Kaks nädalat Kagu-Aasias. Osa 2: Langkawi ja Koh Lipe

Viimati jäi lugu pooleli 12. veebruaril, Air Asia lennukis Hong Kongist Malaisia poole.

Sööme KLIA2-s. Mitte et seal palju parem oleks — paremate toidukohtadeni jõudmiseks peaks transiidialalt väljuma, aga nii palju meil ju aega ei ole, kuna esimene lend hilines pisut. Aga mis sa kostad: oma väravat otsides saame teada, et … ka see lend hilineb! Siiani 4/4, ehk kõik lennud on hilinenud.

Dunkin’ Donuts — võtame kiired võileivad ja külmad kohvijoogid, sest kliima on siin hoopis teine. Kui Hong Kongis andis kohalik turismiäpp lausa külmahoiatuse (öösel ainult 12 kraadi üle nulli), siis siin on enam-vähem aastaringselt 28-30.

Lennuk Langkawi lennujaamas

Langkawi lennujaam on huvitav kogemus: lennukist lastakse välja otse asfaldile, mõlemast uksest korraga. Ei mingit bussisõitu ega lennuki külge liikuvat koridori, sest terminal on ju kohe siinsamas. Võtame kohvrid ja ostame kohaliku SIM-kaardi. Raha küsitakse 25RM 32GB eest 7 päevaks, ehk siis lõpus tuleks justkui pisike top-up teha — olgu etteruttavalt öeldud, et saime ilma hakkama. Mainitud 32 giga jaguneb nii: 2 GB kiiret 4,5G netti, 10GB Facebooki jaoks, 10GB Instagrami jaoks, 10GB kõigeks muuks. Misasi see net neutrality veel on?!? Neiu leti taga suudab mängleva kergusega eestikeelse Nokia3 ära seadistada. Mainin talle, et ta luges just keelt, mida räägib ainult ca miljon inimest kogu maailmas. Ta on küll väga üllatunud, et nii väikseid keeli üldse olemas on, aga üldiselt leiab, et Android on Android ja sellega saaks ilmselt ka kinnisilmi hakkama.  Täname viisakalt ja tellime Uberi. Lennujaamas on, muide, suured piraattaksode eest hoiatavad sildid ja kohe sealsamas kõrval suur Uberi reklaam. Mõte rändab korraks kodumaale ja paneb muigama.

Langkawi lennujaama terminalihoone

Päikeseloojangul jõuamegi oma hotelli: Berjaya Langkawi. Seekord ei ole sekeldusi pangakaardiga, ei selle ega eelmise reisi omi — viimati tekkis Malaisias olukord, kus “kahesüsteemset” krediit-/deebetkaarti ei õnnestunud lugeda. Nüüd on kõik hästi: raha piisavalt kontol, tuju hea ja ilm soe. Laseme end esimene kord koos kohvritega tuppa sõidutada — meil on pisike maja mäenõlval, vaatega teistele pisikestele majadele mäenõlval — ja läheme õhtusöögile.

Tai restoran päeval

Pärast sööki jalutame mööda mereäärset rada oma kuurorti teise serva. Ämblikud on siin omajagu suuremad kui kodus, nendega igaks juhuks ei hakka lähemalt tutvuma. Raja teises otsas ootab meid Tai restoran, mille kohta vastuvõtus hoiatati, et igal juhul tuleb koht reserveerida. Mõtleme, et vaatame niisama, aga ometi pakutakse meile lauda. Mis siis ikka, võtame ühed jahutavad kokteilid. Istume puidust platvormil vee kohal, postide otsas — ja peab mainima, et üsna tuuline on.

Tai restoran öösel
Tuppa tagasi jõudes ootas meid pisike üllatus

13.02.2018

Jalutame hommikusöögile. Jess, ma olen tagasi seal, kus ma alati olen tahtnud olla — at the egg station, baby! Järgmiste päevade hommikusöögid sisaldavad omletti kõigega. Imbi puhul siis kõigega peale seente. Huvitaval kombel küsitakse juustu kohta alati eraldi üle.

Hommikusöök

Proovime ranna ära. Vesi on soe, aga mitte nii supp kui Redangil. Isegi natuke jahutav tundub olevat. Noh, aga lõppude lõpuks siiski väga soe. Imbi jätab mind natukeseks üksi. Pikutan niisama varju all, kui ühtäkki ilmuvad metsast välja ahvid. Makaagid, täpsemalt. Üks on kuskilt õuna haaranud, kaks-kolm jälitavad teda. Valvan nüüd asju eriti hoolikalt. Kõik, mida parasjagu käes ei hoia, tasuks ilmselt kotti panna. Ja loota, et nad suurt seljakotti korraga ära ei vea.

Kui Imbi tagasi jõuab, pole ahve näha. Räägin, mis vahepeal toimus ja mõtlen endamisi: “Nii kahju, et Imbi nüüd ahve ei näinudki.” Aga nüüd on meil siin see kõrrega kookospähkel ja juba ta tulebki. Sirutab käe pähkli järele. Mina annan mõista, et pähkel on minu ja tema tõmmaku uttu. Tema näitab hambaid. Peidan pähkli selja taha. Järgmine vaatepilt on hindamatu: makaagi pilgust peegeldub hetkeks segadus, seejärel vaatab ta otsivalt ringi ja lahkub. Justkui oleks õlgugi kehitanud. Igatahes “Out of sight, out of mind” näib makaakide puhul täielikult kehtivat.

Teist liiki ahvid

Hiljem basseini ääres näeme teistsuguseid ahve (dusky leaf monkey, keda me omaette prillahviks kutsuma hakkame) ja siis suuremad, ilma karvadeta ahve neid pildistamas.

Kolmandat liiki ahvid

Õhtusöögiks võtame oma eelmise Malaisia-lemmiku (Mee Goreng Mamak Style), aga Redangi kokk tegi seda oluliselt paremini. Ja jälle tulevad ahvid, sedapuhku need nunnumad. Makaagid ei tundu väga majade lähedale tulevat, vaid piirduvad rannatoolide rüüstamisega. Ja need teised, noh, need ei ole üldse nii ründavad. Igatahes praegusest seltskonnast suudab üks vaeseke end pisut lõksu mängida — kardab paaniliselt uudistama tulnud rahvamassi ja ei suuda enam katusele tagasi minna — ning lõhub kogemata ühe lambi ära.

Ostame poest natuke snäkki kaasa ja jalutame tuppa — umbes 9-minutine jalutuskäik kolme tõusuga. Und ei tule. Guugeldame, mis ohtlikke olukordi siinkandis ette võib tulla, eelkõige seoses putukate, loomade ja tsunaamidega. Nüüd tuleb veel vähem und.

14.02.2018

Alustame valentinipäeva romantilise hommikusöögiga ja tellime Uberi, et kardirada külastada. Siin olla kunagi lausa rahvusvahelisi võistlusi peetud, aga praegu on laguneval rajal lagunevad kardid ja isegi ajavõttu pole. Rada on lai nagu lennuväli, vigade tegemiseks tuleks päris korralikult pingutada, lisaks olen ma siin üksi. Loodan, et meie järel pileteid ostnud Austraalia seltskond ka enne kümne minuti täitumist peale lastakse. Mõned soovid täituvad: jõuan enne lõppu vähemalt nende vanaisast korra mööda sõita. Jess!

Võidusõit iseendaga. Või muruniidukiga?

Sõidame tagasi oma kuurorti poole, aga mitte päris lõpuni. Selle asemel võtame ette siinse köisraudtee, Langkawi Sky Cab. Kassajärjekord on üllatavalt lühike, küll aga tuleb pärast piletiostu üles saamiseks omajagu oodata. Köisraudtee järjekord on organiseeritud 15-minutisteks juppideks, igal grupil on oma täht. Meie oleme W grupp. Ja et ootamine igav ei oleks, on baaspaketi hinna sees paar maapinnal asuvat atraktsiooni: 3D muuseum ja SkyDome.

Viimane jääbki meie poolt külastamata, aga 3D-muuseumi läheme küll. Mis see sihuke on üldse? Seal on seintele ja põrandatele maalitud pildid, mis õige nurga alt vaadates kolmemõõtmelise illusiooni loovad. Popp värk, mõned illusioonid on mulle Vilniuse illusioonide muuseumist tuttavad. Paar stiilinäidet:

3D muuseum. Pildi tegemiseks ei söödud ära ühtegi Imbit.
Kiisud meeldivad mulle endiselt. Ja mina vist neile ka?

Jalutame ringi, võtame ühed kosutavad piimakokteilid ja käime WC-s. Viimane on küll tasuline — 50 kohalikku senti/nägu, ehk ~10 eurosenti — aga see-eest milline: pisike bassein ja vulisev vesi on väga inspireerivad! Sellise luksuse eest võib isegi maksta. Paberit saab ainult letist: kui unustad sisenedes kaasa võtta, pead hiljem tagasi tulema.

On ikka järsk küll!

Sildid väidavad, et tegemist on maailma kõige järsema köisraudteega. Natuke on hirmus ka, aga pigem mitte eriti. Proovime gondlite parema tasakaalustamise huvides alati üksteise vastas istuda, aga väga ei õnnestu — teised paarid tahavad pigem kõrvuti olla ja sisse lastakse kuuekaupa. Meil õnnestub ühel korral viiekesi olla ja korra lausa neljakesi. Miks? Sest meie ees või taga on kolmesed seltskonnad, kes tahavad arusaadavalt koos istuda.

Sky Bridge

Jõuame ülemisse jaama, kust edasi saab taevasillale (Sky Bridge) ühel kahest moodusest: kas liftiga või trepist. Sky Glide on “lift”, mis sõidab mööda rööpaid, kallutades end kogu aeg püstisesse asendisse. Hakkame alla sõitma, ent juba paari meetri pärast jääb kabiin väga järsult seisma. Eesmised lendavad näoga vastu klaasi ja saavad ilmselt ka haiget, aga verd õnneks ei paista. Soovijatele kompenseeritakse piletid, kuna alguses lubatud 15 minutiga masinat siiski uuesti liikuma ei saada. Läheme alla trepist, aga kompensatsiooni ei taotle, kuna ühelt poolt võimaldab see megapikka hüvitusjärjekorda vältida, teisalt jätab aga võimaluse liftiga üles tagasi tulla. Trepp on väga ebatasane, ebaühtlase astmepikkuse ja -kõrgusega ja kohati kaldus ka. Ehk teisisõnu lihtsalt tüütu. 🙂

Sky Glide

Alla jõudes tundub, et õhtupoole on järjekorrad lühemad, kusjuures üle ühe gondli tuleb üles tühjalt. Eks valentinipäev mängib siin ka ehk oma rolli.

Romantisch!

Sööme siinses restoranis — menüü kubiseb naljakatest trükivigadest (chessy chicken). Imbi võtab praetud riisi krevettidega, mina munaga. Hinnavahe on pea kahekordne, minu kasuks. Tundub, et minu Fitbit (ja mitte Imbi oma) suudab köisraudteel õõtsumist trepist käidud sammudeks lugeda — päeva lõpuks saab kokku 130 korrust. Oleks see siis päriselt ka nii. 🙂

Malelik kana?

Berjayasse tagasi jõudes teeme pisikese jahutava supluse basseinis ja võtame sealsest baarist väiksed kokteilid. Jah, see baar on basseinis. Istudki basseinis, “baaripuki” otsas ja tellid aga muudkui jooke. Õhtu lõpetuseks romantiline õhtusöök Asian Pearlis, mis koosneb kuivast kanafileest ja krevetisalat, mille kaste Imbile ei maitse.

Miks ma ainult ühe microUSB kaabli kaasa võtsin? Nüüd ei saa ju meile kohalikku netti jagavat Nokiat ja akupanka korraga laadida. Oeh.

15.02.2018

Hommikul võtame suuna Kuah’ poole. Kuna peame õigeks ajaks praamile jõudma, läheme taksoga, sest Uberit on nii vara lootusetu saada. Taksosõit on küll omajagu kallim, lisaks on auto vana ja logisev, nagu need kärud, mis meid hotellis ringi veavad. Kuidagi on telefonimängus viga sisse tulnud ja taksojuht arvab, et me tahame lennujaama sõita. Kui me täpsustame, küsib ta meilt luba enne pikale sõidule asumist viieminutine palvepeatus teha. Mis meil selle vastu olla saaks? Taksomeetreid siin nagunii ei kasutata, hind öeldakse enne sõidu algust ära. Turvavööd pole ka üldse “in”, erinevalt Hong Kongist, kus taksojuhil on õigus klient välja tõsta ja senise arve tasumist nõuda, kui too turvavöö kinnitamisest keeldub. Antud takso spidomeetri osuti istub rahulikult skaala alumises otsas, ei näita midagi.

Jõuame sadamasse päikesetõusul — umbes nagu 2016 sügisel Redangile minnes. Starbucks on lahti, midagi muud ei paista — isegi mitte seda letti, kus me end reisile registreerima peaks. Üks vana küsib, kas me tahame Koh Lipele sõita (that obvious, huh?) ja ütleb, et lett avatakse kaheksast. No ja pileti peal on selgelt kirjas, eks, et 90 minutit enne reisi hakkab registreerimine ja 60 minutit enne peab see raudselt tehtud olema. Reis on kell 9. Oli siis vaja nii vara ärgata jälle? Mis siis ikka, võtame Starbucksist natuke kosutust ja Imbist saab sedapuhku Emby.

Emby

Lett avatakse isegi mõni minut enne kaheksat. Selleks ajaks on kogunenud juba paras hulk sarnaste plaanidega turiste, kuigi enamikel tundub olevat rohkem pagasit kaasas. Meie aga reisime sedapuhku ainult seljakottidega Taisse, kohvrid jätsime Berjaya hotellituppa. Kõigepealt korjatakse ära passid, vastu antakse numbrid ja Tai immigratsioonivormid. Kusjuures vormil on üks küsimus muidugi ka passi number — koopiat tasub alati kaasas kanda.

Ootan, et keegi hakkaks hõikama numbrit 21, aga ei. Reageerin hoopis “Mr Karmo” peale. Kui numbrit tagasi tahan anda, satub poiss pisut segadusse, aga lõpuks saan siiski meie passid ja piletid kätte. Siis tuleb järgmises kohas oodata. Külastame tasulist WC-d, kuhu saab tasuta sisse, kui sul piisavalt peenikest raha pakkuda pole. Ei tea, kas paberit saaks ka tasuta? Nii ülbeks ma siiski ei lähe, võtan oma varud igaks juhuks kaasa. Enamikes kabiinides on loomulikult poti asemel auk kükitamiseks.

Praamis

Nüüd ootame juba kolmandas kohas. Ja siis juba turvakontrolli järjekorras. Ja saamegi laevale! Meelelahutuseks on Despicable Me 3, mis ongi umbes-täpselt õige pikkusega film. Laevalt maha saamiseks ootame jälle järjekorras. Tai rahvuslik uhkus, “pika sabaga paadid,” käivad ükshaaval vastas, veavad reisijaid jupikaupa rannale. Et paadist maha saada, pead kas liivale hüppama või madalasse vette ronima — hea et me kinniseid jalatseid ei pannud. Järgmiseks: uus järjekord! Seekord passide kättesaamiseks. Ja siis veel üks, et passidesse templid saada. Viimases letis tuleb kohaliku rahvuspargi pilet osta, kuna me selle territooriumil viibime. Redangil oli sama kord, kuigi pileteid müüdi juba enne saarele pääsu. Mitu järjekorda see siis nüüd kokku tegi?

Järjekordne järjekord

Kuna hotell on kaardi järgi “sadamast” ainult pooleteise kilomeetri kaugusel, proovime sinna kõigepealt jala minna. Vaba takso püüab meid kinni. Taksod on siin külgkorviga rollerid. Noh, saare värk ikkagi. Eriti muljetavaldav on lõpusirge, mis on vastavalt hotell nimele (Mountain Resort) üsna järsk mäkketõus. Taksojuht sätib meid paremini tasakaalu ja annab gaasi. Veab välja küll, kuigi natuke enne lõppu hakkab see isegi natuke kahtlane tunduma.

Läbime check-ini mängleva kergusega ja jõuame oma tuppa. Siinne duširuum ja WC on vabas õhus, koos gekodest publikuga. Võtame kerge lõunasöögi, kastame end korraks ookeani — vesi on veel sinisem kui Redangil — ja teeme lõunauinaku.

