NanoSIM kaardi ilma raamita. Meie teenindaja selgitas talle asja küll pisut etteheitval toonil, kuid siiski rahulikult. Kas ka selgelt, ei tea, kuna kohalik keel meile lühikese aja jooksul veel külge pole hakanud. Tädi lahkub igatahes rahulolevalt, töötava telefoniga.

Maailmaga ühendus taastatud, teeme ka Imbile ühe toreda poodlemiselamuse. Pavilion KL: astume korraks sisse Michael Korsi poodi … ja tuleme ruttu ära, sest kõik hinnad ei olegi siin ebanormaalselt madalad. Küll aga leiame väga hea diiliga Guessi käekoti+rahakoti algavaks sügishooajaks. Tänavaäärsetest kaubandusasutustest leiaks, muide, veel paremaid pakkumisi, nt “originaal” Michael Kors paarikümne euroga.

Õhtusöögi võtame siinsamas Pavilioni söögialalt, kus, nagu eelmiseski einelas, on võimalik toit endale erinevatest lettidest kokku osta ja siis suvalise laua äärde sööma istuda. Võtame praetud Mee ja oleme õnnelikud, et vürtsikat ei tellinud. Imbile on isegi see vähevürtsine variant natuke liig, minul tõmbab nina pisut vesiseks. Seletan tellides, et ühele portsule võiks lisa-praemuna peale panna ja teisele mitte. Lõpuks avastame hoopiski, et natuke läks tõlkes kaduma ja teises taldrikus, kus muna esmapilgul ei paista, on see peidetud nuudlite alla.

Nüüd, mil mu telefon kohalikus võrgus mõistliku hinnaga andmeid suudab liigutada, proovime ka Uberi ära. Reisifoorumitest oleme lugenud, et peaks taksoteenusest oluliselt mugavam, turvalisem, soodsam ja parema teenindusega olema. Kinnitame: nii ongi. Paar korda satume küll vanematesse ilma konditsioneerita autodesse ja korra saab juhi telefonil aku nii tühjaks, et laadija ei suuda seda elus hoida — laenan talle navigeerimiseks oma telefoni. Aga meie kulutused on lausa 2-4 korda madalamad, olenevalt Uberi nõudluse-juurdehindluskordajast. Ja ei mingeid 2RM maksvaid taksokuponge.

Teletorni saabume siiski taksoga ja maksame end viimast korda ogaraks. Jõuame täpselt planeeritud ajaks: meid vastu võttev noormees küsib, kas tulime päikeseloojangut nautima. Teenindus on siin suurepärane ja väga-väga personaalne. Mainitud noorhärra tuleb meile takso juurde vastu, avab ukse, saadab eskalaatorist üles ja selgitab võimalusi. Tuleb välja, et oleme endale natuke liiga igavad piletid broneerinud, aga saame need lihtsa vaevaga paremateks apgreidida. Lift viib meid üles (tagasiteel märkan, et soovi korral oleks saanud ka trepist tulla) ja … aaaaaah! See vaade! Ja see loojang! Ja siis see valgustatud vaade! Isegi oma hotelli leiame üsna lihtsasti üles (eelmisel õhtul paistsid katusebasseini nii teletorn kui ka Petronase tornid).

Skybox

Skybox — sihuke klaasist seinte, lae ja põrandaga kast, kus sees poseerida saab — on ka tore, aga mitte kumbki meist ei julge seal alla vaadata. Tagasiteel käime läbi ka sellelt korruselt, kuhu me algselt piletid ostsime. Mnjah. Tasus tõesti juurde maksta, kuna siit oleks linna ainult läbi aknaklaaside näinud. See-eest saab siit suveniire ja postkaarte osta. Ühelt seinalt leiame teiste kõrgete tornide seas, muide, ka Tallinna teletorni! Ja ometi ei tea siin keegi, kus Eesti on.

Pulau Redang: 7 päeva paradiisi

Päev 3

Meie kallis ööbuss, mille juht esimesest peatuspaigast varumehe peale korjas ja ise tagapingile magama kolis, maandub sadama ees kell 6:30. Täpselt nagu lubatud. Laev peaks väljuma 10:30, ehk siis meil on 4 tundi vaba aega. Päike pole veel tõusnud (vaikselt juba hakkab), taamalt kostab hommikupalvus läbi valjuhääldi. Võõras koht, kaks ilmselget turisti (kohvrid ja kaabud reedavad, sest muidu me paistame ju täiesti kohalikud välja) keset moslemiühiskonda. Miskipärast on natuke kõhe olla.

Muretsemiseks pole siiski põhjust, kohalikud paistavad väga abivalmid olevat. Keegi isegi ei ürita meil nahka üle kõrvade tõmmata ega kaklust alustada. Veider. Päiksetõusuni istume ühes tänavaäärses lauas koos tüdrukutega, kes meiega samas bussis sõitsid — sihtkoht on meil peaaegu ühine, kuigi erinev kuurort. Tundub, et istume söögikohas, mille avamiseni on veel aega. Mingi kohalik seltskond istub kõrvallauas, aga lahkub varsti. Siis hakkab vaikselt sebimine pihta, söödetakse kasse (neid on siin ringi liikumas vähemalt kuus). Keegi meie poole ühegi küsimusega ei pöördu, igaüks ajab oma asja.

Kuala Terengganu

Bussis oli küll ruumi oluliselt rohkem kui lennukis (ja noh, me olimegi seal ainult neljakesi — kuidas see liin end niimoodi ära tasub?), aga korralikult magada sellegipoolest ei saanud. Lennuk, nagu selgub, ei raputa sind igas võimalikus suunas. Ja bussijuhid armastavad siin “hullu panna”, nagu meilgi. Nii oleme hommikul Imbiga mõlemad parajad kapsad ja ei suuda kohalikega eriti suhelda, millest on kahju.

Laevapileteid ostes uurib kassapidaja, kuidas me tagasi kavatseme saada. Vihjan võimalusele, et maksame hotellile vastava teenuse eest ja tuleme kiirpaadiga teise sadamasse. Selle peale seletab ta mulle pastaka ja paberi abil, kuidas lennujaamast on mõlemad sadamad ühekaugusel ja et taksoga saab tema sadamast ka mugavalt õigesse kohta, aga laevasõidu eest maksame me selle teise variandi puhul topelt. Pluss veel muidugi see, et nemad on ikkagi ainus litsentseeritud ülevedaja. Lubame asja kaaluda.

Enne järgmisse hotelli jõudmist on niisiis vaja veel laevasõit üle elada. Hullu pole midagi, ainult kohvrid on lõpuks natuke niisked. Laev teeb enne meie kaid ühe vahepeatuse, kus väljutakse … teise laeva peale. Siis juba võtamegi suuna õigesse sadamasse. Kai on küll piisavalt lai, et mahutada autot, ent mitte üle ühe kõrvuti. Tagasipööret kai otsas ka ei tehta. Seega pakime end mikrobussi ja tagurdame sadakond meetrit saarele. Sõit viib mööda lennujaamast (mida viimasel ajal enam ei kasutata), läbi kohaliku linna (või küla, kes teab) ning jõuab Taarase värava taha. Korralik raudvärav, valvuritega ja puha. Ja olemegi kohal.