Kui sinine saab vesi üldse olla?

Õhtul laseme hotelli pakutaval shuttle’il end jalakäijate tänavale vedada. See shuttle ei ole buss, ei ole isegi mikrobuss, hoopis pikap on. Ja rahvast võtab  peale rohkem kui kasti istuma mahub.

Tänaval käib viisakas melu, seal tervitavad meid erinevad poed, söögi- ja joogikohad. Kes reklaamib end tasuta wifiga, kes üritab “no wifi” positiivseks keerata. 7-eleven lubab kaardimakseid alates 300 bahtist (ca 8 eurot).

Tänav saab läbi, niisiis jalutame natuke rannal edasi-tagasi. Tuleshow on popp, seda tehakse rannariba peal umbes kolmes kohas paralleelselt. Esinejad tunduvad nende vahel roteeruvat. On ka paar mõnusat haussi mängivat kohta, võtame laua ühe naabrusse. Tänane õhtusöök: fried rice with green curry., mõnusalt ühtlase vürtsiga. Arve peaks meie arvutuste järgi olema 620, summaks on märgitud 500. Eks me siis võtame sooduka vastu — ei hakka väga piiratud inglise keelega teenindajate matemaatikat kahtluse alla seadma. Nüüd on aeg kõrvale lebokohta siirduda ja haussi nautida. Kuigi menüüs on ainult alkohol, küsime kas ilma ka saab. “Ikka, apelsinimahl ja ananassimahl ja…” Saab virgin mojitot ka.

Joogikaart ise oli selline. NSFW!

Vahepeal on tõus olnud, liivariba baari ja mere vahel on oluliselt kitsam. kõik kohad on paate täis. Õhtupimeduses käib vilgas kaubavedu, põhiliselt loobitakse paatidest kaldale plastikust veepudelite plokke, aga paratamatult jätab see esmapilgul mulje pigem millestki oluliselt kahtlasemast. Vaata veel Narcost. 🙂

Jalutame jalutustänavat pidi tagasi, skoorime 7elevenist snäkki-jooki ja võtame takso, mis sedapuhku rokib normaalseid tulesid, sh valgustatud ämblikmehe kujutist. Toas klõpsin telekanaleid läbi, aga midagi rahvusvahelist silma ei jää. Üks kohalik kanal näitab mingisugust Tai telemängu mis justkui nagu meenutaks miljonimängu, aga mängija peab järgmise summani jõudmiseks laulma. Mitte midagi ei saa aru — ei mängust ega päris hästi ka sellest, kas mängija laulab puhtalt või mitte.

Normaalsed tuled!

Ahjah, need snäkid. Kaks väikest pakki Lay’si kartulikrõpsu, üks singi-juustu-võileivamaitseline ja teine Nori-vetikamaitseline. Only at 7eleven!

Only at 7eleven

16.02.2018

Hommikul ärkame päikesetõusuga, sest siinse majakese kardinad ei ole vahelduseks valguskindlad. Sööme, checkime end välja ja loksume pikapi kastis jalutustänavale. Walking street tundub olevat jalakäijatele reserveeritud õhtul kella kuuest (no nii umbes päikeseloojangust), hommikupoole on siin liiklust küll — põhiliselt mopeedid, erinevate külgvankritega. Leiame kohviku, kus on vaba laud ventilaatori all, joome erinevaid kokteile ja värskelt pressitud mahlu. Kõige parem on arbuusimahl.

Kõndimistänav

Algab taas järjekordade ja ootamiste jada. Esimene tähtaeg on check-in kell üks. Jõuame 20 minutit varem kohale ja ootame leti kõrval lauas (õnneks varju all, sest päike on ere ja palav). Näitame piletit ja passi, pass võetakse ära, kutsutakse tagasi 14:30. Ootame kõrvalasuvas kohvikus, jälle ventilaatori all, joome kokteile. Õigemini smuutisid. Kaval mõte: puuviljatükid koos jäätükkidega blenderisse ja ongi valmis. Peaks kodus rohkem jääd tegema, just selle jaoks. 14:20 lähen WC järjekorda, et enne järgmist faasi ära käia, aga… järgmine faas jõuab natuke oodatust varem kätte. Saame oma passid check-ini letist kätte ja liigume nendega migratsiooniletti. Seal lüüakse Taist lahkumise tempel sisse ja korjatakse passid jälle ära. Tagasi saab laevas.

Vaade paadist platvormile, mille kaudu praamile sai

Nüüd ootame boardingut, ca poole tunni pärast peaks saama. Pardale minnakse mitmes etapis: kõigepealt rannalt “pikksabadega” keset lahte ankrus olevale platvormile, sealt praami. Aga enne veetakse praam eelmistest reisijatest tühjaks, samamoodi longtailidega. Tundub, et kolm paati teevad ca kolm ringi, et kõik reisijad kätte saada. Langkawi poole sõitjaid on oluliselt vähem kui eile (või ka täna) tulijaid. Imbi pakub, et esimeses reas on palju jalaruumi, aga see on juba täis. Mäletan eilsest, et tagumises reas on ka natuke rohkem. Õnneks on tagumise rea ainsad kaks tooli veel vabad. Skoor! 🙂

Pardal on meelelahutus sama, mis eile: Despicable Me 3. Piraatversioon näikse olevat, vähemalt subtiitrid on kahtlase päritoluga. Merereis tundub lühem kui tulles, kuigi ma seekord isegi ei maga. Imbi vist pisut tukastab.

Kotkas on maandunud. Õlale.

Langkawile jõudes pildistame kõigepealt kotkast ja siis leiame söögikoha. Päike loojub. Tundub, et loojangul pannakse ka meie söögikoht kinni — vähemalt kuidagi tühjaks jääb. Sööme mingi osa oma toitudest ära, aga kanatiivad palume kaasa pakkida. No hindasime jälle üle ennast. Kanatiibadest rääkides… kui need lauda tuuakse, on esimene reaktsioon “midagi sellist me ju ometi ei tellinud?”. Tiivad on liigestest sirgeks väänatud ja pulkade otsa aetud. Täiesti harjumatu kuju, aga süüa on üllatavalt mugav.

Kanatiivad?!

Teel Berjayasse tagasi lobiseme Uberi juhiga. Saame teada, et durian on siin ikka ülipopulaarne, aga kahjuks (loe: õnneks!) ei ole praegu hooaeg ja üldse olla sel nädalal Langkawil tapvalt palav. Samas saame ka kinnituse, et temperatuur siin aastaringselt väga ei kõigu. Või no praktiliselt üldse mitte. Kui me oma kodukandi kliimat kirjeldame, on ta pisut hämmingus, miks seal üldse keegi elada peaks tahtma. Noh, ee… meil ei ole looduskatastroofe ega (väga) ohtlikke elajaid metsas. Elatustase on ka parem, samas kulub ka rohkem raha kütmisele. Mitte et siinsed konditsioneerid odavad oleksid ülal pidada.

17.02.2018

Hommikul ärkame ilma kellata, sööme, tuleme basseini äärde. Vahepeal võtame basseinibaarist mõned joogid. Minu lemmikud on ginger ale ja ginger ade — viimane natuke nagu ginger ale, aga sidruniga. Mingeid põnevamaid plaane polegi. Puhkus!

Ahvid. Burger. Bassein. Lapsed. Hiina, saksa, inglise, itaalia… ja siis veel palju erinevaid keeli, mida kõla järgi ära ei tunne. Imbi loeb raamatu (Koopamees) lõpuni. Shoppame pisut suveniire ja postkaarte.

Majabänd

Õhtusööki sööme Beach Brasserie’s. Tõmbame korraks Aasia maitsetega tagasi: võtan Caesari salati ja Imbi sööb kanapastat. Pärast läheme ja kuulame kohalikku majabändi. Settide vahel teen juttu, üritan ka kaaperdada, aga ei õnnestu. Arusaadav — see üritus muutuks kiiresti karaokeks, kui iga suvaline jorss laulma lastaks. Niigi peavad nad soovilugusid tegema. Eksisteerib võimalus, et me kuulsime sedasama bändi 2016 Redangil. Toona oli neid 3 tüdrukut ja 1 mees, seekord on üks tüdrukutest Filipiinidel ära ja bänd tegutseb triona. Sihuke juustune sünditaust, aga vokaalid on tunamullusega võrreldes omajagu arenenud. Üks tüdrukutest on ikka väga hingega asja juures. Pluss veel pidev tants laulmisega koos, selles palavuses. Respekt! Ei, mitte see bänd. Appi.

18.02.2018

Samasugune päev nagu eile. Naudime basseiniäärseid lamamistoole, koos vahepealsete jahutavate suplustega. Selle vahega, et vahepeal panen klapid pähe, audioraamatu mängima ja lähen teen samme (ja pilte). Teele jäävad mõned ahvid, üks hästi suur ämblik, mägised teed ja hästi palav ilm (32 kraadi). No mis, 2002 suutsin ma sarnastes oludes Tallinnast Tartusse vändata, nüüd siis ainult kolmveerandtunnine jalutuskäik?!

Siin ta nüüd istub, makaak sihuke

Õhtupoolikul teen hotellitoas tuludeklaratsiooni ära. Oleks tahtnud eile Uberis teha, oleks oluliselt eksootilisem olnud, aga kohalik mobiilne internet ei pakkunud piisavalt jämedat toru. “Malaisia hotellituba” tundub Eesti tuludeklaratsiooni tegemise asukohana kuidagi … igav lausa.

19.02.2018

Hommikusöök. Check-out. Takso lennujaama. Baggage dropis on pisike segadus — iseteenindus, mis vajab vähemalt esimesel korral omajagu selgitamist. Imbi nendib pärast, et see vist ei ole kuigi hästi disainitud teenus, mis igal sammul nii palju eksimisvõimalusi pakub. Nõus. Muuhulgas on neil siin kombeks väljaprinditud pardakaartidelt kontsud ära rebida. Me olime enda omad Eesti metsade säästmiseks samale lehele printinud, Imbi oma ühel, minu oma teisel küljel. Nii ei saa, sest mõlemalt tuleks konts ära rebida. Noh, aga me ju printisime muidugi kõike topelt, et kummagi kotis oleks täiskomplekt. Kui me kolmanda koopia veel teeks, kas siis saaks keegi meiega koos tasuta reisida, sest tema pardakaardi konts pole ära rebitud? Ei mõista.

Lend LGK-KUL. Minu jaoks täiesti “igapäevane” tunnine lend, nagu TLL-VNO. Ümberistumisaeg klia2-s on piisav, et rahulikult võtta. Kaks turva- ja üks passikontroll, lõunasöök… ja JÄLLE lend hilineb. No nii umbes pool tundi. Sedapuhku on kohalik odavlennufirma meid pisut lahku istutanud, aga proovime üle elada. Vahetame omavahel kohad ära, et ma natukenegi jalgu vahekäiku saaks sirutada. No ja ega sellega ebamugavused veel ei lõppe: ma olen oma head klapid kogemata kohvrisse pakkinud ja pean teisi kasutama. Appi! 😛

Lennuki WiFi võimaldab muuhulgas lugeda kohalikke uudiseid, kust saame teada, et kaks tänaval rakette müünud kaupmeest olid teineteise pihta “lõbusalt paugukaid loopinud” ja sellega mõlema leti juures olevad raketivarud õhku lasknud. Head uut aastat! Ja siis peatub silm järgmise uudise peal. Langkawi Sky Cabis olla mingi laager katki läinud, mispeale sajad turistid tundideks kas mäe otsa või lausa õhku rippuma jäeti. Eile õhtul. Nüüd meenub, et õhtusöögile minnes kuulsime sireeni. Ja mõni tund varem rannas pilti tehes liikusid gondlid veel kindlasti. Vist? Noh, igatahes väga hea, et see pigem loojangul juhtus, muidu oleksid vaesekesed sisuliselt kasvuhoonetes rippunud. Ja meil vedas, et seal 4 päeva varem ära jõudsime käia — vahetult pärast sellist uudist poleks ilmselt minna julgenud.

Lugu sellest, kuidas köisraudtee kokku jooksis

Järgmine postitus on selle järjejutu eelviimane. Seal tuleb juttu sellest, kuidas me teist korda elus Hong Kongi külastame ja esmakordselt Macaud uudistame.

 

Kaks nädalat Kagu-Aasias. Osa 1: Hong Kong esimest korda

Eelmises postituses startisime Tallinnast, avastasime Amsterdami ja nautisime pikka lendu Hong Kongi suunas. Nüüd oleme kohal ja valmis avastama.

10.02.2018: Hong Kong

Väsimus on ikkagi suur — me ei riski kohvritega rongisõitu teha, vaid võtame lennujaamast takso otse hotelli (ca 40km). On küll 3x kallim kui rongi/metrooga minna, aga vähemalt uksest ukseni. Taksojuhi töökoht vana Toyota roolis meenutab miskipärast Blade Runnerit — 5 Androidi ekraani, igaühe peal mingi info, millest midagi aru ei saa. Okei, ühega tegi ta sõidu ajal kõnesid. Taksojuht inglise keelt ei oska ilmselt üldse, või ei saa küsimusest aru. “Sorry, can we take a photo?” saab vastuseks kõrvulukustava vaikuse. Klõpsin siis paar pilti.

Hotellis selgub, et mingi jama on — olen broneeringu kinnitanud krediitkaardiga, mis kirjade järgi veel kehtib, aga mida ma rahakotis hetkel tuvastada ei suuda. Ühelgi kontoväljavõttel ei paista ka jälgegi antud summa debiteerimisest. Mis siis ikka, krediteeritakse tagasi (aga kuhu?) ja seome ennast uue kaardiga. Sama jama tuleb ilmselt veel kahes hotellis. Alles pärast reisi tuleb meelde, et pettuse riski vähendamiseks piiras pank mõni kuu tagasi kõnealuse kaardi kasutusvõimalusi. Kuna ma võrguostlemisest loobuda ei suutnud, lasin kiiresti asenduskaardi teha ja unustasin kogu vahejuhtumi.

Vaade esimesest hotellitoast

Kuigi me lennukis jõudsime omavahel kokku leppida, et hotellituppa jõudes kukume kohe voodisse ja magame une täis, ei anna hing rahu ja seame end jalutuskäiguks valmis.

Kohe üle tänava on mingi laat — lähemalt vaadates selgub, et aastavahetusega seotud värk … no umbes nagu jõuluturg või nii? Hästi palju koerakujulisi mänguasju (koera-aasta ikkagi). Üks päris kaval lüke on tehtud, nimelt kõik lettidevahelised käimisalad on ühesuunalised.

Ühesuunaline liiklus uusaastalaadal

Mitte et see kedagi väga huvitaks, tegelikult toimub enamasti ikka kahesuunaline trügimine. Üks tiib on täis taimi, alates orhideedest kuni mandarinipõõsasteni, keskel ajab üks teleturu-lett teist taga ja teises otsas tunduvad õpilasfirmad olevat omavahel ülekarjumisvõistlusi pidamas. Teleturu-lettideks hakkasime spontaanselt kutsuma selliseid müügipunkte, kus kaupmehed, mikrofonid pea küljes, pidevat tooteesitlust tegid. Täpselt nagu teleturus.

Palju koerateemalist kaupa. Koera-aasta ikkagi.

Pärast laadamelu läheme söögikohta otsima. Imbi vihjab, et nägi kuskil justkui kaubanduskeskuse moodi tulesid. Võtame suuna sinnapoole ja leiame, et… terve linnaosa on kaubanduskeskusi täis. Rolex. Chanel. Dior. Swarowski. Cartier. Louis Vuitton. Michael Kors. Apple. Sketchers. Starbucks. No siin kuskil peab ju ka McDonald’s olema? Ja ongi. Ühtpidi ei raatsi end paari ampsu pärast lõhki maksta, teisalt ei taha tundide viisi järjekorras passida ja sellist tundmatu nimega kohta ju ometi usaldaks, kus järjekorda ei ole?

Massid. Meeletud massid. Reede õhtu ka ikkagi. Otsin ka kohalikku SIM-kaarti, et tänaval internetti saada. Eelmise reisiga võrreldes olen targem ja kannan selleks puhuks kaasas natuke uuemat “odavat Androidi”: Nokia 3. Toona ei hakanud kohalik kaart telefonis tööle, sest siinkandis tunduvad kõik levialad vähemalt 4G olevat. Kõigepealt proovin mobiilipoodi, sealt suunatakse 7elevenisse. Ja olemegi ühendatud!

Uuesti hotelli saabudes loodame korra veel katuselt vaadet nautida, aga uksed pannakse just meie nina ees lukku. Poleks me hotelli pakutud tasuta jooke kohe võtnud, oleks ehk jõudnudki, aga mis siis ikka.

11.02.2018

Puhkame öösel korralikult välja, jõuame napilt veel hotelli hommikusöögile. Tänane plaan on Hong Kong Islandilt üle vee Kowlooni minna. Miks sinna? Noh, esiteks näeb sealt Hong Kong Islandi vaadet. Teiseks lubavad sõbrad, et seal on oluliselt rohkem melu ja kohalikku õhkkonda (st ei ole nii euroopalik).

Kowlooni saab mitmel erineval moel: võib minna metrooga, võib bussiga, miks mitte ka takso või mõne sõidujagamisteenusega, aga meie tahaks esimesel korral hoopis laevaga üle sõita. Niisiis seame sammud sadama poole. Imbi on esialgu natuke ebalev, no et äkki ei peaks kohe nii agaralt sammuma, vaid kasutaks siinse ühistranspordi mugavusi ära, aga lõpuks suudab mu “see pole ju üldse kaugel!” ta siiski ära veenda. Tõsi, kohati pole küsimus üldse selles, et miski oleks kaugel, vaid selles, et tänavatel ei mahu reipama tempoga käima. Ehk siis rahvarohkeid paiku tasuks vältida. Aga kus sa’s tead siin neid nii hästi, ise alles esimest korda linnas?

Hong Kongis on, muide, päris palju parke ja rohelust. Ja tornide ümber on mäed, mis ka üllatavalt rohelised on. Pühapäeval leiab parkidest — aga ka kõnniteedelt, kiirteede servadest ja mujalt — palju seltskondi. Kes peab piknikku, kes teeb tantsutrenni, kes mediteerib.

Kes … tassib redelit?!? (Tamar park)

Minu soov jala sadamasse minna on seda tugevam, et sadama kõrval on ka Formula E rada. Tegemist on tänavarajaga, ehk siis mingeid püsivamaid rajatisi eriti pole. Seal, kus boksitee peaks olema, on praegu näiteks (ajutine?) lõbustuspark. Sellegipoolest tunnen osaliselt kaardi abiga mõned olulised punktid ära, näiteks stardisirge ja sellele eelnevad-järgnevad paar kurvi.

Eelviimane ja viimane kurv

Eelviimase kurvi taga on vaateratas, kuhu meil õnnestub praktiliselt ilma järjekorrata saada. Kui hiljem samast kohast mööda jalutame, on sinna ka juba rahvamass siginenud. Ju me siis olime ikkagi väga varajased.

Jõuame küll juba sadamasse, aga veel üle lahe ei sõida. Kõnnime hoopis veest eemale, üles, mäkke, et üks Lonely Planeti soovitatud tempel üle vaadata. Natuke naljakas on see, et templi asukohta tähistab Hollywood Street. Siinne segu vanast ja uuest, idast ja läänest on peaaegu sama müstiline kui see meeletu skaala. Mõned kolleegid rääkisid kunagi suitsunurgas, et kui logistikat tahad õppida, mine küsi hiinlastelt. Hong Kong on kindlasti selline koht, kust alustada võiks.

Man Mo tempel

Templis on üsna suitsune — eelkõige viirukist. Ja jälle see vana ja uue sulam: traditsioonilised laternad, altarid, jms on kõrvuti elektriventilaatorite riviga. Tundub üsna praktiline rahvas olevat. 🙂

Tuleme oma mäe otsast alla tagasi ja teeme selle laevasõidu ära. Laevas on veel üks tore praktiline detail — pinkide seljatoed on liigutatavad, et kõik reisijad saaksid alati näoga sõidusuunas istuda ja paat ei peaks end sellepärast ringi pöörama.

Mis meid siin segadusse ajab, muide, on need lõputud punased hiina laternad. Esialgu ütleb alateadvus iga kord sellist nähes: “Ahaa! Sealt saab hiina toitu!” Aga võta näpust. Tundub, et nendega tähistatakse hoopis kollase koera aasta saabumist.

Punased laternad. Kui palju hiina restorane siin hotellis on?!?

Kuna Lauri soovitas ühe mu Instagrami postituse peale kindlasti Argyle Streeti poole hoida — pidada autentsem kogemus olema ja rohkem põnevat kaupa — seamegi sihi sinna. Et aga hommikupoolikul tegime juba omajagu samme, prooviks nüüd metroosüsteemi ära. Töötab nagu kellavärk. Rongid on hästi-hästi pikad ja rahvas jaguneb kuidagi maagiliselt selle pikkuse peale ära. Aga olgem ausad, täna on ikkagi pühapäev ja tipptund ka ilmselt ei ole. Ahjaa, Argyle Streeti kanti jõudmiseks sõidame mitte ainult metrooga, vaid ka “tavalise” rongiga.

Jõuame kohale, aga ei tea täpselt, mida otsida. Ohjah. Noh, igatahes on kell juba niikaugel, et hakkame vaikselt vee poole tagasi navigeerima. Selles mõttes on küll vahet märgata, et majad (pilvelõhkujad?) pole siin üldse nii peegelklaasist ja kaubamärkegi on erinevamaid.

Turistilõksudest me ka väga eemale ei hoia ja kõnnime läbi erinevate kaubandustänavate, lõpuks ka Temple Street Night Marketi. Viimaselt ostame portsu suveniire koju kaasa. Meeleolu on… kirev. 🙂

New video by Kristjan Karmo / Google Photos

Õhtu nael on aga kindlasti see, kuhu me kellaaja peale minemas oleme: A Symphony of Lights. Jõuame nõks enne kaheksat tagasi Kowlooni sadamapiirkonda, kus algab midagi sellist, mida me varem näinud ei ole. 14-minutiline vaatemäng, mille jooksul Hong Kong Islandi pilvelõhkujad oma tulede ja laseritega kõlaritest kostvasse muusikasse mängivad. Selle kirjelduse peale tuleb koduvabariigist vastu pisut sapine märkus: “Nojah, ja meil siin kirjutatakse uudis iga torni kohta, mis end sinimustvalgeks valgustada suudab.” Kogu vaatemäng illustreerib eriti hästi seda mõõtkavade erinevust, mida me siin algusest peale tajunud oleme.

A Symphony of Lights

12.02.2018

Ei tea, kas asi on kogu selle uue info protsessimises, aga mina ei saa öösel väga und. Niisiis on äratus minu jaoks ülivarajane, magada jõuan umbes 3 tundi. Leppisime eelmisel õhtul kokku bussisõidu hotellist otse lennujaama — mitte küll tasuta, aga siiski odavam kui takso või rong — ja peame 7:35 kohvritega all olema, pestud, söödud, pakitud, ja hotellist välja checkitud.

Sõiduaega lubati poolteist tundi (7:35 – 9:05), tegelikult olime 8:50 juba ka turvakontrollist läbi. Väljalend 10:50, ehk siis aega on maa ja ilm. Terminali söögikohtade valik ei ole küll suurem asi, aga midagi peaks hamba alla võtma, sest järgneb neljatunnine AirAsia odavlend Kuala Lumpuri suunas.

Pulau Langkawi ja Koh Lipe. Kaks lähestikku asuvat saart, ometi erinevad riigid ja ka tunniajane ajavahe. Mis seal toimus, sellest kirjutan juba varsti.

Kaks nädalat Kagu-Aasias. Proloog: Tallinn-Amsterdam-Hong Kong

Käisime Imbiga jälle Aasias puhkamas. Miks Aasias? Sest, nagu me juba eelmine kord märkasime, on hinnad sealpool oluliselt mõistlikumad. Korraldasime asja endale pikalt ette ära, ostsime lennu- ja praamipiletid, broneerisime hotellitoad. Lõpuks, õhtul enne väljalendu, pakkisime kohvrid oma eelmise reisi pakkimisnimekirja järgi. Päris hea on Google Sheetsis jagatud nimekirja jälgida — saab mitmelt ekraanilt korraga silme ees hoida ja staatused uuenevad korraga. Kirjutasime sinna muuhulgas ka asjade orienteeruvad väärtused ja selle, kus kotis/kohvris midagi on, et vajadusel kindlustuse jaoks kiiresti väljavõtte saaks teha. Palmi soovitusel proovisime seekord ka sihukse asja ära nagu TripIt. See võtab mugavalt kõik asjad ühele ajajoonele kokku. Aga kuna Google Inbox niikuinii reisiga seotud kirjad automaagiliselt grupeerib, ta meile midagi märkimisväärset juurde ei andnud — kui ehk vaid võimaluse kogu reisiplaan paari kerge liigutusega igaks juhuks välja printida.

Inbox ei suutnud miskipärast üles korjata infot Langkawi-Koh Lipe vahelistest praamisõitudest. TripIt vajas selle koha peal samuti järeleaitamist. Vahe on eelkõige selles, et kui Inbox mingit osa reisiinfost ära ei tunne, siis nii jääbki. Jah, kirjad saab küll samasse “kompsu” (bundle) lisada, aga kokkuvõttes need ei kajastu. TripIt laseb ka käsitsi sündmusi juurde lisada.

09.02.2018: Tallinn-Amsterdam-…

Kodu. Hommik. Kell on … vähe. Uberis laiutab alles tühjus, aga Taxify pakub siiski teenust. Saame Elektritakso, mille aku meie maja ette jõudes 28% peal on. Järgneb (minu jaoks) põnev vestlus juhiga teemal “kuidas elektriauto Eesti talvele vastu peab.” Ega väga ei peagi. Meie sõidu lõpuks on akut kulunud 7%, ehk siis ligikaudu protsent kilomeetris.

Hommikusöögi võtame Subwayst, jagame omavahel footlongi pooleks — ja laseme kumbagi poolt natuke erinevalt täita. Minu pool on tomati ja jalopenoga (kas enne lendu on ikka hea mõte üle hulga aja vürtse süüa?), Imbi valib seevastu palju alalhoidlikumalt salati ja kurgi. Ostame mulle ka rahvusmustritega kaelapadja. Imbil on natuke mugavam sarnane, mille ostsime eelmisel reisil Singapurist. Selgub, et minu patja on oluliselt turvalisem kinnitada Imbi seljakoti külge ja vastupidi, niisiis vahetame edaspidi iga kord lennukis omavahel patju.

Kuna lendame Air Balticuga, kontrollitakse käsipagasi mõõtmeid väga rangelt. Härrasmees meie ees vaidleb mõnda aega, lõpuks soostub ilmselt siiski oma suurema koti lennuki pagasiruumi loovutama. Sees selgub, et meie kõrval on tühi koht — 3+3 istmetega lennukis tähendab see, et saame mõnusasti laiutada. Imbi istub akna alla, mina vahekäigu poole. Ühtlasi märkan, et meie rida kannab numbrit 14, samas kui vahetult meie ees on 12. Jajah, ikkagi oleme 13. reas ju, spinnige seda kuidas tahate.

Ega’s muud kui audioloengud klappidesse ja Hollandi poole! Enne reisi tundsin pisut hirmu oma põletiku märke näitavate põskkoobaste pärast, aga ilmselt asjatult: isegi kõrvad ei läinud õhkutõusul esialgu lukku. Alles siis, kui turvavööde kinnitamist nõudev tuli ära kustus, tuli neelama hakata. Ja no natuke annavad koopad ka ikkagi tunda. Õnneks mitte liiga pahasti.

Vahetame kohad: kolin ise akna poole, et lennuki seina seljatoena kasutada. Siis hakkab kapten rääkima: “…ja me lendame (kandev paus) Amsterdami suunas.” Teksti sees jõuab ta sihtkohta mainida 4-5 korda, kandvad pausid saadavad seda iga kord. Kuigi peab nentima, et need (pausid siis) jäävad iga korraga õige pisut lühemaks.

Amsterdam

Sõidame rongiga lennujaamast kesklinna. Polegi väga kallis: ühele inimesele edasi-tagasi nõks alla 9 euro. Jalutame ringi, avastame Amsterdami. Fitbit teavitab üllatavalt ruttu, et 10000 sammu on täis. Võtame tänavalt friikartuleid (kahepeale väike ports flaami majoneesiga) — päris hea!

Tükk aega otsime mõnusat WiFiga kohvikut, kus maha istuda ja natuke kaarti lugeda. Leiame. Peaaegu telliks Loco pannkoogi (peekoni ja banaaniga), aga võtan hoopis Amsterdami omleti (sink, juust, paprika, šampinjonid). Imbil on küll pannkoogiisu, aga ka tema ei tunne end veel nii segasena, et peekonit banaaniga segada. Sink ja juust sobib.

Kuna “Iamsterdam” silt tundub natuke liiga kaugel (pool tundi sinna, teist samapalju tagasi), teeb Imbi ettepaneku hoopis Primarki shoppama minna. Viga: kui õues hoidis karge õhk mind natukenegi ärkvel, siis nüüd, täis kõhuga, hakkab magamatus tunda andma. Õnneks ei viitsi ka Imbi poodlemises täna kestvusrekordit püüda, nii et varsti juba kulgemegi vaikselt lennujaama poole.

Turva- ja passikontrolli läbime muretult ja võtame istet Starbucksis. Imbi tellib, ta nimi omandab sedapuhku uue tõlgenduse (Impie), mida barista jooke üle andes kuidagi uskuda ei taha. “No siin peab mingi viga olema, kas see saab nimi olla?” Hääldus on üsna täpne, nii et … tubli töö! 🙂 Eemalt märkame Kimmot, aga kuna me oma isikutuvastusvõimes hetkel kuigi kindlad ei ole, ei hakka üle lennujaama karjuma. Võtan hoopis FB kaudu ühendust — oligi tema. Lähevad ka soojale maale puhkama, aga hoopis teises suunas: Jamaicale.

Boarding möödub samuti kiiresti ja sujuvalt, aga siis hakkab vaikselt venima. Tund pärast algset väljumisaega oleme tagasi väravas (kuigi lennukist välja ei aeta) ja ootame oma 747 esimese mootori jäävastase süsteemi erakorralise hoolduse lõppu.

“Ladies and gentlemen. The aircraft is being refueled. Please keep your seatbelts opened at all times, and remember that smoking is not allowed.”

Pärast remonti tuleb veel de-icing läbida. Kell 19:49 oleme valmis, võiks nagu liikuma hakata. Tegelikult stardime väravast 19:53 — oleme nendes toolides istunud juba 2,5h. Kõik on pisut kitsas ja kange.

Jääeemalduses loen läbi akna ekraanilt tekste:

STOP

DEICING
IN
PROGRESS

START HOT
20:07 LT

2 STEP 75% CLRNT
SAFEWNG MPII FLT

HOT 20:07 LT

KLM887
CONTACT
GROUND
121.905

20:19 liigume (loodetavasti) stardiraja poole. Ja olemegi teel, vähem kui 3h pärast plaanitud aega. Natuke käib pinda asjaolu, et lendame (peaaegu) üle Eesti. Miks siit otse itta ei võiks lennata? 🙂

Toit on hea, pakutav meelelahutus ka täitsa okei. Eriti Leonard Coheni viimane album, mis mind isegi natukeseks uinutada suudab. Muidu poleks märganudki, aga aknakatted on ühtäkki kinni läinud, ilma et ma neid puudutanud oleks. Ja kas need tuled jäävadki põlema?

Kell on ~23:15 Hollandi aja järgi. Tõusen pärast pardaletulekut esimest korda püsti. Otsin kotist paar asja: kaabel akupanga ja telefoni vahele, pass ja pastakas. Viimast ei leiagi, muidu võiks immigratsioonipaberid ära täita. Käin korra tualetis — hakkab küll kergem. Tuled ongi lõpuks ära kustutatud, nüüd võiks magada…

10.02.2018

Minu taga istuv laps magab vahepeal ilusti, vahepeal üritaks justkui lennukit demonteerima hakata — alustades minu tooli seljatoest. Mitte et ma ilma selle peksmisetagi lennukis magada oskaks. Uni on küll, aga nii kui ma leian piisavalt mitte-ebamugava kompromissasendi ja tukastan, vajun kohe veel sügavamasse ebamugavustsooni. Siiski tunduvad mõned taktikad korraks toimivat. Kõigepealt eelmainitud Cohen. Järgmisena töötab 2 Broke Girls lennuki meelelahutuskonsoolist — magan ca kolmveerand seeriat maha. Tundub, et mõni film oleks loogiline jätk, aga Suburbicon on lärmakam kui ma arvasin. Ja hoopis teise süžeega kui treilerist järeldada võiks. Siiski, äkki umbes tunni jagu und tuleb ikkagi kokku?