Redang: rand

Kohvrid tõstetakse pakiruumist hotelli ette (harjumusest üritan alguses ise tõsta, kuid mul palutakse viisakalt edasi astuda), meid aga juhatatakse tugitoolidesse istuma. Tunne on … kuninglik? Tuuakse niiske rätik, millega end värskendada, palutakse valmis panna passid ja krediitkaart ning lihtsalt oodata. Kui formaalsused läbitud (või noh, peaaegu — sellest hiljem), palutakse meil golfikärru istuda ja veetakse koos kohvritega toa juurde. Kuna ööbime siin tervelt 7 ööd, on meid (tasuta) klass paremasse tuppa paigutatud. Võrreldes Singapuri toaga on siinne tõeline sviit, kus on ruumi lausa kaasavõetud garderoobi lahtipakkimiseks. 😉 Suur voodi, konditsioneer, diivan, teler, vann, rõdu, wifi. Viimane küll kogu toas ei levi, aga see on ka okei. Rõdu hoiame enamasti kinni, kuna sealt tuleb ainult sooja õhku. Ja ilmselt tuleks ka putukaid.

Söögipaus

Läheme ühte hotelli söögikohtadest lõunale, mis, kui ühe Singapuri tüdruku ema kaasapandud viineripirukas välja arvata, on ühtlasi ka hommikusöögi eest. Küsime teenindajalt, mida kohalikku ta soovitaks. Tuleb välja, et nad tegelikult omast kogemusest väga ei oskagi midagi soovitada, aga siitkandi külastajad pidavat kõige rohkem tellima midagi nimega MeeGoreng “Mamak Style”. Ehk siis Mamak-stiilis praetud (goreng) nuudlid (mee), köögiviljad ja praemuna, pisut vürtsikas koosluses. Imbi võtab selle, mina proovin ära saare stiilis kanakarri. Maitsvad on mõlemad, aga karri sees olevate kanatükkidega on rohkem soperdamist. Kõrvale joome mangosmuutit, mis sisaldab piima ja aitab niisiis vajadusel salakavalalt ka liigse vürtsikuse vastu. Edaspidi tellin vähemalt kord päevas just seda eelnevalt mainitud nuudlirooga, sest see on kohalik ja NII HEA! 🙂

Mee Goreng Mamak Style

Siis aga jõuab kätte tasumise tund. Restoranis on lihtne — kirjutad tšekile oma toanumbri, nime ja allkirja ja ongi korras. Lõpuks võetakse see kõik deposiidilt maha ja tagastatakse ülejääk (või küsitakse juurde). Küll aga on meil veel kogu siinse luksuse eest tasumata, sest check-ini ajal ei toiminud side mandriga küllalt hästi ja maksed ei läinud läbi. Ei oleks ilmselt läinud ka ideaalse ühenduse puhul, kuna LHV kahesüsteemne Partner-krediitkaart lihtsalt ei tööta siin. Üldjuhul paluvad terminalid antud kaardi kiipi kasutades valida, kas Credit või Debit, ent siinne aparaat teatab, et kasutatagu aga magnetriba. See omakorda saadab üldse kuu peale. Ehk siis kaart, millega ma broneeringu tegin ja kuhu ma igaks juhuks varuga raha kandsin, on mängust väljas. Mis siis ikka, võtame SEB krediitkaardi appi ja jagame summa igaks juhuks kaheks. Seitsme öö eest (ca 4200RM) õnnestub ilusti ära maksta, aga deposiidi jaoks (2800RM) limiiti ei jätku. Proovime Imbi kaardiga. Ei õnnestu. Teen kiire arvutuse, et umbes 2500RM õnnestuks sealt kaardi pealt broneerida küll, mispeale lubataksegi meid väiksema deposiidiga sisse. Seekord vedas, aga Kuala Lumpuri hotell on veel ees.

Pärast pisikest närvikõdi läheme randa lõõgastuma, mõttega kohe ookean ära proovida. Kõnnin vette ja … no igav, noh. Üldse ei pea end kokku võtma ja “märjaks tegema” — lihtsalt supp on. Kõnnid sisse ja mõnuled. Selle mõnulemisega suudame end kohe ka ära põletada, sest vesi ju teatavasti ei mõju SPFile kuigi hästi ja mingit survet kaldale tulla (no et jahe hakkaks või nii) ka ei ole.

Suplus tehtud, suundume hotellituppa. Konditsioneer on seadistatud 20 kraadi peale, mis tundub õues toimuvaga võrreldes lausa jäine. Keeran puldist 4 kraadi juurde, et kodunt kaasa võetud külmetust mitte süvendada ja … uinume ootamatult kell 7 õhtul, ilma õhtusöögita.

Päev 4

Esimest korda ärkame umbes kell kaks öösel. 7 tundi und tundub ju täitsa piisav. Imbi suudab umbes pool tundi hiljem uuesti magama jääda, minul on nohu ja enne kella viit und ei tule. Aga asi seegi.

Hommikusööki pakutakse siin kella poole üheteistkümneni, meie proovime restorani jõuda hiljemalt tund enne lõppu. Oppaa! Sihukest buffeed pole ma veel üheski hotellis näinud. Või noh, buffee nagu buffee ikka, lihtsalt natuke suurem. Valikus on tüüpilised euroopalikud hommikusöögid (kõvakskeedetud muna, oad, võileivad, pannkoogid, vahvlid, müsli jne), aga ka kohalikuma hõnguga nuudlid ja riis. Lisaks piimale, veele, apelsini- ja õunamahlale pakutakse siin jookidest ka värskelt pressitud mahla. Esimesel hommikul saab valida apelsini, arbuusi, meloni (honeydew) ja õuna vahel; järgmistel päevadel käivad läbi ka ananass, mango ja porgand.

Hommikusöök @ Taaras

Paari päevaga Singapuris on mõnedki riided läbi higistatud, seega otsustame neist parimate jaoks ära proovida hotelli pesupesemisteenuse. Hinnad on üsna krõbedad (võrreldavad Tallinnas levinud keemilise puhastuse omadega), nii et aluspesu ja sokkide jaoks kasutame hotellitoa kraanikaussi. Täidame tellimuslehe ära ja hakkame uurima, kuidas ja keda asjast informeerida. No ei leia. Hommikusöögile minnes küsime infoletist: selgub, et toatelefonilt tulnuks valida “0” (null). Elementaarne! Igatahes, kuna enne kella kümmet esitatud tellimused täidetakse samal päeval, ütleme oma toa numbri ja palume pesu puhtaks pesta. Tuppa tagasi jõudes märkame, et pesukotti pole veel ära viidud. Lähemal uurimisel selgub, et koti juurde on teade jäetud: nimi, toa number ja allkiri olid blanketilt puudu. Miskipärast olid need väljad hoopis triikimise, mitte pesu all, aga ju siis kehtivad mõlemale. Täidame ära ja helistame oma uuele sõbrale, nullile. Puhas ja triigitud pesu tuuakse vaatamata paar tundi hilinenud tellimusele samal päeval ära. 🙂

Nüüd aga tunneme tohutut tungi kohaliku fauna poole. Check-inil kaasa antud infolehelt leiame võimaluse klaaspõhjaga paadist kilpkonni vaadelda — vastavasse letti minnes aga soovitatakse meil ujumiseks kergemad riided selga vahetada. Oot-oot? Ujumiseks? Miks me klaaspõhjaga paadis ujuma peaksime? Snorgeldamine tundub meile, kahele lühinägelikule, esialgu liig, ehk siis ahame ikkagi paadiga minna. Leti taga askeldav poiss ütleb, et klaaspõhjaga paat pole valmis. No me ootame siis. Kui kaua läheb? Pool tundi? Tund? Vabalt ootame ära! Saame päästevestid ja istume ootama.