Kell on 4:50 CET (sihtkohas 11:50), oleme Hiina õhuruumis. Palju pole enam jäänud, ainult paar tundi veel. Kiirus 926km/h, välistemperatuur -59, lennukõrgus 11309m.

Vilniuse lennu jagu veel. Pakutakse hommikusööki: puuviljad, jogurt, omlett, munahüüve (scrambled eggs, noh). Helsingi lennu jagu veel. Ajaliselt. Kilomeetreid jääb natuke rohkem kui Tallinn-Riia.

Kuidas me Hong Kongi jõuame ja mis siis edasi saab, sellest juba järgmises postituses.

Aastakokkuvõte 2017

Nagu mullu, nii ka tänavu on (sotsiaal)meedia täis lugusid sellest, kui õudne eelmine aasta oli ja kuidas järgmine võiks parem olla. Isiklikus plaanis polnud 2017 üldse paha. Võiks lausa öelda, et läheb endiselt tõusvas joones. Proovin lühidalt kokku võtta, aga vist ei tule välja.

NB! Kui kuskil on joon all, on see tõenäoliselt link edasise lugemiseni. Niisama katsun ma allajoonimist vältida, ausalt ka.

Pere / kodu

Elutuppa saime uue vaiba ja diivani. Jätkasime aiapeo-traditsiooni. Kuuse paigutasime sedapuhku teise nurka kui tavaliselt, aga muidu on selles osas kõik vaikne ja rahulik — ei mingeid põrutavaid pommuudiseid. Mis on vahelduseks (eelkõige eelmise aastaga võrreldes) täitsa tore.

Vinüülid

Sellel rindel jätkus vähemalt sama maniakaalselt kui mullu: kollektsioon täienes ligi 150 plaadiga. Oma panuse andsid sellesse ka naabrid, kes mind oma kogus rehitsema kutsusid. Suurem kogu vajab suuremat riiulit, niisiis palusime Margol-Annelyl IKEAst ühe kaheksase KALLAXi tuua. Nüüd mahuvad enam-vähem kõik plaadid ilusti ära. Mõned põnevamad on eriliselt meelde ka jäänud. Näiteks Curly Stringsi valgele vinüülile pressitud värske album on täiesti omalaadne kogemus — justkui asetaks nõela taldrikule. Või siis see Leikki plaat, mille ma ostsin plaaditurult põrsana kotis, müüja soovituse peale. Sobis küll!

Plaate võib mulle (nüüd vist juba lausa ka “meile”) alati kinkida. Seda trikki kasutas tänavu lisaks Imbile ja emale ka Valdo. 🙂

Kultuur

Raamatud. Võtsin Goodreadsis sõpradest eeskuju ja panin endale aastaks eesmärgi lugeda (või kuulata) 12 raamatut. Aastale tõmbasin joone alla 15 teosega, millest paar olid, tõsi, hoopis loengusarjad. Erinevatel põhjustel eelistan audioraamatuid: no kuidas sa näiteks Tallinnast Riiga sõites autoroolis raamatut loeksid? Seal küll sõltub nauding suuresti ka sellest, kes ja kuidas teksti loeb. Siiani on mul valikutega päris hästi läinud, ainult ühe olen tagasi andnud. Audible on selles mõttes tore, et kui ei meeldi, saad raha tagasi. Ja ühe paberraamatu eest sain ka raha tagasi, kuna üks kullerfirma selle kaubanduslikku välimust pisut vähendas.

Aasta lemmikud:

Ja kõik ülejäänud olid ka head.

Teater. Veebruaris tõi T-Teater lavale Krabatimängu, millele ma esimest korda ilma Margo abita reklaami tegin ja mille esikapeol ka bigbändi pisike esindus mõned meeleolukad palad mängis.

Sünnipäeva tähistasin sedapuhku laval, kui “Läbi jäätunud klaasi” teist hooaega mängima hakkas. Aprillis vaatasime Timoga pärnus Boybandi, mida ma siinkohal väga ei kommenteerikski. No sest kui midagi head pole öelda, ära ütle, eksju. Ah, ei, poisid laulsid ju ilusti ja tantsisid ka, aga… seda maagiat ei olnud, mida ma teatriga seostama olen õppinud.

Üks suvine vabaõhuetendus sai ka tänu Malle sünnipäevale ära külastatud. Sisu kõnetas tänaselgi päeval, lisaks pakuti vinget akrobaatikat — ja kapsast jagati publikussegi! Säärane mulk siis nimelt.

Septembris esietendus Tartus Sireti kirjutatud Beatrice, millele eelnenud raamatuesitlus ja sealne arutelu ka tükile kõvasti juurde andsid. Tänu Dorisele ja Martinile saime üle hulga aja Linnateatris käia (Igatsus).

Ühel hetkel tabas Imbit balletipisik, mis tõi meid aasta lõpus kaks korda Estonia saali. Kõigepealt Tramm nimega Iha, mis minu silmis raudselt aasta parima elamuse tiitlit väärib. Vahetult enne jõule käisime veel Pähklipurejat ka vaatamas.

Kontserdid. Tänavu nägime kõige rohkem laval ilmselt Vaikot ja Eliiti. Eriti armas oli see, kui nad viienda pulma-aastapäeva õhtul Intsikurmu pealavalt meile ühe loo pühendasid. Selle loo. Peab tunnistama, et sellisel emotsionaalsel seosel on tohutu jõud ja nii nautisingi ma seda varem pigem suvalisena mõjunud pala mõned päevad hiljem Pirita teel kabrioletiga sõites täiel rinnal. Ühtlasi peab lisama, et Intsikurmus oli neil ilmselt suve parim heli.

Laulupeol tõdesin, et kui ma peaks seda kunagi veel pealtvaatajana nautima, tuleb kindlasti istekohaga pilet osta. On küll kallim, aga rohkem hingamisruumi ja (Captain Obvious strikes again) garanteeritud istekoht pealegi.

Aasta lõpetasime kultuurselt Hennessy uusaasta(eel)kontserdiga Pärnus.

Podcastid. Parim asi maailmas on Tell Me Something I Don’t Know. Avardab silmaringi ja ajab naerma ka.  Freakonomics Radio, Nerdist, Autosport podcast, ATP, Shift+F1 ka, aga üldiselt olen viimasel aastal pigem audioraamatute lainel olnud.

Kino. Mulle uus Star Wars meeldis. Aga see ei olnud kindlasti aasta ainus film. Teisi lihtsalt… ei mäleta enam. 🙂

Sarjad. Kindlasti Black Mirror. Ja Fargo. Ja  Brooklyn Nine-Nine, The Crown, Star Trek: Discovery, The Expanse, Rick and Morty, BoJack Horseman, Dirk Gently’s Holistic Detective Agency, Better Call Saul, Suits, How to Get Away with Murder, Narcos, Handmaid’s Tale, Orange is the New Black, iZombie, The Get Down ja loomulikult Stranger Things. Me nagu muud ei teekski? Appi.

Bändid / lava

Kaaperdatud bändide nimekirja suutsin tänavu lisada sellised nimed, nagu Tulv, Trio Comodo ja… no ma ei tea, mismoodi NOËP siia nimekirja sobida võiks. Ühtpidi pole tegemist ju otseselt bändiga, teisalt kutsus Andres mind ise lavale. Okei, eks ma natuke ju vihjasin ka paarkümmend korda, et võiks midagi koos teha. Aga see taustalugu, mis ta ette rääkis, oli eriti nunnu: oli kord üks pikkade tumedate juuste ja habemega tegelane (loe: mina) nende kodus kitarri plännimas ja oma lugusid laulmas käinud. Mispeale tema mõtles, kui raske see laulukirjutamine siis ikka olla saab. See teadmine, et sa oled kellelegi kunagi inspireeriva tõuke andnud, see on nii-nii magus. Aitäh jagamast! 🙂

Theatrum Hospitalis kaaperdas omakorda mind ennast sünnipäevaks ära. Olgu, tegelikult olin ma hea meelega nõus sõbrad hoopis teatrisse kutsuma. Parimatest parimad tulid kohale ka! 😉

Neljapäev esines tänavu üheainsa korra, sedagi hübriidkoosseisus — Marti ja Allanit asendas Bigbändi rütmigrupp (Mari bassil, Jüri klahvidel ja Pennar kitarril). Janno oli sedapuhku siiski trummidel. Eks meil on aiapeol ikka Neljapäeva ja Bigbändi vahel kohati pisike trummarivahetus käinud, seekord siis mitte. Proovi ei teinud kordagi, lood olid kõik Arderi sõnadele ja puusalt. Päris seisma ei jäänud kordagi, kohati tuli täitsa mõnus tunne peale. Aga uuel aastal võiks päriselt ka bändi teha. Ah, poisid? 🙂

Bigbänd. Sain laulda Luisaga duetti, sain Voldemar Kuslapilt komplimendi oma tämbri kohta. Ja muidugi Maia ja Mimmu oma õpilastega ja Simmo ja kõik teised toredad tegelased. Livin’ the dream!

Sedapuhku ei mänginud terve aasta jooksul üheski firma- ega koolibändis. Küll aga värbas SEB ansambel Ressurss mind aasta lõpus oma ridadesse, kitarri mängima ja laulma. Eks peab jälle harjutama hakkama, muud ei jää üle.

Ja Punane müts tiirleb endiselt raadiotes. Jess! 😀

Meeskoor

Vaatamata aeg-ajalt kummitavatele lahkumismõtetele olen siiani meeskoorile truuks jäänud. Kevadel, kuigi ma sel hetkel tegevkoosseisu ei kuulunud, olin abiks “Tagurpidi” kontserdi greenscreeni taustade ajastamisega. Lisaks tegime maskiballiks jälle ühe kiire grupika. Sügishooajal, kui ma “avalduselt” tagasi tulin, suutsin sedapuhku ka piisavalt punkte koguda ja jõulukontserdiks lavale saada. Aga endiselt tiksuvad peas need mõtted… Noh, et kas äkki oleks aeg vahelduseks mõnes teistsuguses kooriliigis end proovile panna…?

Töö

Rahulik aasta oli. Kordagi ei vahetanud töökohta. Ainult ametinimetus muutus pisut, aga see oli pigem rolli ja üldpildi täpsustumise tulemus. Endiselt olen truu 3-tähe-lühenditele. SEB põhitööandjana, lisaks EIK (kevadel juhendasin igal õppekaval üht lõpetajat) ja TTÜ (alates augustist, aga selle liitumisega seoses paraku veel väga sooje tundeid ei teki). Lisaks veel NTD ja AKA. Ja neis kõigis on töö mingil määral testimisega seotud. Selles mõttes on ka täitsa sobiv, et ma endale ühel hetkel ca 5 “testpilot” kirjaga särki tellisin. Miskipärast on nad selle nüüd valikust maha korjanud.

Sõbrad

Ilma sõpradeta poleks mitte midagi. Ja jälle tegime me liiga vähe lauamänguõhtuid. Peaks end rohkem sundima. Aga — tundes ennast, ei tule see mul välja. Siit ka palve: kui sa tunned, et tahaks meiega lauamänge mängida või niisama lobiseda, kutsu end meile külla. Või meid endale. Ja tegelikult käime me vahel ikkagi ühekaupa ka väljas, kui mõlemad ära ei mahu. 🙂

Vidinad / tehnika

Meil mõlemal Imbiga on sellest aastast Fitbit Charge 2. Sünnipäevaks saime. Täitsa piisav, et lugeda samme, jälgida unerütmi, näidata kella, pulssi, kulutatud kaloreid ja palju muud. Lisaks ei ole ma terve aasta jooksul kuigi tihti telefonil hääli sisse lülitanudki, sest randmel olev vidin vibreerib ka sel puhul. Jõulude ajal sain teada, et paraku ei ühildu see teps mitte kõigi nutitelefonidega, nii et seda tasuks enne kontrollida.

Leidsin tänavu ka oma lemmik-kõrvaklapid. Või no tropid. Need, mis kõrva sisse käivad, noh. Maksid tervelt peaaegu 10 eurot! Kui ma esimese paari ära lõhkusin ja uued tellisin, ei olnud nii head soodukat ja tuli 14 välja käia. No ausõna, worth every penny! Kahe draiveriga ja puha. Bassi üldiselt sellistelt pisikestelt ju ei ootaks, aga nendel isenditel tulevad madalad sagedused justkui ilma mingi pingutuseta välja — meenutades suurt Ameerika auto mootorit, mis laisalt-laisalt podisedes oma meeletutest jõuvarudest aimu annab.

Jõuluvana tõi uue kaamera ka: Fujifilm Instax Mini 90. Uusaastaööl väitis Kärt, et mul olla selle insta-endli värgi peale annet. No ma ei tea. 🙂

Aasta viimasel päeval sain kätte Degritteri beetaversiooni. Tegemist on värske Eestis disainitud vinüülipuhastusmasinaga, mis lähiajal turule peaks tulema. Esimesed katsed hästi räpaste plaatide puhastamisel andsid juba päris häid tulemusi, uuel aastal katsetan edasi. 🙂

Kool

Sellega on nüüd ühelpool. Suutsin ära teha nii erialapraktika, magistriseminari kui ka magistritöö. Viimase hindele B (kuigi retsensent pakkus A-d). Kuna cum laude polnud kunagi isegi teoreetiline võimalus, on B hea küll. Lausa väga hea. Ainult et aktuse pilte saab paraku ainult raha eest tellida. Pff.

Tervis

Silmad töötavad aasta pärast laserlõikust endiselt hästi, aga trenni teen endiselt liiga vähe ja ei toitu ka piisavalt tervislikult. Aga muidu on kõik siiski hästi. Fitbit sunnib natuke rohkem liigutama küll, kuigi latti võiks vist natuke tõsta.

Asjad, mida ma sel aastal esimest korda tegin

Imbi suguvõsa jõuluõhtul pidi paki kättesaamiseks lisaks luuletusele/laulule ütlema midagi, mida sa 2017. aastal esimest korda elus tegid. Mõtlesin minagi mõned:

  • Juhtisin õhtut ettevõtte sünnipäeval
  • Kuulasin valget vinüüli (Curly Strings)
  • Laulsin Kaitseväe orkestriga
  • Käisin 11 korda komandeeringus, neist 7 Vilniuses — varem pole nii palju kordi aastas tulnud
  • Vaidlesin (edukalt) end siduvast lepingust vabaks
  • Kasutasin TTÜ uut ÕISi
  • Sain Amazonist tasuta raamatu
  • Esitasin endale Goodreadsis väljakutse (12 raamatut aastas) ja sain sellega edukalt hakkama (15, sh paar hääääästi pikka loengusarja)
  • Teenisin autoritasudest aasta jooksul üle 100€ (kuigi suur osa sellest tuli 2016 novembri-detsembri aruannetest, mil me Neljapäevaga ETV+ eetris olime ja Elmar hoolega “Punast mütsi” mängis)
  • Koostasin (ja saatsin välja) pressiteate singli kohta, mida ma ei kirjutanud ja kus ma isegi ei laula. Olgu, bändi liige ma ju olen. 😉
  • Kirjutasin ja kaitsesin magistritööd, edukalt veel pealegi.
  • Laulsin itaalia keeles soolot. Ja mitte mingit suvalist laulu, vaid seda! Ühtlasi kirjutasin endale esimest korda elus sõnad eestipärase hääldusega välja. Päriselt ka pole kunagi varem sellist otseteed proovinud. Päris naljakas oli.
  • Sõitsin kabrioletiga. Okei, kõrval olin varem ka istunud, aga mitte roolis. MX5 on täitsa nunnu, ainult jalgadele võiks rohkem ruumi olla — käiguvahetused olid üsna ebamugavad. 🙂

Kokkuvõte

Hea aasta oli. Palju uut ja huvitavat, palju emotsioone. Tulgu uus vähemalt sama hea! 🙂

2 nädalaga nullist lavale vol. 3

“Mis mõttes viis etendust?” küsis Randar ahastades. “Kas me pakume kvaliteeti või kvantiteeti?” Pärast nii umbes poolesekundist mõttepausi põrutasin vastu: “Selge, teeme siis kuus etendust.” Vaikus. “Olgu. Kuus.”