Teisi huvilisi hakkab vaikselt kogunema, aga kõik on pigem ujumisriietes. Kahtlane värk. Äkki me oleme lihtsalt imelikud, et läbi paadipõhja pakutava vaatega rahuldume? Kell jõuab niikaugele, et meid juhatatakse paati. Klaaspõhja pole. Nii olemegi me maksnud täishinna snorgeldamise eest, aga läheme kohale ilma varustuseta. Vähemalt on mul see veekindel kaamera kaasas, mida ma veel täielikult kasutada ei oska (ja mille teleskoop-varrele polnud ju mingil juhul vaja pakendis olnud randmepaela kohe külge panna). Vaatamata sellele, et aku ühel hetkel tühjaks saab (laadimine on nõrkadele!), salvestuvad mälukaardile mõned meeleolukad kaadrid turistidega müdistavatest kilpkonnadest. Ja meie vaatame seda kõike paadist. Oeh.

Tagasi toa poole kõndides tuleb meile vastu juba tuttavaks saanud naisterahvas vastuvõtust, kes küsib, kas kõik on hästi. Kirjeldan äsjakogetud snorgeldamisvaatlust, aga lõpetan positiivsel noodil (“vähemalt saime paar toredat klippi!”). Tundub, et täna kellelgi pead maha ei võeta. Küll aga palub ta meilt ilma pärast vabandust — taevasse on ööga kogunenud pilved, mis kohati paar piiskagi poetavad. Vastame, et meil on nii täitsa mõnus. Temperatuur on ikkagi üle 25 kraadi.

Endel

Küsime, kas hotelli pood vahel avatud ka on. On ikka. Siis, kui keegi palub, et ta lahti tehtaks. Palume ja ostame mulle uued ujukad — speedodega käivad rannas nähtavasti ainult vanamehed. Lisaks on siinses kontekstis ujumis-shortsid igati multifunktsionaalsed — saab supelda, saab restoranis süüa. Teoreetiliselt saaks ka restoranis supelda, sest mõned lauad on vahetult basseini kõrval.

Lõunasöögi lõpetame seekord kella kuue paiku. Nüüd oleme kaks päeva järjest lõunatanud üsna tühjas restoranis. Ilmselgelt sööme valel ajal. Õhtul tagasi tulles uurime, kas bändi ka kuulda saab. Tuleb välja, et bändil on üks päev nädalas puhkust: neljapäev. Imelik.

Päev 5

Lisaks uutele ujukatele ostsime eelmisel päeval ka rohelise lendava taldriku, mis just vees mängimiseks mõeldud on. Lennutame seda (aga ettevaatlikult, et mitte liialt ära põleda). Lõunat sööme seekord rannabaaris — havai pitsa ja maasikasmuutid. Õhtuks on päikesepõletus siiski oma haripunkti jõudnud, uni tuleb seekord ilmselt katkendlik.

Pärast õhtusööki jääme pikemalt lobisema meid teenindanud noormehega. Saame teada, et õhtusöögi (aga mitte jookide) jaoks võib vautšeri osta; et Nepaalis on hästi ilus, aga merd ei ole; et Malaisia on tema jaoks liiga palav, aga baka lõpetamiseks pole millestki kahju (ta on siin praktikal) ja et pärast bakat võiks ta ka näiteks Eestisse tööle tulla. Soovitan sel juhul endale korralik soe pesu ja talveriided hankida, sest kõige külmem temperatuur, mida ta oma elus tundnud on, kuulukse olevat -1 kraadi. Mägedes, muidugi, saab külma tunda küll. Räägime ka sellest, kuidas Eesti kõige kõrgem punkt on napilt 300 meetrit üle merepinna. Siin on tal väga lihtne üle trumbata: nende riigi kõige kõrgem punkt on ühtlasi ju ka kogu maailma kõrgeim. Tundub, et nagu me kõik, armastab ka tema oma kodumaad üle kõige (ja on selle üle uhke), aga valitsus ei kõlba kuhugi ja teeb asju valesti.

Kuuleme lõpuks ära ka kohaliku majabändi (mis, nagu öeldud, esineb kõigil õhtutel peale neljapäeva). Repertuaar on juustuselt romantiline, põhiliselt kahe-kuni-kolmehäälne naisvokaal sündisaatega. Pigem läänelik valik, kui kohalik. Vahepeal kriibivad möödalauldud noodid parajalt kõrva, aga kuidagi peab ju tähelepanu võitma. Publik tundub bändi üsna edukalt ignoreerivat — iga loo lõpus öeldakse küll “Thank you,” aga meile jääb arusaamatuks, mille peale. Keegi (kuigi lava kandis on rahvast küll) ei plaksuta.

Päev 6

Pärast hommikusööki teeme giidi juhendamisel džunglis pisikese jalutuskäigu ja saame teada ka kohaliku jõusaali asukoha. Paarkümmend minutit kestev

Reede õhtul kaotas kohalik wifi netiühenduse ära, mis tähendab ilmselt võimalust nädalalõpp rahulikult puhates veeta. Millalgi pühapäeval libistatakse sellekohane teade ka hotellitoa ukse alt läbi. Kuna presidendivalimisi tahaks siiski jälgida, kasutan oma kohaliku (või noh, Singapuri) SIM-kaardi andmemahtu. Ja mida valijamehed teevad? Annavad meile võimaluse ikkagi kodus neid pöördelisi sündmusi jälgida. 😉

Päev 7

Pühapäeva hommikul peab traditsiooniliselt pannkooki sööma. Proovime siinse hommikubuffee omad ära ja otsustame järgmistel hommikutel magustoiduks ikkagi vahvlit võtta. Pidevalt on uni.

Päev 8

Esmaspäeval tuleb netiühendus tagasi ja mul õnnestub seega neid reisikirju ka kodu poole saatma hakata. Võtame “spordibaasist” laenuks ühe snorklikomplekti ja proovime, kuidas me sellega vee all näeme — mina ilma prillideta, Imbi läätsedega. Pärast ca pool tundi kestvaid katsetusi otsustame teisipäevaks ühe korallisnorgeldamise endale siiski broneerida.

Päeva lõpupoole loobime ookeanis pisut oma lendavat taldrikut, siis istume rannal ja vaatame poole silmaga, kuidas grupp itaallasi jalgpalli mängib. Keegi ei teeskle vigastusi ega kuku meelega. Keegi ei saa ka kollast kaarti. Loojangul hakkab pisut jahedamaks kiskuma: kõigest 30 kraadi. Paremat puhkust annab ette kujutada.