Nagu viimasel ajal kombeks, eriti paaritu aastaarvuga kevadeti, toimus Maskiball. Mitte lihtsalt maskiball: Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori Maskiball. Teema oli sedapuhku minu ammune lemmik — Ajamasin. Ja kui juba nii uhke teema välja kuulutati, ei saanud ka piibuteater jätta latti järjekordselt ülespoole nihutamata. Vana piibuteatri kombe kohaselt hoidsime ka seekord oma laulusõnade faili kenasti tühjana, kuni esietenduseni jäi napilt kaks nädalat. Õigemini alla kahe nädala: kõigest 11 päeva.

Järgneb sündmuste üksikasjalik kronoloogiline taasesitus.

Kevad 2016: Margo ostab “Sõprade” Blu-ray kogumiku, et sealt ideid otsida

Jaanuar 2017: Idee on olemas!

1. veebruar 2017: Margo teeb Google Drive’is kausta ja dokumendi “Ideekavand”

20. veebruar 2017: Margo jagab kausta minuga.

27. veebruar 2017: Hakkame tulistama ideid lauludeks. Meie mõtted käivad sedapuhku eriti värskeid radu — korralikult sissetöötanud “klassikute” kõrval on valikus tervelt kaks pala aastast 2015, neist viimane lausa 3. detsembri väljalase. Seega ainult õige napilt üle aasta. Olgu, piibuteatri eelmises üllitises kõlanud Taukari “Vastupandamatu” oli küll uuem, aga mitte nii … klubimuusika? Kõige kuumema numbrina hõljub sisse just värskelt parima laulu Oscari võitnud “City of Stars.”

3. märts 2017: Saadan Teelele küsimuse, kas ta märtsi lõpus/aprilli alguses saaks Säde rolli sisse laulda. Kuna tegelased on samad, ei tahaks mingil juhul ka hääli vahetada.

27. märts 2017: 12 päeva esietenduseni. Sünnib laulusõnade kirjutamise fail.

28. märts 2017: 11 päeva esietenduseni. Margo kirjutab faili etenduse avasõnad: “Mul kaotsi läks kimp.”

29. märts 2017: 10 päeva esietenduseni. Teele ütleb, et saab kuuendal laulma tulla küll — üks olemas, kolm veel. Margo kirjutab esimese laulu esimesse salmi 5 sõna juurde.

30. märts 2017: 9 päeva esietenduseni. Pärastlõunases telefonivestluses kurdab Margo, et lõpulaul võiks sedapuhku olla Pharrell Williamsi “Happy,” aga ei tule häid ideid, mis sõnum seal olla võiks. Sama telefonikõne käigus sünnib “Happy” lõdvemast hääldusest inspireerituna “Häbi.” Ja ongi ühislaulus korratav moraal käes: kui sul on häbi, ära põe. Õhtul täiendan sõnade faili sellesama lõpu-ühislaulu refrääni ja B-osa sõnadega. Ühtlasi õnnestub mul endale maskiballinädalaks puhkus vormistada. Aitäh, Anne! 🙂

31. märts 2017: 8 päeva esietenduseni. Margo lisab sõnade kirjutamise faili originaaldialoogi. No et oleks, millest šnitti võtta.

1. aprill 2017: 7 päeva esietenduseni. Istume õhtul Margo juures ja arutame läbi, kuidas tegevus lauludes täpselt arenema peaks — mis on kõige olulisemad punktid, mis sõnadest välja peavad tulema.

2. aprill 2017: 6 päeva esietenduseni. Esialgsed, ehkki tegelikult küllaltki lõplikud, uued sõnad saavad City of Stars, Faded ja “kondoomilaul” (Love Me Like You Do). Avalugu saab laias laastus valmis. Kõige raskem tundub olevat “Beds Are Burning,” mis ei taha kohe üldse inspireerida.

3. aprill 2017: 5 päeva esietenduseni. Hommikul täitub uute sõnadega Poker Face, lõuna paiku Beds Are Burning, pärastlõunal korrigeerin pisut esimese laulu sõnade rütmi. Õhtul saavad paaritunnise pingutusega peaaegu kõik sõnad valmis (välja arvatud Fadedi lõpp, mille kirjutab Margo öösel kella kahe paiku). Ühlasi saab Margo lõpuks kontakti ühte meespeaosasse mõeldud Ott Leplandiga, kes, nagu selgub, lendab järgmisel päeval New Yorki. Margo jagab näitlejatele — ehk siis nendele koorivendadele, kes laval kogu selle pulli välja peavad mängima — taustainfot.

4. aprill 2017: 4 päeva esietenduseni. Salvestame referentsmaterjali minu häälega ja korrigeerime selle käigus sõnu suupärasemaks. Võtame ette järgmised kandidaadid eriti mehise rolli sisselaulmiseks, kuid Jüri Pootsmann on Tokios ja Tanel Padar Mallorcal. Tundub, nagu Eesti muusikatööstus teeks väga edukat eksporti. Rosanna laulab Heli sisse, enne tema saabumist võtan ette uuenduse ja värvin iga rolli teksti vastavat värvi. Heli – kollane, Tarvo – roheline, Paul – sinine, Säde – roosa. Mitmehäälsetes kohtades lähen pisut segadusseajavalt värvide segamise teed, aga õnneks neid liiga palju ei ole. Heli+Säde = oranž, Paul+Säde = lilla. Rohkem duette polegi plaanis. Alternatiivtõdede ajastul proovime alternatiivse Tarvoga Siimule seekord puhkust anda, aga salvestus venib päris pikaks ja ei lase Annelyl rahulikult kõrvaltoas magada. Aitäh, Fred, et sa nii lühikese etteteatamisega oma ööund olid nõus loovutama ja vabandust, et me sind vaatamata ühistele jõupingutustele õigele rajale ei osanud suunata.

5. aprill 2017: 3 päeva esietenduseni. Viimane pingutus Pauli leidmiseks. No kes oleks piisavalt mehise vokaaliga? Äkki … Kalle Sepp? Leiame kuskilt telefoninumbri ja ründame kahest kanalist: kõigepealt sõnum läbi Facebooki ja siis telefonikõne. Vaatamata korduvatele leviaukudest tingitud katkestustele õnnestub mul lõpuks seletada, mis üritusega tegu on ja mida me vajame. Selgub, et polegi vaja midagi maha müüa, Kallel on maskiballi pilet juba ammu olemas ja üldse on see talle pikema ajalooga traditsioon kui minu või Margo jaoks. Piibuteatrit teab ka. Seega: meil on Paul! Eufooria vaibudes kuulame eelmise õhtu salvestusi ja leiame, et alt-Tarvo ikkagi ei tööta. Kutsume Siimu appi. Vaatamata kassiallergiale — Margo ja Annely kodu on vahepeal oluliselt loomasõbralikumaks muutunud — saab pool tehtud.

6. aprill 2017: 2 päeva esietenduseni. Teele laulab Säde osa sisse, Siim lõpetab Tarvo ära.

7. aprill 2017: 1 päev esietenduseni. Kalle annab Paulile oma hääle. Kõik. Valmis. Oota, nüüd peaks proove ka tegema? Ja ruumi sisustama? Lava kujundama, sealhulgas täissuuruses stabiilse ja paugutamiskindla ukse ehitama? Palju meil aega on? Terve päev? Pff, vabalt jõuab!

Aitäh Vahurile ja Margole ja Rosannale ja Teelele ja Siimule ja Kallele ja Tamarile ja Randarile ja Jaanile ja Danile ja Indrekule ja Renéle ja Henrile ja Joannile ja Oliverile ja eriti ikkagi Vahurile ja Margole. Ja loomulikult kõigile teile, kes te meie järjekordset šedöövrit vaatama tulite ja näitlejatel-lauljatel-lavastajatel-baaripidajatel-korraldajatel südamed korralikult tuliseks kütsite.

Ja mitu etendust me siis lõpuks ikkagi tegime? No kuulge, defitsiit on hea, aga kvantiteet päästab maailma. Loomulikult tegime kuus: viis kava järgi ja üks lisaetendus neile, kes muidu näinud poleks. Või oli see viimane ikka viies? No kes seda enam mäletab. Mis toimus Maskiballil, jääb Maskiballile. Ilja, ole sellest hoolimata siinkohal tervitatud!

Link, millest mitte keegi mitte kunagi mitte midagi teada ei saa.

 

Lõputöö kaitsmine kui teatrietendus

Möödunud aastal, kui IT Kolledž diplomitööde kaitsmisi üle kandis, vaatasin neid hoopis teise pilguga kui varem. Eks oli ju väikestviisi põhjust ka: esimest korda elus olid mul juhendatavad, kes oma töid kaitsesid. Ja umbes siis, kui mu esimene juhendatav komisjoni küsimustele vastas, sain ma aru. Sain aru, mis tunne lavastajal oli, kui me esikal lavale läksime ja tema ei saanud enam muud teha, kui lava taga närveerida.

Tänavu oli veel paar kraadi põnevam — olin ühtaegu kahel pool lauda. Üheaegselt nii juhendaja kui ka juhendatav. Andsin nõu, kuidas ettekannet paremaks tuunida (need näpunäited tahan lähikuudel ka siia postitada), ise nuputades, kuidas akadeemilises õhkkonnas siiski üks kiisupilt ekraanile sokutada.

Ahjaa, sellest viimasest: läbi magistriõppe oli mul igas ettekandes vähemalt üks kassipilt. Miks? Noh, ühtpidi ei ole “Mulle meeldivad kiisud” kümne aastaga kuhugi kadunud (vt ka Penthouse 9). Teisalt, kuna keegi suur ja tähtis on kunagi kuskil (vabandust, allikat praegu ei leia) defineerinud Interneti tuleviku sõnadega “all cats, all the time.” Tulevikuks peab ju ometi valmis olema.

Tulles nüüd tagasi teatrietenduse-paralleeli juurde, jõudis mulle tänavusi — Eesti Infotehnoloogia Kolledži viimaseid — kaitsmisi vaadates lõpuks kohale, miks meie lavastaja ei taha etenduse ajas saalis olla isegi, kui kohti jätkub. Tahtmine sündmuste käiku sekkuda võib mõnikord nii suur olla, et ei suuda tagasi hoida. Siit ka lubadus: ma ei kavatse, vähemalt lähemas tulevikus, oma juhendatavate kaitsmisi kohapeale vaatama tulla. Mitte et ma neist ei hooliks, oh ei. Vastupidi. Kuna ma hoolin, hoian oma temperamendi igaks juhuks komisjonist võimalikult kaugel. 🙂

Aastakokkuvõte 2016

Igalt poolt kostab kommentaare, kui jube aasta 2016 oli. Nojah, eks ta tõi ju omajagu ebameeldivaid üllatusi küll, aga isiklikus plaanis ei saa ma üldse kurta. Ega kurdagi. Panen kirja kõik positiivse, mida möödunud aastal pakkuda oli. Tavapärastes kategooriates.

Pere / kodu

Alustame halbadest uudistest. Üsna aasta alguses tuli ema koju sellise uudisega, et kõik eelnevad ja järgnevad šokid oleks selle kõrval kahvatanud: vähk. Hea uudis on see, et augustis peetud iga-aastasel aiapeol saime juba tähistada sõralise lahkumist. Teame ju küll, et muretsemine ei anna midagi, aga … Positiivset suhtumist välja näidata ja emale tagasi peegeldada sai kõvasti, kuid aeg-ajalt kippus ikkagi klimp kurku. Aitäh, ema, et sa nii tugev oled. Aitäh, arstid, et te õigel ajal jaole saite ja tegutsesite. Aitäh, Imbi ja Madis ja kõik sõbrad, et te meile toeks olete.

Ja nüüd rõõmsamate teemade juurde.

Imbiga reisisime tänavu igale poole: kõigepealt soojenduseks Soome, kus tegime Helsingis korraliku ekskursiooni ja pisikese vinüüliostluse; suve hakul Lätti, kus uudistasime Riia vanalinnas ja peesitasime Jurmala rannaliival; ja kõige tipuks muidugi Singapuri ja Malaisiasse.

Kodu sai ka jälle pisut rohkem “oma käe järgi” ära sätitud: uus voodi, uus õuemööbel (mis andis inspiratsiooni ka suvisteks terrassihommikusöökideks) ja pulmalogoga slipmat vinüülimängijale.

Vinüülid

Aasta saak: umbes 40 uut plaati. Mõned neist üheeurosed leiud taaskasutusvitriinidest, teised tutikad, kolmandad läbi Discogsi tellitud (st ikkagi kasutatud, aga natuke kallimad kui euro, sest postikulu lisandumisel ei tasuks eurosed ostud ju ära). Ja kuna ma nad juba kirja jõudsin panna, siis siin nad kõik on, enam-vähem kojutoomise järgi kronoloogiliselt:

– David Bowie – Blackstar
– The Beatles – 1
– The Beatles – The Beatles (white album)
– Jack White – Lazaretto (ultra LP)
– Tammsaare nim. muuseumi suveniirplaat (Marta Hansen)
– Elvis Presley – Elvis’s 40 Greatest (roosa)
– Mauno Meesit – Varjudemaa (punane)
– Mauno Meesit – Closer
– Back to the Future OST (piltplaat)
– Billy Joel – Piano Man
– Manfred Mann’s Earth Band – The Roaring Silence
– The Manhattan Transfer – Mecca for Moderns
– Status Quo – Hello!
– David Bowie – Hunky Dory
– Adele – 21
– Collage – Kadriko
– Jesus Christ Superstar
– The Beach Boys – 20 Golden Greats
– Disco Action (kogumik)
– Alo Mattiisen – Mingem Üles Mägedele
– The Best of Melanie – Ruby Tuesday
– Crystal Waters – Megamix!
– Parliament – Mothership Connection
– James Bond Collection (10th anniversary)
– Disclosure – Settle (kingitus Imbile)
– The Manhattan Transfer – Brasil (mis oli kunagi mu elu esimene jazzikassett)
– Leida Järvi, Olaf Kopvillem – Lenda, lenda, lepalind
– Arvo Pärt – Tabula Rasa
– Manic Street Preachers – Everything Must Go Limited 20th Anniversary Edition
– Jaak Joala – Laulab Jaak Joala
– The Everly Brothers – The Very Best Of The Everly Brothers
– OutKast – GhettoMusick
– Rival Sons – Hollow Bones (hõbedane)
– Toomas Hendrik Ilves – Teenage Wasteland (autogrammiga)
– Manic Street Preachers – Generation Terrorists (2012 reissue)
– Postmodern Jukebox – The Essentials (autogrammiga)
– Frankie Animal – The Backbeat
– Kirtana Rasa – Õhtu viimased read (Tunnetel on kõla Remix)
– N.E.R.D – In Search Of… (kingitus Imbile)
– Leonard Cohen – You Want It Darker

Nagu näha, algas ja lõppes aasta üsna sarnaselt, legendi viimase (ja pisut morbiidselt kõlava) plaadiga.

Kultuur

Sarnaselt eelmisele aastale suutsin vahelduseks elulugudele (Bowie) jällegi ka paar ilukirjanduslikku teost läbi lugeda, näiteks Orwelli “1984” ja Cory Doctorow’ “Pirate Cinema”.

Esimest korda elus käisin teles improviseerimas, st mitte laulmas või ettekirjutatud repliike ütlemas, vaid hommikusi ajalehti kommenteerimas.

Hooandjas Eesti muusikute plaate toetada on igas mõttes tore: lisaks jagamisrõõmule antakse ka plaat ja kutsutakse kontserdilegi! Nii sai tänavu ära nähtud Trump Conception ja Kali Briis Band. Sireeni plaadiesitlusele paraku ei jõudnud, aga plaat oli äge. Aijah, Frankie Animali esikale sattusin ka täiesti kogemata. Üldse võiks siinsed bändid rohkem vinüüle välja anda, aga see on juba minu isiklik kiiks. 😉

Kui juba kontsertide peale jutt läks, siis neid jäi meie teele tänavu üsna palju, üks parem kui teine. Virtuoosne instrumentaal MaiGroupilt, Manic Street Preachersi nostalgialaks (kuigi minu tundlike kõrvade jaoks olid nad natuke ülevõimendatud), Postmodern Jukebox seguga kahest eelnevast (ei, mitte Maist ja Manicutest, vaid nostalgiast ja virtuoossusest), uut ja vana ühendav Queen + Adam Lambert ning aasta lõpuks jõulutunde tagasi toonud Estonian Voices Käru kirikus.