Päev 9: Viimane päev paradiisis

Miskipärast ei suuda ma siin rohkem magada, kui 7-8 tundi korraga. Võib-olla ongi hea, et öö ja päeva rütmi väga käest ära ei lase? Tõmbame õhtuti küll pimendavad uksed rõdule ette, et hommikupäike toast väljas hoida, ent siiski läheb uni ära umbes päikesetõusul, st tund-poolteist enne äratuskella. Veider.

Käime snorgeldamas. Sajaprotsendilist naudingut ei saa, sest lained on suured ja teevad pisut merehaigeks. Kuna päästevest tuleb selga tõmmata, ei saa lainetest ka “läbi” ujuda — mitte et toru pikkus seda üldse lubaks teha. Üritame natuke puhata ja pöörame end selili, aga merehaiguse vältimise vaatest on see kõige halvem asi, mida me üldse teha saame. Lisaks pidi vesti ka jalgevahelt kinnitama, et see üle pea ära ei tuleks … ja need rihmad teevad olemise veel eriti ebamugavaks. Lõppude lõpuks peame siiski ligi tund aega vastu ja saame oma Singapurist ostetud odavkaameraga vägagi emotsionaalseid kaardeid nii endast kui ka vee all toimuvast elust. Vähemalt kalad on ikka ilusad küll. Ja uudishimulikud: käivad muudkui kaamera ees piilumas ja poseerimas. Korallidest ei oska väga midagi arvata, sest ilma prillideta neid liiga hästi ei näe. Imbi seevastu saab tänu läätsedele parema elamuse: veealused pinnavormid ja erineva kujuga korallid olid väga ägedad.

Snorgeldamine: nii lõbus

Lõunaks võtan veel viimast korda oma tavapärase MeeGorengMamaki. Teenindajad naeratavad iga kord väga laialt, kui ma seda tellin. Ei teagi, kas uhkusest oma kohaliku küsiini üle või on see mingi nali, mida turistide kulul tehakse. 🙂

Enne õhtusööki küsime veelkord üle, kuidas me homseks praamisõiduks peaksime valmistuma. Kell 12 check-out, 12:30 viib buss meid kai äärde, sealt saame ka piletid osta. Takso saamine Kuala Terengganu kai äärest lennujaama ei tohiks kindlasti probleem olla.

Õhtusöögi osas teeme viimase õhtu puhul erandi ja broneerime juba päeval laua Beach Brasserie’sse, otse ranna äärde. Toidud on ca 2x kallimad kui tavapäraselt, aga garneeringust paistab ka põhjus. See on kõrgema klassi koht. Meeleolu loob sama bänd, mis teiseski restoranis, kuid siinpool akustiliselt. Ka see mõjub märksa paremini, kuigi kitarr võiks paremini hääles olla. Teisalt — nailonkeeled niiskes palavuses? Ilmselt tuleks iga kahe takti järel häälestada.

Keset õhtusööki hakkab vihma sadama. Kolime oma taldrikutega katuse alla, sest vabu laudu on. Endamisi arutame, mis saaks siis, kui kõik lauad kinni oleks. Tšeki allkirjastamise ajaks on sadu jälle läbi — muide, katuse servast 5m kaugusel istudes ei saa me hetkekski aru, kas ja kui kõvasti sajab — ning jalutame täiesti kuivalt oma tuppa. Välku lööb, aga müristamist ei kuule. Tuppa jõudes hakkab ka mürinat kostma. Hooaja lõpp, eks ta nii nüüd ilmselt lähebki siin.

Singapur: suurlinnatuled, Gardens by the Bay ja ööbuss

Päev 0: Tallinn-Helsingi-Singapur

Ülidetailne pakkimisnimekiri korduvalt läbi käidud, laseme endid lennujaama ära visata. Loomulikult Karmenile ei ütle, et me nii vara läheme. Mitte et see teda heidutaks — ta kutsub mind tagasi turvakontrolli juurde ja nii jõuavad meieni kaks läbivalgustatud Kinderi üllatusmuna.

Tallinn-Helsingi on minu senistest kogemustest kõige lühem lend. Okei, võib-olla 15-aastaselt Cherokeega Tallinnast Ämarisse lendamine oli lühem, aga ilmselt siiski mitte. Praktiliselt ei jõuagi õhkutõusmine lõppeda, kui juba algabki maandumisprotseduur.

Helsingi lennujaamas pakun kõigepealt välja, et otsime oma värava üles ja siis võtame kuskilt süüa, aga siis olemegi juba järjekordsest passikontrollis läbi tulnud (Schengenist välja). Võtame kummalegi pudeli vett, R-kioskist ühe raamatu ja maandume Burger Kingis. Värav 37 jääb sealt kohe ümber nurga. Oleks teadnud, et lennukis praktiliselt kohe õhtusööki saab, poleks ilmselt burgerit võtnud, aga … no olgem ausad, Tupla-Whopper oli lennukieinest siiski parem.

Päev 1: …-Singapur

Lennukis on kitsas. Katsu ise pikk ja paks olles Finnairi Economy-klassi istmel 11 tundi veeta. Kuigi katkendlikult, saame kumbki kokku ehk lausa 5-6 tundi und? Imbi pardameelelahutuskonsool ei tööta (õigemini töötab poolikult: muusika kostab, aga filme ega sarju vaadata ei saa). Küsime teenindavalt personalilt abi — kuskilt kaugelt tehakse restart, mis aitab. Minul ei tööta pult, aga ei hakka sellega kedagi tülitama (sest puutetundlik ekraan on ka okei). Avastan enda jaoks uue sarja (iZombie); Imbi seevastu naerab laginal Modern Family peale.

img_1562

Singapuri jõudes kaalume natuke, kas võtta takso või mitte (st seigelda ühistranspordiga). Lõpuks võtame ikkagi takso, mis toob meid arvestuslikust kulust (ca 35S$) märksa soodsamalt (21S$) otse hotelli ukse ette. Mugav. Osa tänavaid on veel eelmise õhtu vormelisõidust suletud — üle silla sõites näeme ka stardisirget, kus paistavad transportimisel ootavad konteinerid. Ahjaa: lennujaamas, taksos, hotellis ja kaubanduskeskustes on üsna jahe, aga tänavale astudes lajatab 32-kraadine palavus mõnusalt näkku. Ei kurda. Õigesti valitud riided aitavad. 🙂

Hotellis selgub, et Booking.com broneeringuga on küll kõik korras, aga kohapeal tuleb veel 200S$ panti panna millegi sellise eest, mida kutsutakse “handy”. Päris hea diil — hotellitoa hinna sees on piiramatu kõneaja ja 4G-internetiga mobiiltelefon, mis on küll täis reklaame ja muidu ka üsna hädine (esimesel katsel jookseb Play Store kokku, navigeerimisega samal ajal ära muid asju parem üritagi teha), aga mugav on ta sellegipoolest. Veel mugavam oleks, kui sellega netti ka jagada saaks, ent paraku lülitub access point enne välja, kui ma oma telefoniga sinna ühenduda jõuan. Ja kui jõuakski, lülituks kohe pärast seda välja. Muidu on üsna kavalalt tehtud asi: KKK-st selgub muuhulgas, et SIM-kaardi võid ju välja võtta, aga antud seade ühegi teise kaardiga ei tööta ja kaart sinu isiklikus seadmes ka raudselt midagi kasulikku ei tee. Esmasel seadistamisel tuleb, muide, ära määrata ka lahkumise kuupäev. Siis teeb telefon end automaatselt sinu seadistustest (ja privaat-datast) puhtaks.

img_1631

Ostsime juba kodus ära piletid Marina Bay Sandsi Skyparki (vaateplatvorm 56. korrusel, st katusel), seega võtame suuna sinnapoole. Algselt oli mul mõte kas esimesel õhtul või teisel päeval jalutada läbi kogu vormelirada (ca 5km), aga vähemalt praeguses seisus ei oleks see võimalik. Nagu mainitud, on mõned tänavad kinni. Lisaks ei ole õigetes kohtades alati ülekäiguradasid, st legaalselt jalutades tuleks ring oluliselt pikem. Üldiselt tundub, et siin on suurlinna kohta väga turvaline ja puhas. Inimesed paistavad väga seaduskuulekad, keegi ei paista isegi tänavat valel ajal või vales kohas ületavat. Aga mida muud oodatagi paigas, kus tänaval nätsu närimine (rääkimata prügi mahaviskamisest) võib kopsaka trahvi kaela tuua.

Pisikese ringiga (ühel ristmikul võtame natuke vale suuna, seejärel tabab meid seesama probleem suletud tänavate ja puuduvate ülekäiguradadega) jõuame Marina Bay Sandsi kaubanduskeskuse juurde. Uhke, suur, lõhnab raha järele. Ja igal pool on sildid, mis suunavad muuhulgas Skyparki. Esitame broneeringu kinnituse, seejärel verifitseeritakse mu isik passi ja krediitkaardiga (peab olema sama kaart, mis broneerides). Lift on nii kiire, et alla tulles lähevad kõrvad hullemini lukku kui lennukis. Ja vaade on … võimas. Olgu, see ei ole Infinity pool (kuhu lubatakse ainult Marina Bay Sandsi hotellikülalisi), aga hea pildi kesklinnast ja lahest saab siit sellegipoolest.

img_1609

Olympic Walk pakub väga häid vaateid kesklinnale ja mobiilidesse naelutatud kohalikele. Üle pooltelt ekraanidelt paistab — ära arvasid — Pokemon Go. Imbi kommenteerib, et Singapur on nagu lõbustuspark, kus igal sammul mõni vilkuv atraktsioon paistab.

Otsime poodi, kust pudelivett osta, aga kõik tundub juba kinni olevat. Skyparkis oleks saanud pisikesi pudeleid 4S$/tk, aga see tundus pisut palju. Lisaks meenub, et Singapuris, erinevalt Malaisiast, lausa soovitatakse kraanivett juua.

Päev 2: Chinatown, Orchard Road, Gardens by the Bay

Alustame päeva enne äratuskella ja paneme plaani paika: kõigepealt uurime ümbritsevat hiinalinna (pidada olema üks maailma puhtamaid), siis proovime metroo ära ja käime Orchard Roadil shoppamas, õhtupoolikul (nii kuue paiku, sest poole üheksaks on vaja kohvritega bussijaama jõuda) vaatame korraks ka Gardens by the Bay üle.

Chinatown

Umbes-täpselt nii ka läheb, kuigi paar täiendust siiski on. Esiteks on mul shoppamisele täiesti kindel eesmärk seatud: leida kuskilt binokkel vormelirajale ja ülisoodne action-cam (noh, umbes nagu GoPro, aga odav koopia). Mööda Orchard Roadi kõndides hakkab süvenema tunne, et elektroonikapoode siin vist polegi — tõsi, mõne juhusliku õunapoe ja ühe suure Sony esinduse otsa komistame, aga see on ka kõik. Kuni ühel hetkel, täiesti ootamatult, tabab korraks vasakule pööratud pilk õiget temaatikat. Õnneliku juhusena on minu soovid lausa kõrvuti riiulitel. Kuigi tegemist on muidu üsna korraliku läbi-mitme-korruse-elektroonikapoega, olen pisut pettunud. Miskipärast ootasin, et Singapuris oleks iga nurga peal Verkkokauppa. No ei ole. Tuleb ikka teada, mida otsid ja kuhu lähed. Paraku pole meil veel mobiilset netiühendust ja bussipeatuse tasuta wifit ei märka ka piisavalt vara, et vastav otsing sooritada. Lonely Planetist siin kasu pole — nende soovitatud Funan on paraku mõneks aastaks suletud ja jääks muidu ka trakektoorilt liialt kõrvale.

Teine asi, mida otseselt plaanis pole, meenub tänavapildist täiesti juhuslikult: Imbil oli enne tulekut kindel soov Hop-On-Hop-Off bussile pilet osta. Ja nüüd, nagu paar minutit varem elektroonikapoega, märkame vasakut kätt turismiinfopunkti, kus — oh imet — müüaksegi tuuripakette. Singapuris, nagu selgub, on mitu erinevat liini Duck & Hippo kahekordseid avatud katusega tuuribusse (ja veel mõned konkureerivadki ettevõtted). Sõidame kollasele liinile ringi peale, näeme palju erinevaid maju, aga nende taustast ei saagi aimu, sest me lihtsalt ei märka õigel ajal, kus kõrvaklappe jagatakse.

Tänavarada pärast sõitu

Põnev on sellele vaatamata, kuna osa liinist kulgeb mööda vormelirada. Sõidust on küll juba 2 päeva möödas — õigemini peaks ütlema “ainult kaks päeva”, sest kogu kola kokkukorjamine on kohati alles algfaasis. Tiimid ja FIA/FOM jõudsid oma asjad suuremas osas ilmselt juba esimese päevaga silma alt ära korjata, aga kohalikul korraldusel on tööd küll ja rohkem veel. Lisaks lampidele (Singapuris sõidetakse pimedas, tugevalt valgustatud rajal), piiretele, tribüünidele ja taradele leiab linna pealt ka ametlikke vormelimudru müügipunkte. Ka pealava (sõitude vahepeal esinesid seal Kylie Minogue, Pentatonix, …) polnud veel lõplikult maha võetud, kui me sealt esimesel õhtul mööda jalutasime. Raja püsivaim osa — stardisirge ja boksiala ehk “paddock area” — on üldsusele suletud lausa 4. oktoobrini (2+ nädalat pärast sõitu). Minusugusele fännile on sellisel hetkel saabumine täielik maiuspala — hotellide hinnad on juba alla tulnud, aga glamuurse karusselli köögipoolt näeb igal pool. Ja üldse paistab reklaamidelt, et Singapur on 4 päeva kestvast vormelinädalalõpust teinud 2-nädalase “hooaja”.

Ringraja jäänused

Lõunasöögiks otsime kohta Lonely Planeti raamatu järgi, aga ei jõuagi päris õigesse kohta välja. Võtame täiesti kohaliku toidu — kiirnuudlid ja “luncheon meat” — mis on pooleks lõigatud keedumunaga supiks kokku pandud. Mitte just gurmee, ega ka mitte traditsioonilised hiinapärased saiakesed (neid sõime hommikul kohas nimega Tong Heng), aga nälga vähemalt ei jää. Järgmine peatus: Gardens by the Bay.