Ja siis veel festivalid. Kui 2015 piilusime Positivusele ainult korraks, siis seekord võtsime ette kõik kolm päeva. Ööbisime muidugi Pärnus, sest kes ikka telgis magab? Intsikurmul käisime ka. Aasta viimane “festival” oli Malaisia GP Sepangis, mille lõpetas Usheri kontsert. Mulle vist meeldib, kui inimesed hästi pilli oskavad mängida, sest viimase parimad hetked olid minu jaoks need, kui U lava taha riideid vahetama läks ja bändi jämmima jättis.

Kes festivalidelt kõige tugevama emotsiooni jättis?  Ühtpidi NOËP, sest tema sett oli nii ühel- kui teiselpool piiri ülimalt populaarne. Teisalt jällegi Lexsoul Dancemachine, kelle seti ajal lihtsalt ei saa mitte tantsida. Isegi (või eriti?) kui taevased sprinklerid täistuuridel publikut jahutada püüavad. No ja ega Iggy Pop või Mark Ronsoni DJ-sett ja kaugele maha ei jäänud. Khm. Jah, ma panin ühte lausesse Iggy ja mingisuguse DJ-seti. Ja väitsin, et kohalikud muusikud olid kõvemad mehed kui Iggy. Ei-ei, ärge saage valesti aru, meil oli Iggy seti ajaks lihtsalt juba räige festivaliväsimus peal ja see maagia ei pääsenud ilmselt enam liiga hästi löögile.

Lottemaal käisime ka ära. Tundub, et lastega minnes tuleks vähemalt paar päeva varuda, sest juba kolmel lapsemeelsel (Imbi, Karmen ja mina) kippus ajataju kaotsi minema. Mobiilimängu ei jõudnudki proovida.

Sügise poole sattusime vanade Fidoneti-kaaslastega Mustamäel asuvasse arvutimuuseumi. Väljapanek ise polnudki teab mis muljetavaldav, aga seltskond täiendas seda muheda IT-huumori ja heietustega ammustest aegadest. Mõnus. Helsingis (sadama lääneterminali vastas olevas Verkkokauppa majas) sain aasta alguses tasuta sarnast väljapanekut näha — mis, tõsi küll, keskendus pigem mängudele kui töömasinatele. Sinna peaks ka kunagi teadjama kambaga sattuma. Kindlasti oleks kõigil erinevatest seadmetest erinevad mälestused.

Aasta teises pooles hakkasin rohkem jala käima ja avastasin muuhulgas, et mu kõrvad ei põlgagi enam kõrvasiseseid klappe ära. Igatahes on pooletunnise jalutuskäigu ajal väga hea mõnda podcasti nautida. Tänavused lemmikud: Freakonomics Radio, Accidental Tech Podcast, Tell Me Something I Don’t Know, Song Exploder, Alt F1, Pitpass ja Andrese soovitatud Nerdist. Ainus oht: nii võib kogepata targaks saada.

Kino. Sellega on nüüd nii, et kui Kosmos ei ole, siis võiks juba kodus vaadata. Star Trek Beyond, Doctor Strange, Fantastic Beasts And Where To Find Them, Rogue One… ainult Inferno oleks võinud vaatamata jätta. Teine Tom Hanksi film (Sully) oli seevastu väga hea. Proovisime ka Viimsi kino ära (mulle ei meeldi nende siniselt helendavad suunaviidad, silm ei leia fookust üles) ja Mustamäe Apollo. Ilmselt käisime millalgi Solarise omas ka. Aga kui ma teada sain, et Kosmos ka tasuta parkimist pakub, oli kõik.

 

Sarjad. Netflixi tulek Eesti turule on meile aasta jooksul palju rõõmu pakkunud. Või siis idiootsust, kuidas soovite. Suits, Weeds, House of Cards, Orange Is The New Black, Better Call Saul, Unbreakable Kimmy Schmidt, The IT Crowd, Orphan Black, Dexter (ei võtnud vedu), Peep Show (ei võtnud vedu), Vikings (ei võtnud vedu), Peaky Blinders (ei võtnud vedu), NarcosHow To Get Away With Murder, Drop Dead Diva, Brooklyn Nine-Nine, Star Trek (Original + TNG), Black MirrorDirk Gently’s Holistic Detective Agency. Rasvases kirjas on need, mis mulle ja Imbile kõige ohtlikumad on olnud. No et kohati tuli ikka korralik binge peale.

Bändid / lava

Kõigepealt kaaperdatud bändid. Ma ikka jätkan seda traditsiooni, et mõnel üritusel mängiva bändiga end üheks looks mikri ette sebin. Tänavune saak: Gentlemen & Gangsters (Rootsi), Maryann & The Tri-Tones ja Kruuv. Pluss veel R2 Aasta hiti tabelis 33. koha saavutanud The White High ja duett Tanjaga CGI uusaastapeol. Olgu, need viimased olid ette kokku lepitud ja proovikas testitud — ent see-eest oli TWH puhul tegu minuloomingu esmaettekandega Kaisa sünnipäevaks.

Aasta tippesinemiste tippu läheb kindlasti see, kui ma Theatrum Hospitalise tükis Ott Arderit mängisin. Aga sealt sündis bänd ka, üheks akustilisemaks kontserdiks Õlleteegis. Seda peaks veel tegema.

MKJV. Bänd, mille nimi on lühend kõigest ja ei millestki. Märkasime, et Peda Folk on tulemas ja proovisime kursavendadega pundi kokku panna. Demod salvestasime Mardiga kahekesi, sest Mario oli välismaal ja Kert … kes seda mäletab, kus see Kert jälle oli. Kuigi PF karmile žüriile need peale ei läinud, suutis “Absoluutselt” korraks peaaegu “viraalseks minna” ja itimeeste seas levida täiesti vale esitaja nime all. Pull oli jälgida, kuidas info ilma korraliku (sotsiaal)meediaplaanita moonduda võib.

Mis päev täna on? Teisipäev? Ole nüüd, sa ju tead, et õige vastus on NELJAPÄEV! Alustasime aastat viieliikmelisena Muuseumiöö raames Kultuurikatla blackboxis. Hästi mõnus saal esinemiseks. Aga kuna natuke pärast seda kaduski Kert kaardilt ära ja enam kordagi proovi ei ilmunud, tegutsesime ülejäänud aasta kvartetina. Mis tähendas, et ma pidin endale hunniku tehnikat ostma ja/või mängima õppima. Mingis mõttes oleks vist ka loogiline, et meid Neljapäevas neli on, jah? Noh, igatahes, aiapeo akustiline sett, kaks laulu ETV+ eetris ja lõpuks korralik punkrokkimine FUBARis. Saab teha küll, kui väga vaja on.

Bigbänd. Ühel hetkel avastasin üllatusega, et ma olen vähemalt laval Bigbänd TTÜ solist olnud juba rohkem kordi kui Neljapäeva oma. Viimane aeg Neljapäeva lugusid uuele platvormile portima hakata, mis? Nii ka läks. Kuna J.Trump (ei, mitte Donald) lubas Hooandjas suure suuga, et teatud summa eest teeb ta suvalisest loost seade suvalisele koosseisule, lasingi tal “Punasest mütsist” bigbändi-seade teha. Mis tähendas omakorda, et niigi piiripealne helistik tõusis veel pool tooni. Õnneks tuli Mirjam appi ja laulis refräänile hoopis teistsuguse atmosfääri sisse. Või kaks atmosfääri või mis need rõhud tänapäeval olema peavad?

Ka mõned raadiod (Viker, Elmar) võtsid selle “estraadipala” hästi omaks, mistõttu teenis ta osa seadele kulunud rahast isegi EAÜ kaudu tagasi. Uuel aastal teeme video ka, siis läheme sama singliga teisele ringile. Mis siis, et lugu ise juba üle 10 aasta vana on.

Nagu igal aastal, nii ka tänavu, on bigbänd mulle häid duetipartnereid leidnud. Lisaks Mimmule ja Maiale sattusin seekord lavale koos Elina Borni, Luisa Värgi ja Voldemar Kuslapiga.

Ah jaa. Kuigi “Töö” sektsioon alles tuleb, pean siinkohal juba ära märkima oma põgusa (kuid oi-kui-produktiivse) sutsaka RIA ridades. Ja VaRIA ridades. See on minu elu teine firmabänd — esimene oli ERGO bänd mõned aastad tagasi. Nüüd tahaks samasuguse asja ka uues kollektiivis käima tõmmata.

Mida ma sellest lava-aastast õppinud olen? Oma mikker on see kõikse parem!

Meeskoor

Seekord läheb lühidalt. Kui esimese poolaasta akadeemilisel veedad, pole teiseks mõtet tagasi tulla. Kuigi vähemalt kahel kolmest juubelikontserdist suutsin lavale tulla. Ja tänu õigeaegselt tehtud Discogsi tellimusele sai ka Marta Hanseni hääl lõpuks vastavalt Tormise ääremärkustele õigelt vinüülplaadilt kõlada, mitte mõnest nutiseadmest.

Töö

Selles vallas oli täiesti pöörane aasta.

Alustasin testijuhina CGI-s ja IT Kolledžis külalisõppejõuna. Mõni hetk hiljem olin Kolledžis ka õppekavajuht (kuigi selle ametikoha koormus kasvas aasta teises pooles ootamatult ja märkimisväärselt, mistõttu olen sunnitud tagasi astuma). Märtsis tegi RIA mulle pakkumise ja kuna CGI ei suutnud sel hetkel sama põnevat karjäärisuunda pakkuda, tegingi minekut. Või noh, kahekuulise üleminekuperioodiga: aprillis E, K ja R CGI-s, mais E, T ja N RIA-s, juunist olin täiskohaga RIAkas. Ja veel enne katseaja lõppu… kutsuti mind panka. Siin mängisid rolli nii ambitsioon, brändilojaalsus kui ka palganumber. Igatahes alates septembrist juhin SEB-s balti IT kvaliteeti (ehk peamiselt testimist).

Nordic Testing Daysi (NTD) korraldustiimi kuulusin ma küll juba 2015 teises pooles, aga kulmineerus see ikkagi konverentsiga aasta keskel. Muuhulgas sain oma iidoliga (Mikko Hyppönen) koos lõunal käia ja jäin talle tehniliste viperuste pärast õlle võlgu.

Kokkuvõte? Mulle vist ikkagi meeldivad kolmetähelised lühendid.

Sõbrad

Mulle tundub, et lõppenud aastal ei olnud piisavalt lauamänguõhtuid. See-eest need, mis olid, olid head. Ja uued mängud on ka esmapilgul head, näiteks Joking Hazard ja What The Fruit.

Vidinad / tehnika

Vidinate osas oli kõige suuremaks mootoriks seekord Neljapäev. Mais soetasin Mai (nunnu helesinine Telecaster, mille ma Thomannist leidsin), siis oli vaja veel võimendit (5W Harley Benton) ja efektiplokke. Viimased tulid juhtumisi kõik BOSSi toodangust, sh ka harmonaiser vokaalile.

Seda ma küll ise ei näppinud kordagi, aga aasta kõige suurema kõlapinnaga vidin oli raudselt Samsung Galaxy Note 7. Igal lennureisil mainiti ära vähemalt korra (või rohkem, kui turvateadaandeid erinevates keeltes mängiti).

Elutoa teleka ja seda ümbritseva vidinapargi otsustasin kontrolli alla võtta Logitech Harmony Hubi abil. Ilmselt oleks lihtsam olnud eBayst mõni vana Harmony pult otsida, sest see kõrgtehnoloogia suursaavutus on ühtpidi liiga keeruline, teiselt poolt jällegi mitte piisavalt seadistatav. Lööke jätab ka mõnikord vahele. Aga kui töötab, töötab hästi.

Kool

TLÜ magistriõppes said kõik ained tehtud. Järgnes aasta jagu akadeemilist puhkust. Nüüd on aeg end uuesti käsile võtta: pratkika, lõputöö ja seminar vajavad tegemist. Siis on kõik.

Tervis

Pikemad jalutuskäigud ja sinna juurde kuuluvad in-ear klapid said juba varasemalt mainitud. Sulgpalli peaks rohkem mängima. Jõusaalis peaks rohkem käima. Koduseid treenimisvahendeid peaks rohkem kasutama. Toituma peaks tervislikumalt.

Aga see-eest sain ma enne jõule prillidest vabaks! Enam ei peagi 5 korda päevas prille puhastama.

Hea aasta oli.

Sepang: F1-nädalalõpp, Usher ja kodutee

Päev 12: Vormelikarussell algab, festivalisuvi jätkub

Nonii, nüüd on see käes. F1-nädalalõpp algab ja meil on piletid! Ometi leiame, et linnaga tutvumiseks on liiga vähe aega jäänud ja võtame hommiku veel vormelivabaks. Seda enam, et reedel saab nagunii tasuta sisse. Läheme vaatame hoopis, kas Imbi tänaval ka Imbile uue profiilipildi saaks. Tee on peaaegu tuttav ning läheb mööda eile külastatud Low Yat Plazast. Tänavasilte on raske leida, aga monorailijaama silt sobib ka. Jee, siin on Imbil lausa omanimeline jaam!

Imbi leidis end!

Rajale minekust lahutab meid veel plaan kohalikust toidupoest läbi käia ja igaks juhuks natuke joogipoolist varuda. Hotell jätab meile tuppa küll 2 tasuta pudelit vett päevas, aga sellest ju ~30-kraadises palavuses ei piisa. Niisiis võtame ühe suure ja mitu väikest pudelit, hinnaga 1,3RM/pudel (0,6l).

Selgub, et ringraja kodulehel välja reklaamitud “kiireim tee raja äärde”, mille eest me kahepeale kokku ligi 100 eurot välja käisime, kestab meie hotellist startides ikkagi kokku umbes kaks tundi. Kusjuures hotellist raudteejaama (KL Sentral) viib Uber umbes 15 minutiga, sealt edasi viiv rong ei ole aga ekspress, mida me lennujaamast tulekuks kasutasime, vaid teeb kolm vahepeatust. Viimased 14 kilomeetrit läbime “linnaliinibussiga,” mille rajapoolsest peatusest peaväravasse saamiseks tuleb korraks ka raja ümber tiirutava shuttle’i peale hüpata.

Sepang International Circuit!

Jõuame niisiis raja äärde natuke pärast kella kahte, kui teine vabatreening täies hoos on. Kuna reedel pileteid ei nõuta ja ligipääs tribüünidele on vaba (tõsi, turvakontroll tuleb läbida), piilume vaateid kallimatelt toolidelt ja oma kohtadele ei hakka minemagi. Tuleb välja, et Vormel-1 autode mootorimüra küll häirib pisut omavahelist vestlust, kuid valuläve ei ületa. Sama ei saa öelda GP2 puhul. Nii saan ma lõpuks aru viimastel hooaegadel foorumitest ja meediast läbi käinud kiunust, et F1 on nüüdsel turbohübriidajastul liiga vaikne. Tegelikult oleks tulnud koos 2014 jõustunud reeglimuudatustega teisi samadel nädalalõppudel sõitvaid sarju vaiksemaks tuunida — meelelahutusäris on ju ikka see reegel kehtinud, et soojendusbändide helinivoo ei ületa peaesineja oma, vaid vastupidi. 😉

Raja ääres on vaatamata tasuta sissepääsule rahvast üsna vähe. Või ehk just tasuta sissepääsu tõttu? Mitte et me kurdaks — järjekorrad on mõnusalt lühikesed (enamasti lausa olematud) ja hinnadki on festivali kohta päris mõistlikud. Pudel joogivett, mis poes maksab poolteist ringitit, maksab siin kolmeka. Kebabimähis (wrap, noh) koos pisikese Pringlesi ja pudeli veega on 25RM, ehk nõks üle kuue euro. Ainsad hinnad, mis kohalikku taustsüsteemi arvestades täiesti teiselt planeedilt tunduvad pärinevat, on ametliku vormelikraami küljes. Siin on sihtgrupp ikkagi see, kellele kogu vormelikarussell algusest peale suunatud on: rikas lääne-eurooplane (või samaväärne). Võrdluseks: kui Sepangi ringraja nokats maksab 60RM, tuleb oma lemmiktiimi mütsi eest välja käia 150-200RM. Ühe pisikese erandiga — Red Bull müüb Kvyati numbriga mütse allahinnatult.

Meelelahutust on lisaks rajal toimuvale üsna igale maitsele. Võib mängida Sepangi raja kujulisel platsil minigolfi ja (staatilistes) simulaatorites võistelda; külastada automuuseumi; lapsed saavad liiklemist õppida nii elektriautoga kui ka pisikese mootorrattaga (pocket bike); laval on esinejad; Petronase telgis saab võistelda vormelauto ratta vahetamises (3-liikmelised meeskonnad: esimene laseb “mutrivõtmega” poldi lahti, teine võtab vana ratta ära, kolmas paneb uue asemele, esimene kinnitab) jms.

Üks oluline ja just Malaisia GP-le eriti iseloomulik teema on palavus. Päikese käes kaua olla ei jaksa, ent kui siiski tuleb nt järjekorras seista, tasub vihmavari (õigemini siis antud juhul küll päevavari) lahti teha. Müts peaks olema võimalikult hele, aga abiks on ükskõik milline peakate. Paar tundi enne loojangut kuskilt jahutusega alalt väljudes tunneme, et enam nii hull ei olegi — ja ka varjud hakkavad pikemaks venima.

Kell 18:30, kui rajal mõõduvõtmised lõppenud on, pääsevad tribüünipiletite omanikud soovi korral tasuta boksiteele jalutama. Või noh, tegelikult ainult 1500 kiiremat, kes kella kolmest taipavad õiges sabas seista ja vastava randmepaela lunastada. Või noh, TEGELIKULT jääb kohti nähtavasti ülegi, sest ka kella kuue paiku paistab paari vabatahtliku käes olev randmepaelade pakk üsna muljetavaldavalt paks.

Kimi!

Jalutuskäik boksiteel (pitlane walk) lõppeb natuke pärast seitset. Ringraja-süstikuga (internal shuttle), mis meid bussipeatusest üheainsa peatusega peavärava ette tõi, tuleb nüüd lähtekohta tagasi jõudmiseks terve ring ära teha. Nii jõuame bussipeatusesse umbes kella kaheksaks. Selgub, et viimane buss läks ära tund aega tagasi (ja et meid tegelikult hoiatati selle eest). Õnneks on “hilinejaid” palju, vähemalt kaks bussitäit. Kutsutaksegi lennujaama-bussid uuele ringile. Ootamise käigus sõbruneme meie ees olevate austraallastega. Ka nemad ei tea, kus Eesti on. Kui me aga Tallinna ära mainime, tuleb naisele järsku meelde, et ta isa käis seal 36 aastat tagasi — oleks ka olümpiaregatil osalenud, kui mänge boikoteeritud poleks.

Lõpuks saame ka bussi peale, siis rongi peale ja jõuame enne ööd hotelli. Magama minna ometigi veel ei saa, sest pesu vajab pesemist ja pesuruum tutvumist. Ostame paar žetooni (2×2 pesu jaoks, 2 kuivatile) ja läheme uudistama. Selgub, et kõik kolm pesumasinat on hetkel kasutuses. Ühtlasi saame teada, et kohapeal õnneks 45min ootama ei pea; piisab kui tsükli lõpuks kohale ilmud ja masina tühjaks teed. Kuna aga mina olen antud reisijutuga kõvasti maas, lubab Imbi mul kirjutada, kuni ta pesuga tegeleb. Lõpetame kella ühe paiku — kauaoodatud uni tuleb magus.

Päev 13: Kvalifikatsioon

Tundub, et vormelinädalalõpp on tõepoolest alanud — juba hotelli hommikusöögialal näeme ohtralt fännisärke ja -mütse. Raja äärde jõudmine läheb seekord pisut kiiremini, kuna rong sõidab ekspressliinil, st otse KL Sentralist KLIA (Kuala Lumpur International Airport). Saabume natuke enne fännifoorumi algust, kui “õhtujuht” rahvast lõbustab. Foorumil lubatakse küsida ainult F1-teemalisi küsimusi: autogrammisessioon on pühapäeval ja eraelu ei puudutata. Sellegipoolest jagavad mõned ka oma signatuure ja annavad sporti mittepuudutavaid vastuseid. Fännide suureks rõõmuks. 🙂

Pärast seda, kui oleme staarid üsna lähedalt ära näinud, teeme pisikese bussisõidu pool ringi ümber raja ja jõuame oma tribüünile. Peavärava glamuuriga võrreldes on siin omajagu maalähedasem. Hinnad väga ei erine ja toidud-joogid on head, lihtsalt … teistmoodi.

See-eest kohad on meil suurepärased. Üks foorum lubas 60% rajast, mis tundub pisikese liialdusena, ent lisaks meie eest läbikulgevale rajaosale (kurvid 6-7-8) näeme väga hästi ka tagasirget ja stardisirget. Paistavad ka Mercedese ja Ferrari boksid. Eriti binokliga.

F-tribüün

Viimane rajal toimuv asi enne kvalifikatsiooni algust on TCR Internationali teine sõit. Soojendusringi alguses laseb üks paremas reas tagapool startiv masin “mahlad välja” ja katab pool peasirget õliga. Start lükkub edasi. Eile peasirgel kuulsime kõigi sarjade ajal ka kohalikku kommentaatorit, siin paraku kõlaritest midagi ei tule. Oleks mõni FM-raadio kaasas, saaks kuulata. Kavas mainitakse, et kohalikust nännipoest saab osta müra summutavaid raadioga klappe, aga seal olles me neid miskipärast ei märganud. Tagatipuks läheb pimedaks ka tribüüni vastas olev suur ekraan. Vaatasime juba enne, et seal kõrval miskit tossab, kuid mulle tundus see samasuguse veeauruna, nagu paljudes telkides jahutuseks lasti. Tuleb välja, et on siiski suits mis suits.

Kvalifikatsioon ilma ekraani ja kommentaarideta oleks rajaservast üsna raskesti jälgitav. Õnneks on mobiilis netiühendus ja F1 ametlik äpp näitab (peaaegu) reaalajas ajavõttu ning võimaldab ka BBC raadioülekannet kuulata. Kahtlen, et päris kogu tribüün päris nii hästi varustatud on. Q1 lõpus ilmub ekraanile taas ka pilt, mille peale publik rõkkab.

Jenson Button suudab oma 300. sõidu kvalifikatsioonis esikümnesse jõuda. Juubeldame kogu kambaga, kui ta meie eest läbi sõidab. Hakkan vaikselt rajaäärsest atmosfäärist aru saama. 🙂

Tundub, et võiduajamine ei piirdu ainult ringrajaga. Lennujaama sõites on meie buss ratas-rattas võistluses ühe teise liiniga. Positsioonid vahetuvad vähemalt 3 korda enne kui marsruudid lahku lähevad. Lõppjaama jõudes plaksutame bussijuhile, kuigi mõnes kurvis oli päris kõhe.

Seekord ei pea vähemalt enam öösel pesu pesema, niisiis jõuame enne null-null null-nulli magama. Homme oleks nagu hilise algusega tööpäev: säilitamaks mingitki lootust vormelisõitjate autogramme jahtida, peame hotellist startima kell 9.

Päev 14: Petronas Malaysia Grand Prix 2016

Ärkan hommikul enne äratuskella (ja korra öösel ka) säärekrambi peale. Tundub, et see “mineral” mida nad siin järjekindlalt kõigi veepudelite peale kirjutavad, on ikkagi puhas reklaamitrikk. Pigem on enamjaolt tegu lihtsalt filtreeritud veega.

Sepangis näeme kohe, et telk on rahvast täis ja oodatakse ka väljaspool, päikesepaistes. Pärast mõningast uudistamist selgub, et õues seisvad inimesed ei seisagi niisama, vaid ka sinna on ilusti ussina looklev järjekord moodustatud. Mis siis ikka, järjekorras seismine oli vanasti ikkagi rahvussport, võtame kenasti saba lõppu ja ootame. Vihmavarjust on kasu, et ekvatoriaalne päike meid väga ruttu ära ei väsitaks. Vahepeal moodustatakse pisut vähem populaarsete tiimide (Force India, Manor, Renault) sessiooni jaoks teine järjekord, kuhu me ei lähe. Tahaks ju ikkagi just Jensoni signatuuri 300nda GP puhul.

Esimene sessioon peetakse ära ja ka see, märksa lühem saba, ei jõua lõpuni sõitjate eest läbi käia. Tunneme, et siit vist ei tule midagi. Ja siis nad saabuvad. Ja järjekord ei liigu, sest esimestena on hommikul kohad sisse võtnud Ferrari fännid, aga Kimi ja Vettel pole veel siin. Tseremooniameister ärgitab neid küll liigutama ja võtma seda, mida pakutakse, kuid saba ei elavne. Siis saab meie kohalikul sõbral kõrini ja ta keelab vaestel tifosidel üldse lavale tulla, lastes järjekorra liikuma teisest kohast. Jätab lausa näod meelde, nii et kõige kauem oodanud fännid, kuna nad õigel hetkel jonnisid, jäävad autogrammidest sootuks ilma. Mingis mõttes saan mõlemast poolest aru.

Järjekord

Kõige rohkem kiljumist ja rõõmuhõiskeid saab siin Kimi. Konkurentsitult. Aga see selleks. Meil on autogrammide jahtimine (õigemini ootamine) käsil. Ja siis, pärast umbes pooltteist tundi troopilises kuumuses seismist, saab see läbi. Aeg, mitte järjekord. Me ei jõudnud isegi lavaesise telgi jahutavasse varju, rääkimata jagatavast defitsiitkaubast.

Seoses sabatamisega jäävad meil nägemata GP3 ja GP2 sarjade viimased sõidud. TCR oli ka juba eile ära. Niisiis on enne kõige olulisemat võistlust jäänud vaadata veel ainult Porsche Carrera Cup Asia. Ilusad autod on küll, raha lõhna on tunda (kuigi effühed on kordades kallimad), aga sõitu ennast väga jälgida ei oskagi. Ekraanilt küll midagi näeb, aga tekstid on selle resolutsiooni jaoks liiga pisikeses kirjas — isegi binoklit appi võttes ei loe pikslitest suurt midagi välja. Ja kõlaritest ei tule ju ka midagi. Niisiis naudime eelkõige detaile (nt välja- ja möödasõidud), tervikut tajumata.

Ja siis ta tuleb. Suur lippude, trummide ja rahvariietega esinemine stardisirgel, millest KA midagi aru ei saa, sest heli ei ulatu meieni. Taamalt kostab tuttavat turbohübriidide häält. Sõitjad teevad igaüks paar installatsiooniringi ja rivistuvad võistluse alguseks üles. Veel mõned ettevalmistused ja täitsa ootamatult ongi juba rivi abilistest puhas, soojendusring tehtud, viis punast tuld ükshaaval süttinud ja … esimeses kurvis ei mahu sakslased kõrvuti rajale ära. Vetteli jaoks (kes antud olukorra eest hiljem ka karistada saab) on sõit kohe läbi, tiitlivõitluses hetkel esikohta hoidval Nicol jääb üle ainult väga hea sõiduga kahjusid minimeerida. Lewis võtab oma ja hakkab hääääästi vaikselt edumaad kasvatama.

Ühel hetkel näeme ekraanilt, et Max üritab Danielist (keda kohalik MC kõigil fänniüritustel järjekindlalt Riccardioks kutsub) mööda sõita. Järgmisel hetkel on Red Bullid kõrvuti meie tribüüni ees. Rahvas juubeldab. Kui Lewise mootor kuumusele vastu ei pea (õhutemperatuur varjus ca 33 kraadi), kutsub see ühtpidi esile Red Bulli fännide aplausi, teisalt aga lahkuvad mõned Hamiltoni toetajad pettunult. Ja noh, sisuliselt nägime me varem siis ju väga lähedalt võitlust esikoha nimel. F1 puhul on, muide, ka ekraanigraafika rajaäärse publiku jaoks spetsiaalselt kohandatud, mitte ei näidata lihtsalt teleülekannet. Tänu live timingule ja mainitud ekraanile on niisiis tervik täitsa tajutav ja jälgitav, kuigi … ma vist endiselt eelistan enamikke sõite kodus vaadata. On mugavam, aega kulub vähem ja rahakott jääb ka ellu. 😉

Sõit saab läbi ja meid ümbritsevad austraallased hulluvad. Arusaadav, nende mees võttis ju just väga ebatõenäolisena tundunud võidu! Kuigi foorumites väideti, et Sepangis publikut rajale ei lasta (või kui siis ainult peatribüünilt), märkame umbes autasustamistseremoonia alguses, et väravad ON avatud ja mass imbub vaikselt igast suunast üle raja peasirgele kokku. Seame meiegi end sinnapoole ja saame osa väga lahedast peost. Kuuleme poodiumi-intervjuude lõppu, kuigi kaja tõttu ühestki sõnast aru ei saa. Selfikunne on siin kõik kohad täis, nii et ka selles suhtes sulandume ilusti massi. Stardisirgel märkame ujukate väel pidutsevat seltskonda — Imbi mainib ka, et näeb politseid nende suunas liikumas. Nagu hiljem selgub, arreteeritakse Sepangis tol õhtupoolikul 9 austraallast, kellest üks on lausa Austraalia kaitsetööstuse ministri nõunik. Näedsasiis.

Melu stardisirgel

Iseenesest on see, et publik igalt poolt rajale lasti, meile ka logistiliselt hea uudis: sõidujärgsele kontserdile saamiseks oleks muidu pidanud bussiga jälle pool ringi ümber raja sõitma. Ilmselt ka bussipeatuses ootama, kuni kogu rajalt lahkuv mass ära veetakse. Ilmselgelt oleme siia tulnud festivalisuve pikendama: Positivus, Intsikurmu, Sepang. Lava on vinge, kuigi pärast kohalikke soojendusesinejaid paistab, nagu kõige suuremal ekraanil oleks mõned paneelid rivist väljas. Kuumus on järjekordse ohvri võtnud? Ei, siiski saadakse kõik korda. Usher laseb ennast mõnuga oodata ja astub rahva ette tervelt tund ja veerand pärast kavas lubatud aega. Ma pole kunagi aru saanud, kuidas see publikule hästi peaks mõjuma, aga … keegi ei pahanda. Ja kui eestlased end laulurahvaks peavad, siis … no siinsed Usheri fännid on ikka korralik ühendkoor, laulavad kõik laulud ära ja isegi täitsa puhtalt. Ühe loo lõpus pööran üle õla ja tänan ka meie taga olevat seltskonda väga hea esituse eest. “Sorry,” kostab nende poolt. “No, no, you guys were great!”

https://www.youtube.com/watch?v=GxBSyx85Kp8

Usher lõpetab seti natuke vanema, aga ilmselt kõige suurema hitiga (“Yeah”), täpselt nagu Imbi ennustas. Võtame suuna bussipeatuse poole, aga minu sisemine kompass juhatab meid pisut võssa. Kõnnime vastassuunas mööda maanteed ja jõuame ühe peatuse kaugusele (st peaväravasse), aga väsimus on peal ja teeme shuttle busiga ikkagi tiiru kogu alale peale. Lennujaama suunal pole isegi järjekorda, saame kohe bussi peale ja minema. Aga rong … no seekord meid jälle ei taheta kiiresti linna vedada, sest ekspressi asemel oleme tagasi reedeses seisus, kus rong peatub vahepeal veel kolmes jaamas. Kuhu meil, samas, kiiret on? Ainult hotellituppa magama, sest homme ootab ees pakkimine ja kodutee.

Päev 15: KUL->SIN->…

Viimane hommikusöök, viimane suplus katusebasseinis, viimane Uber KL Sentralisse, viimane KLIA Ekspres — kontrollime netist, kumba terminali me minema peame, sest ükski paber seda ei ütle — viimane passikontroll Malaisias, viimane tempel passi. Oleme Malaisiast lahkunud. Singapuri me ametlikult isegi enam ei saabu, sest kogu lendude vaheline tööpäev (eeldusel, et eksisteerib ka seitsmetunniseid tööpäevi) möödub Changi terminalides.