Singapuril on kaks botaanikaaeda. Üks, vanem, asub enam-vähem Orchard Roadi otsas. Teine, mitte lihtsalt uus, vaid lausa futuristlik, on Marina Bay Sandsi külje all. Aia põhiosa moodustavad kaks suurt “kuplit”, üks võimsam kui teine. Päriselt ka, “Cloud Forest” on võimsam kui see teine. Sisenedes avaneb vaade kosele, mille ülemisest otsast (sinna saab liftiga) alla tulev teerada viib läbi erinevate teemade lõpuks “mäe südamesse” välja, kus antakse ekraanidelt hoiatavat infot inimtegevuse mõju kohta meid ümbritsevale. Teine kuppel on jällegi klassikalisem botaanikaaed, mis on jagatud erinevate piirkondade taimedega aiakesteks (nt Austraalia, Kalifornia jms). Kui kuplite alla pääsemiseks tuleb osta pilet, siis õues on pea kõik erinevad aiad tasuta. Neid on hektarite viisi, lähemalt uudistada jõuame ainult ülipuude salu (Supertree Grove), kus, tõsi, parema vaate saamiseks tuleb jällegi pisut kukrut kergendada.

Cloud Forest

Taimed vaadatud, leiame lähima metroojaama ja saame jälle pisut targemaks. Nimelt on hommikul ostetud ühekordsena tundunud RFID-kiibistatud pappkaardid tegelikult korduvkasutatavad, st neile saab raha juurde laadida. Paraku käib top-up ainult automaadist, automaat omakorda aktsepteerib ainult peenemat sularaha (max 5S$). Lähiümbruse pangaautomaadid väljastavad jällegi minimaalselt 10S$ rahatähti. Infoletis vahetatakse raha peenemaks ja antakse infot, ent pileteid ei müüda. Miks need funktsioonid nii rangelt lahus on, ei tea, aga ju on mingi hea põhjus.

Paar peatust mugavas metroos ja olemegi tagasi koduseks saanud hiinalinnas. Heidame veel viimased pilgud tänavakaupmeestele. Hommikul, muide, saime siinsamas üsna erilise ostukogemuse. Tänavapoolne lett oli nagu lett ikka, aga kui me sealt paar komplekti algajatele mõeldud riisipulki tahtsime osta, suunati meid uksest sisse väga auväärse, lausa luksusliku hõnguga pulgakauplusesse. Kogu kaubavalik koosnes niisiis riisipulkadest, aga oma väljanägemiselt meenutas kogu asi pigem mõnd eksklusiivset tubakapoodi.

Põikame korraks kaubanduskeskusesse, et öiseks bussisõiduks pisut joogivett kaasa haarata ja McDonald’sis kiire õhtueine teha (ärge pange pahaks, mõnikord lihtsalt on kiiresti vaja asja, mille hinna-kvaliteedi suhtes enam-vähem kindel oskad olla) ja jõuame tagasi hotelli. Check-out on küll hommikul tehtud, aga sõbralikult hoiavad nad meie kohvreid turvalises ruumis ja lubavad ka pärast palavat päeva tasuta duši all käia. Üritame leti taga olevalt neiult uurida, kas siin linnas on Uber sama asjalik kui takso, aga ta vist ei saa küsimusest aru ja tellib meile … takso. Meie järgmine peatuspaik, Golden Mile Tower (GMT), ei tundu vähemalt siinkandis kohalikele midagi ütlevat.

Taksosõit on kiire ja mugav, lisaks saab kaardiga maksta. Ahjaa, üks asi on taksos natuke harjumatu: juht on “valel pool”. Ööbussi lähtejaama jõudes on bussi väljumiseni veel üle tunni, seega kasutame võimalust pisut ringi vaadata. Selgub, et GMT alumisel korrusel on kaubanduskeskuselaadne toode, kust ostame kõigepealt jäätist. Ja siis ma märkan reklaami — osta prepaid SIM, kasuta roamingut üle kogu lähiümbruse (sh ka Malaisias). Hind 15 (+5) dollarit. No miks ka mitte. Lähen uurin kõrvalasuva mobiiliputka müüjalt, kuidas sellega on. Selgub, et variandid on hoopis kas 10S$ või 18S$, viimasega tuleb kaasa 100GiB tasuta netti 5 päevaks, aga kaardil oleva raha eest võib osta 15S$ paketi, mis 30 päevaks 2,4GiB annab. No mis siis ikka, ega me siia raiskama ei tulnud– 2,4 giga peaks reisi lõpuni välja vedama küll. Leian rahakotist veel piisavalt sula ja lasen tal mulle teenuse ära aktiveerida. Kuni ta mu passist koopiat teeb ja SIM-kaarti aktiveerib, mängib noorsand ise kahel ekraanil mingit minule tundmatut mängu. Teine (ilmselt vanem ja kõrgemate pagunitega) teenindaja samas boksis istub ja vaatab oma mobiilist kohalikku seebikat. Mobiilne Internet hakkab tööle ja lahkun rõõmsal meelel.

Hiljem, kui me juba Malaisias oleme ja kelleltki küsida pole, tekivad mingid jamad. Telefon hakkab hoiatama andmesidemahu lõppemisest — tundub, et see 100GiB pakett ei tööta mingil põhjusel teisel pool piiri, lisaks on juurde ostetud 2,4GiB ka samasse potti sattunud. Ostan järelejäänud raha eest 7 päeva kehtiva 1-gigase paketi juurde ja loodan, et hotellides on piisavalt wifit.

Ööbuss

Oma rännakutega oleme nüüd ööbussi jõudnud. Alanud on vast kõige ebakindlam osa meie puhkusest, kuna bussi saabumisaja kohta ei olnud kuskil mingit eelinfot. Vahetult enne väljumist saan bussijuhilt teada, et saabume Kuala Terengganusse 6:30. Noh, asi seegi.

Buss teeb öö jooksul mitu peatust, millest esimesed kaks on piiripunktid. Natuke kardan, et seal võib jama tulla, sest mu pass aegub 1 päev varem kui peaks. Nõutud on, et pass kehtiks vähemalt 6 kuud pärast reisi planeeritavat lõppu. Aga probleeme õnneks ei teki. Muide, enne HEL-SIN lennukisse sisenemist märkasin väravas letil paberit käsitsi kirjutatud kuupäevaga (19 mar 2017), mis viitas just sellele piirangule. Piiripunktid on omajagu erinevad: paistab välja, et Singapuri poolel on rohkem raha. Suhtumine … noh, võib-olla on Singapuris kõik naaaaatukene rangem ja korrektsem. Aga võib-olla on see ka minu eelinfost rikutud fantaasia.

Esimene peatus Malaisia poolel on pood, kust ostame muuhulgas Hallsi pastille, Strepsilsi losenge ja Vicksi eukalüptisalvi nina alla hõõrumiseks. Terve senise reisi olen olnud parajalt tatine ja ega need konditsioneeritud ruumid asja paremaks ei tee. Salv teeb.

Singapur ja Malaisia 2016: sissejuhatus

Aasta alguses hakkasime Imbiga puhkust planeerima. Imbi tahtis ühte suurlinna ja paradiisisaart. Minu ainus tingimus oli mitte liiga palju raha kulutada.

Uurisime kõigepealt läänepoolseid võimalusi, nagu USA ja Kariibi mere saared. Hinnad tundusid … krõbedad. Pöörasime pilgu itta ja ennäe imet, kõik paistis kohe palju mõistlikum. Pärast mõningast guugeldamist jäi sõelale Malaisia. Noh, Kuala Lumpur on täitsa suurlinn ja paradiisisaari leidub sealkandis ka piisavalt. Ajaline plaan oli suve pikendamine, ehk septembri teine pool. Ja siis ma märkasin, et Singapuri ja Malaisia vormelivõistlused jäävad ka just sinna ajaaknasse. Kiire hinnauuring piletite osas näitas, et Kuala Lumpuri külje all Sepangis toimuva Malaisia GP piletid on terve hooaja peale vaat’ et kõige soodsamad: tribüünikohad terveks nädalalõpuks, millega kaasneb tasuta pit lane walk ja sõidujärgne kontsert, maksid varakult ostes ~55 eurot/tükk.

Laisad nagu me oleme, läksime Estravelisse ja lasime endale lennupileteid pähe määrida. Pakuti välja variant Turkish Airlinesiga läbi Istanbuli (hinna sees tasuta linnaekskursioon) või Finnairiga Singapuri kaudu. Juba märtsis tundus Türgi meile natuke kahtlane sihtkoht, seda enam, et lendudevaheline ooteaeg tundus jäävat pigem öösse. Mis ekskursioone nad öösel ikka niiväga pakuvad? Niisiis, Singapur. Ehk mitte üks, vaid koguni kaks suurlinna. Ja F1-etapp veel pealekauba.

IMG_1607.JPG

Järgneva poole aasta sisse jäi veel hotellide broneerimine (booking.com ja expedia.my), ööbuss Singapurist Kuala Terengganusse (easybook.com) ja Malaisia siselend Kuala Terengganu -> Kuala Lumpur (expedia.my). Ainus “kohustuslik” asi, mida me ette ei ostnud, oli laevapilet Kuala Terengganust Redangi saarele.

Aga siit ta nüüd tuleb. 22 lehekülge kohapeal kirjutatud reisikirja, jagatuna neljaks jupiks, millest igaüks ka vähemalt ühe eredama mälestuse ajju söövitas.

  1. Singapur: suurlinnatuled, Gardens by the Bay ja ööbuss
  2. Pulau Redang: 7 päeva paradiisi
  3. Kuala Lumpur: kontrastide linn
  4. F1-nädalalõpp Sepangis ja kodutee

Mingit puhkust ei ole mul vaja (ehk kuidas ma Ott Arderiks kehastusin)

MIS NÕUTUS ON
KAS NAGU SÕELAGA VEEKANDMINE
KAS NÕUTU ÜLDSE TAJUB NÕUTUST
NÕUTUS MUUDAB NII JÕUTUKS
ET EI TEA TAJUDAGI
TAJUTAGUNE AJU, ALATAJU, TAGUTAJU
AIMAB NII MÕNDAGI, AGA ÜLETAJULE EDASTAB
NÕUTU TEADVUS MÕTTEVILJA EI KANNA
KUI VAID TEAKS, KUHU KURAT KÜLL ALATEADVUS PANNA

THE SAME OLD FEELING COMES TO ME

-O.Arder

Pikutan ühel õdusal oktoobriõhtul elutoas diivanil, kui heliseb telefon. Helistab Lavastaja. Nemad otsivat oma tükki kedagi Ott Arderit mängima. Juhuslikult tulin mina meelde. Puiklen, mis ma puiklen, aga lõpuks annan ikkagi alla. Lavastaja lubab, muide, et mu roll ongi ainult luuletused ja ei midagi muud. Miskipärast kallutab see lubadus mind pigem “jah” ütlema, kuigi — kui hoolega järele mõelda, teeb see asja mingis mõttes keerulisemakski. Laulusõnadega olen kohati üsna meelevaldselt ringi käinud ja neid oma meeleoludele vastavalt moonutanud, aga luuletaja elust rääkivas tükis peaks vist ikka 100% autentne tekst olema? See dilemma vaevab mind veel pikalt — sest kui keegi, siis just autor (keda mina kehastan) võiks oma teksti moonutada? Ka kirjapandud tõde ei ole ju alati absoluutne. Igatahes.

PS: ei mingit komplimenti, aga ilmselgelt sinust paremat Otti ei ole Eestimaal olemas. Päriselt! Mingi hetk, kui me Oti otsimisega juba meeleheitel olime, hakkasime prof näitlejaid läbi lappama. Väga midagi ei leidnud. Trink oli kõige lähemal. Kui keegi nt 50 aasta pärast tahab seda etendust uuesti teha, on ta omadega perses… 🙂

-Lavastaja, pärast hiljuti lõppenud esimest etenduste tsüklit

Mis siis ikka, sõrm on antud, mingu käsi ka. Asun rolli uurima. ERRi arhiiv on ses suhtes väga tänuväärne allikas, kust leidub nii intervjuusid, omaloomingu lugemist kui ka vähemalt üks laul. Mingil hetkel turgatab pähe üks, kes veel rohkem Otti meenutab. Voldemar. Ja siis viin lõpuks kokku — omaenda isa mängida oleks küll eeskuju (ja geneetika) mõttes lihtne, kuid emotsionaalsele poolele ei hakka mõtlemagi. Teisalt, Oti alkoholilembus (rääkimata vasakukäelisusest) inspireerib mind mingil määral ka omaenda isa siia kompotti sisse segama. Lõpuks võtan julguse kokku ja kutsun Voldemari lõunale, et veelgi vahetumaid näpunäiteid saada. Saangi. Ilmselt just tänu nendele vihjetele ütlevad pärast etendusi mõned, kes Otti isiklikult tundsid, et laval olla täitsa tuttav mees olnud.

ARMASTUSE MAAGILINE ARV
ON ÜKSTEIST.
VEEL EI OLE HILJA
HAKATA ARMASTAMA

-O.Arder

Teeme proovi. Oi, kuidas teeme. Aegade kokkuleppimine on keeruline, sest trupp on nii suur. Veebruaris tähistame Oti sünnipäeva eelõhtut Õlleteegis kontserdiga, kus laulame laule nii etendusest kui ka mujalt. Hõikame välja, et tükk jõuab lavale märtsi lõpus, aga … no ei lähe päris nii. Ikka seesama probleem, et väga üle ühe korra nädalas ei jõua proove teha ja mõned stseenid ei kliki veel. Tagatipuks, intervjuu filmimise tagajärjel (jah, üks osa loost räägitakse ära läbi teleris mängiva saate, kus Kristo Elias intervjueerib Ott Arderit) jään ma ilma oma osast proloogis. Puhtalt logistilisel põhjusel: Oti habet ei õnnestu mulle ka parima tahtmise juures nii kiiresti ette kleepida. Aga need read on endiselt peas.

KUI RUMAL RAHUTUS EI LASE ÜKSI OLLA,
VAID AJAB MIND TOAST VÄLJA KESET ÖÖD,
SIIS ASTUN ÕIGE VAIKSELT TREPIST ALLA,
EI SEGA NEID, KES PÄRAST PÄEVATÖÖD

NÜÜD JUBA MAGAVAD JA NÄEVAD UND VÕIB-OLLA;
EI OLE NÄGEMAS NEIST KEEGI SEDA ÖÖD,
MIS AVANEB MU EES, KUI JÕUAN ALLA,
KUS PÕLEB LATERNAID, ET VALGUSTADA TEED

NEIL, KEDA RAHUTUS EI LASE ÜKSI OLLA,
VAID AJAB ÄKKI VÄLJA KESET ÖÖD.
ET RAHUNENULT TAGASI KORD TULLA,
MA LÄHEN ÕIGE VAATAN TÄNAST ÖÖD.

-O.Arder

Mida pikemaks proovitsükkel venib, seda madalamaks vajub motivatsioon. Vahepeal on juba tunne, et tahaks kogu asjale selja pöörata ja minema kõndida, aga … trupp on juba nii lähedaseks saanud, et sellist reetmist mu südametunnistus lihtsalt ei luba. Ja siis, ainult kaks kuud algselt väljakuulutatust hiljem, jõuamegi lavale. Esietendusel on näiteks kaks Lapinit — üks laval, üks esireas. See esirea oma ütlebki pärast etenduse lõppu, et nägi tuttavat meest: olla lausa pisara silma toonud. Eesmärk täidetud!

PAIDEST TULID JAAN JA JÜRI,
PALJAPÄI JA PALJATÜRI!

-O.Arder

Piletid lähevad nagu soojad saiad — igal õhtul täismaja! Otsustame teha ühe lisaetenduse, mis tähendab kaht etendust ühel õhtul. Vahet ~45 minutit. Muidu polekski nagu midagi, aga nii lühikese ajaga ei õnnestu ruumi piisavalt tuulutada: õhus on lõpuks nii vähe hapnikku, et küünlad tahavad ise ära kustuda. Tagarea publik kaalub minestamist. Palav on muidugi ka — nii palav, et aknaklaasilt “sulab ära” sinna spreivärviga tekitatud jää.

13307196_1075976859112099_8487329602218386246_n
Pilt: Mats Õun

Mis ma sellest kõige rohkem õppisin? Eelkõige seda, et Ott Arderi luules on nii palju sügavust! Ja seda, et rollis olles suudan ma oma tavalisest hääleulatusest terve tooni allapoole minna. E, paremal juhul Eb on juba aastaid minu alumine piir olnud. Ja nüüd? Puhas C#. Vene keeles. Kui IT Kolledži bänd (Can’t.C#) veel tegutseks, peaksin ma sealt nüüd välja astuma. 😉

ET KILLUD TOOVAD ÕNNE,
SEE ANNAB LOHUTUST
NII MÕTLED JA EI TUNNE-
GI MINGIT RAHUTUST
VAID KILLUD TOOVAD ÕNNE
JA TERVIK ÕNNETUST.
VAID KILLUD TOOVAD ÕNNE,
EI MINGIT TERVIKLUST!

-O.Arder

Pilt: Mats Õun
Pilt: Mats Õun

Suur aitäh kogu trupile. Sügisel teeme jälle! Ja kontserdid peaks ka käima tõmbama. Õlleteegis. Või kuskil mujal. Eks näis.

 

ESMAKOHTUMISE, ESMALAHKUMISE PÄEV
KUI ERINEVAD ON NEMAD
NEED KAKS
INIMEST, PÄEVA
NOIL PÄEVIL
VALU ON OMETI TUTTAV
ENNEGI MINDUD
NII KOKKU KUI LAHKU
TÄNAN, MU KALLIS, ET JÄTSID
ÜTLEMATA. SA OLID MUL TEINE
AGA VALU ON VAHVA
JA TÄIESTI TALUTAV, TUNTAV
TUTTAV VALU, NEETULT TUTTAV
ESMAARMASTATUGA LAHKUMINEKUST PEALE
AGA SEE VIIMANE OLI JU HOOPIS TEINE INIMENE

BUT
THE SAME OLD FEELING

-O. Arder

Esmaspäeval ei teinudki midagi?!

Oli see vast nädal. Just lõpetasime Theatrum Hospitalisega “Läbi jäätunud klaasi” proovi, kus saime paika etenduste kuupäevad (küsi lisa, varsti räägin — aga üldiselt jäävad vahemikku 23. kuni 30. mai).

Aijah. Polegi jõudnud siin kirjutada, kuidas Jaakobus mu mullu ära rääkis. No et ma nende tükis Ott Arderit mängiks, noh. Hetkel pikemalt sellel ei peatukski.

Niisiis, pühapäev lõppes näidendi prooviga. Enne seda proovisime Neljapäevaga oma 14. mai Kultuurikatla esinemise jaoks. Koosseis on pisut uuenenud: minu, Mardi, Allani ja Jannoga liitus Kert rütmikitarril. Tänases proovis oli väga hea energia — kindlasti toome selle lavale ka. 😉

Laupäev. Olin Tallinn Swing Weekendil DJ/MC (tegelikult valisin lihtsalt bändi settide vahel muusikat ja edastasin läbi mikrofoni mõned tähtsad teadaanded). Ühtlasi suutsin tänu Karolini suunavale küsimusele end tantsuks mänginud superägeda bändiga (Gentlemen & Gangsters, Rootsi) üheks lauluks lavale rääkida: “Dream a Little Dream of Me”

Reede. Tallinn Swing Weekendi avapidu, tantsuks mängis Maryann & The Tri-Tones. Ja mina sain esimest korda elus teadlikult laval Elvist kaverdada (“Don’t Be Cruel”). Aitäh, Mari! 🙂

Neljapäev. RIA kevadseminar. Kas ma mainisin, et olen hetkel “between jobs”, aga üldse mitte selles levinumas tähenduses? Üleminekuperioodil olen 3 päeva nädalas ühes, 2 päeva teises töökohas. Igatahes. RIA-sse tulles õnnestus kohe ka bändi (VaRIA) liikmeks saada, kellega õhtul ka esimest korda “omadele” laulda sain.

Kolmapäev. Üks kinnine sünnipäevapidu TTÜ Tudengimajas. Minust sai esimene mees maailmas, kes ei ole Stig Rästa ja kes on sellele vaatamata Elina Borniga nende ühist eurolaulu laulnud. Pluss veel omaenda laulu (“Punane müts”) bigbändi-seade esmaettekanne.

Teisipäev. Ei midagi erilist, kõigest “rutiinne” proov bigbändi ja Elinaga.

Esmaspäev. Ei teinud midagi? Olgu, päris nii see ka ei olnud. Käisime Mirjamiga Teedu kodustuudios “Punase mütsi” vokaale sisse laulmas ja avastasime töö käigus laulule hoopis teise vaatenurga. Aga sellest lähemalt juba õige pea.

Esmaspäeval "Punast mütsi" laulmas

Aitäh kõigile selle ägeda nädala eest! Kui nüüd veel magada ka jõuaks. 🙂