Kui mõnes muus lennujaamas võiks selle ajaga igav hakata, siis siin kindlasti mitte. Esiteks on siin väga korralik kaubandusvõrk, kust leiame igaks juhuks ka paar raamatut ja ajakirja lennukis (või siis kodus) lugemiseks. Jalutame esimese terminali ühest servast teise, mis kaardi järgi peaks võtma 8 minutit. Meie suudame koos kogu ostlemise ja muu uudistamisega kulutada ära oma esimesed kaks tundi. Uurime infoekraanilt ja äpist, kuhu jäävad siis liblikaaiad ja kalatiigid, millest me kuulnud oleme — selgub, et kolmandasse terminali.

Hoonete vahel on võimalik liikuda kolmel viisil: travellaatoritega koridorid, shuttle bus ja skytrain. Kasutame viimast, sest rongid, eriti automaatsed rongid, on ikka ägedad. Käime läbi kõik kolm terminali ja näeme igasugust ilu. Liblikad olid meie saabumise ajaks küll tuttu läinud (päike loojub kella seitsme paiku), aga nad on magades ka põnevad. Lisaks satume kaktuseaeda ja Cloud Forestit (vt Gardens by the Bay) meenutavasse kohta (ehkki vabas õhus). Isegi paar tualettruumi on teistest peajagu üle — lillelõhnalised! Alles meie värava ootealas läheb natuke igavaks. Siin pole isegi neid masinaid, mis väsinud reisijate jalgu masseerivad. Täiesti tasuta, muide.

Ja juba olemegi lennul tagasi Soome. Kuuleme tuttavaid keeli ja aktsente, mida pole — kui Kimi välja jätta — ammu kuulnud. Saame lennuki-õhtusöögi. Vaatame läbi lennuki-meelelahutusprogrammi: Imbi võtab ette paar esimest osa Last Man On Earthist, mina tahan Angry Birdsi filmi ära näha. Magame, kuigi ikka ilgelt kitsas on. Vihje: kui oled pikk, ära siis vähemalt paks ole!

Virgun Singapuri aja järgi kella seitsme paiku. Täitsa okei, kuus tundi ebamugavat uneaega. Kui lennukis tuled süttivad ja hommikusööki (minu jaoks viimastel nädalatel oi-kui-harjumuspäraseks saanud omlett, uba ja viiner) serveerima hakatakse, kummitab mul miskipärast GGG “Valguse” viimane fraas: “Saabub hommik, ööst on saan’d hall argipäev.”

Aitäh, Imbi (ja kõik lugejad ka)! Ülivõrdeliselt mõnus puhkus oli! 🙂

Kuala Lumpur: kontrastide linn

Päev 10: TGG -> KUL

Viimane hommikusöök paradiisis. Tõesti, siin on hästi mugav ja turvaline olnud. Vähemasti on Taaras meile väga mõnusa turvatunde tekitada — tundub, et inimtsivilisatsioon töötabki ainult vastastikuse usalduse peal ja nemad siin oskavad seda väga hästi pakkuda. Hotellitoast väljudes ei ole vaja raha kaasa võtta (kõik on võimalik toa arvele kirjutada ja arveldada toast välja kirjutades) ning suplema minnes ei tundu mitte keegi sinu rannatoolile jäetud vara himustavat. Toole, muide, jätkub kõigile. Isegi tipphooajal, kui manitsetakse mitte toole rätikuga reserveerima ja ähvardatakse rätikud ära koristada, on armuaega tervelt 2 tundi.

Pärast traditsioonilist hommikusööki (omlett + nipet-näpet muud buffeest) pakime kohvrid kokku, kontrollime toa üle ja tellime endale golfikäru järele. Teel administratsiooni poole näeme ahve teeservas. “Tulid hüvastijätuks lehvitama,” viskab autojuht nalja. Kuigi tulime pisikese varuga, võtab kogu check-out koos ülemakstud deposiidi vabastamisega umbes-täpselt kuus minutit. Ilmselt võiks ka kauem minna, kui me arvetes midagi kahtlast märkaksime või mõnel muul põhjusel detailselt kontrollima hakkaksime, aga summa vastab ootustele. Niisiis võtame kõik vastuvaidlemata vastu ja laseme end koos kohvritega sadamasse viia.

Jube harjumatu on, et ma oma kohvrit ise ühest sõidukist teise ei saa/tohi tõsta. Olgu, mikrobussi pakiruumist välja tõstmine võib ju autojuhi töö olla, aga laeva pardale võiksin ma ju temaga ikka ise minna? Mis siis ikka. Laevasõit ise on leebem kui mul eelmisest korrast meeles oli (ühtlasi mõnusam-sujuvam kui lennuk või ööbuss) ja ootamatult lühike. Õigupoolest on see ootuspärane, kuna tulles tegime peatuse Redang Island Laguna juures.

Tagasi mandril, leiame kiiresti takso. Nagu lubatud, maksab sõit sadamast lennujaama 30 ringitit (või “rõmmi”, nagu me omavahel seda ühikut kutsume — lühendi “RM” järgi). Malaisia taksojuhtide eest hoiatavad kõikvõimalikud turismiportaalid ja -foorumid. Nii lükkabki minu vaene väljapuhatud aju järgmise käigu sisse ja kujutab ette igasugu võimalusi, kuidas käimasolev teekond võiks halvasti lõppeda. Aga kõik läheb hästi, lennujaama jõuame kaks tundi enne väljalendu. Õigemini veel varem, sest pagasi loovutamise lett avatakse täpselt 2h enne. Jõuame kiire lõuna-lasanje teha ja edasi oodata.

Kuala Terengganu lennujaam on pisut väiksem kui Tallinna oma — mullune reisijate arv on võrreldav Tallinna omaga kümmekond aastat tagasi. Pärast turvakontrolli leiame end ootesaalist, mis meenutab pigem bussi- kui lennujaama ja … istume-ootame. Kuidagi õnnestub end vabasse wifisse registreerida. Teil seal Euroopas on mure, et ilma kasutajat identifitseerimata ei tohi tasuta wifit pakkuda? Siinkandis ei olegi väga muud silma jäänud, kui ainult pika ja lohiseva registreerimisvormiga netiühendused. Kusjuures mõnel puhul pead õige meiliaadressi ja/või telefoninumbri andma, muidu ei saa parooli kätte. Tõsi küll, kogu see andmete kogumine käib digitaalselt ja usaldusväärset isikutuvastust tegelikult ei toimu.

Pärast kahetunnist ootamist ja mõningast lisaaega saame lennukisse. Tegu on ilmselgelt populaarse liiniga, kuna tunniajase otsa jaoks on AirAsial siia käima pandud Airbus A320. Märkan, et lisaks jahutamisele on pardal ka niisutus — veeaur immitseb tuulutusavadest nähtavalt välja. Imbi on seda kuskil varem ka näinud, minu jaoks oli kogemus esmakordne.

Jõuamegi pealinna. Oot, ei. Malaisia pealinn on tänapäeval hoopis Putrajaya, mitte Kuala Lumpur. KLIA2 terminalist kesklinna jõudmiseks valime kiireima võimaliku lahenduse: rongi nimega KLIA Ekspres. Tagantjärele selgub, et takso (või Uber, aga sellest hiljem) oleks kahekesi sõites soodsamgi olnud. KL Sentralist — ehk siis Kuala Lumpuri kesksest raudteejaamast, kuhu jõuavad kokku kõik siinsed ühistranspordiliinid — võtame ikkagi takso. Selleks, et kindlustada taksomeetri kasutamine, maksame letis 2RM kupongi eest. Iseenesest on tegu väga kavala äriideega: kuna “kõik teavad ju”, millised röövlid siinsed taksistid on, makstakse hea meelega 2 ühikut igale sõidule peale. Perroonilt taksoletini kõndides on võimatu mitte märgata piraattaksojuhte, kes pea igal sammul sulle teenust pakuvad. Kuigi selline tegevus peaks vähemalt kirjade järgi keelatud olema.

“Golfikäru,” mikrobuss, laev, takso, lennuk, rong, takso. Pärast seitset transpordivahendit ja registreerumist toob lift meid järgmisesse hotellituppa. Või pigem korterisse. PARKROYAL Serviced Suites jäi meile silma üsna viimasel hetkel, kui Expedia kaudu TGG->KUL siselendu ostsime. Tühistasime varasema broneeringu (booking.com) ja saime igatpidi parema diili. Toas on täisvarustuses köök, sh kahe kambriga külmkapp; kaks konditsioneeri; telekas; kodukino; king-size voodi ja meeletult ruumi. Lisaks “hinna sees” võimalus kasutada üht kahest hotelli bassenist (üks all, teine katusel), menüü tuppa toodavate toitudega (valik ja hinnad umbes samad, mis Taarase restoranides), tasuta wifi (kuni neljale seadmele) ja palju muud. Näiteks pisikese lisatasu eest (16RM/pesu, 8RM/kuivatus) saame oma musta pesu selvepesulas masinasse panna. Jess!

Tellime tuppa ühed harjumuspäraseks saanud Mee Mamakid (hääldus pigem “Mii mamaa”) ja koogitükid, aga enne maiustamist lipsame korraks 32. korrusele ja teeme basseinis paar kiiremat ringi. Tundub, et ametlikult on aeg suplusteks küll möödas (kaldad on pimedusse jäetud), aga bassein ise on endiselt valgustatud. Valgust heidavad meie märgadele tegudele ka kohalik teletorn (kuhu meil homseks pilet on) ja Petronase kaksiktornid.

KL: hotelli katusebassein

“Esmapilgul tundub KL isegi ägedam kui Singapur,” leiab Imbi.

Päev 11: Kuala Lumpur

Meie suur (>60m2) ja kõigi mugavustega hotellituba (või pigem teenindusega sviit) asub 11. korrusel. Päriselt tähendab see eestlase jaoks kaheteistkümnendat, kuna veel viiekümnendate teise poole alguses valitsesid siin inglased. Neile aga meeldib teadupärast esimest korrust maakorruseks (ground floor) kutsuda ja numbritega alustada nii, nagu käib massiivide indekseerimine korralikes programmeerimiskeeltes: nullist alates. Kuigi nulli asemel on G. Liftis jääb silma aga veel üks eripära: korruste valikust puudub täielikult number 4, mida paljudes ümbruskaudsetes paikades surmaga seostatakse (number neli kõlab mitmes keeles nagu “surm”). Ehk siis: “1, 2, 3, 3A, 5, … 13, 13A, 15, … 23, 23A, 25, …, 30.” Taban end mõttelt, et piisavalt vigase tõlke puhul võiks ansambel Neljapäev siin death-metalit teha. Meie aga sõidame oma 11. korruselt (mis tegelikult on 12. korrus) alla G korrusele hommikusöögile, läbides vahepeal korrust 3A.

Buffee on järjekordselt hea valikuga, aga Taaras hellitas meid ära. No tõesti. Võimalik on võtta kas ube VÕI vorstikesi, olenevalt hommikust!? See-eest munajaam (egg station) on vaat’ et paremalgi tasemel, vähemalt munakoka filigraanseid liigutusi jälgides. Puuviljavalik pole ka nii suur kui varem, rääkimata magustoitudest. Vähemalt on omlett stabiilselt alati valikus.

Meil on üks päev aega enne vormelitsirkuse algust Kuala Lumpuriga tutvuda, mistõttu veenis Imbi mind jälle hop-on-hop-off bussile pileteid hankima. Seekord ostame need ennetavalt veebist ja laseme hotellis välja trükkida. Midagi keerulisemat polegi vaja, bussis vahetatakse vautšer piletiteks. Teine ette ostetud ja -trükitud pilet (õigemini vautšer) on teletorni vaateplatvormile, kuhu plaanime jõuda loojangu ajaks.

Võtame hotellist Google Mapsi järgi suuna lähimasse peatusesse ja hakkame astuma. Esimene buss peaks liinile minema kell 9 hommikul, meie peatus on kuues. Kohale jõuame nõks enne üheksat, seega saame paarkümmend minutit rahulikult oodata ja ümbrust jälgida. Kuna — ja seda kuulsime ka eelinfot uurides üsna palju — siinsed sohvrid ülekäiguradasid ei austa, on ka jalakäijatel üsna ükskõik, kust teed ületada. Erinevalt Singapurist, kus kõik pigem rangelt reeglite järgi käis, peab siin ilmselt võtma mentaliteedi “lähen valest kohast üle tee ja käitun vastavalt”, ehk siis kiirel sammul, kui järgmine auto ohutus kauguses tundub olevat.

Pea kõik Kuala Lumpurist turistidele pajatavad materjalid hoiatasid taskuvaraste eest. Ja mitte ainult. Ka taksojuhtidega vaidlemine pidi siin ohtlik olema. Ja siis veel võimalus, et tänaval kõndides keegi mootorrattaga mööda sõites su koti ära napsab. See kõik on mind tänaval kõndides väga valvsaks teinud, kuid valvsusega on üks suur probleem. Eelkõige peaks kõrgendatud tähelepanu pöörama kõigele, mis tavapärasest erineb, eks? Aga kui KÕIK ümbritsev on sinu jaoks uus ja eriline? Nii tunnengi end nagu õue sattunud toakass: silmad punnis peas, kramplikult keskendumas igale tuuleiilile, krõpsatusele ja põõsast kostvale linnuhäälele. Vürtsi lisab ka kontrast erinevate tänavate vahel. Kõigepealt on luksuslikumad kohad, nagu hotelliesised parklad. Siis suured kaubanduskeskused. Järgmiseks aktiivsed kaubandustänavad (no sihuksed, mis on justkui turuboksidega täidetud). Ja lõpuks vaiksemad ja räpasemad tagatänavad. Hiinalinn ja kõik muud erandid, mida on tegelikult mustmiljon, jäid sellest üldistavast loetelust välja, aga illustreerimiseks vast piisab. Normaalsusi, millest ebatavalist eristada, on niisiis palju.

KL

Nüüd tulebki buss ja saame järjekordselt kontrollitud keskkonda kõike ümbritsevat uudistama. Singapuris ja Helsingis jagati klappe lindistatud giidi kuulamiseks, siin aga lastakse ingliskeelset juttu kõigile. Tekst on ette kirjutatud ja kõnesüntesaatorist läbi lastud, ehk siis meie giid on robot! Saame teada nii mõndagi huvitavat ja raatsime paaris peatuses isegi bussist maha hüpata. Näiteks kohalikul vabaduse väljakul, mille, koos ümbritsevate majadega, rajasid kunagi inglise kolonistid, aga mis viiekümne seitsmendal inglise ikke alt pääsedes pisut ümber kujundati.

Väisame ka Petronase kaksiktornide ümbrust (üles ei hakka ronima, selleks on õhtul teletorn), naudime pargi ilu. Siis sukeldume palavuse eest vahetus naabruses asuvasse kaubanduskeskusesse (Suria KLCC) lõunale. Loomulikult ei puudu keskuse nullkorruselt ka Petronase vormeliboks, kus toimuvad igasugu publikumängud ja müüakse fänninänni. Keskus ise on jaotatud korruste kaupa, kus G-korruselt leiab luksusbrändid, sealt ülespoole tulles lähevad hinnad alla, allapoole jääb aga “lettide” korrus (C nagu Concessions). Lõunasöögivõimalusi on mitmeid — tundub, et nii mõnedki lähiümbruse töötajad ja ka õpilased käivad siin lõunal — ja hinnad on üsna soodsad. Nelja euroga saame kaks kebabi ja kummalegi pudeli vett.

Petronase tornid

Bussiga linnale tiir peale tehtud, läheme poodlema. Kõigepealt on minu kord, otsime üles Low Yat Plaza. Kaardi järgi oleme juba päris lähedal, aga ette jäävad läbimatud ehitusplatsid. Leiame kahtlase kitsa raja, kust esmapilgul ainult mehi vastu tuleb. Jõuame juba arvata, et äkki asub nurga taga meeste tualettruum (või palveruum, need on siin pea sama tähtsad), kui jõuamegi kohale. Kirjelduse järgi kuuekorruseline kaubamaja osutub tegelikkuses pigem turuplatsiks, kus enamikel korrustel üritatakse mulle miskipärast rüperaale pähe määrida. Või siis telefoniparandust. Arusaadav, miks siin pangakaartide kopeerimise eest hoiatatakse.

Minul on üks peamine eesmärk: leida endale kohalik SIM-kaart, sest Singapuri oma on vaatamata ilusatele lubadustele tühjaks saanud. Küsingi ühelt läpakamüüjalt, kes mind lahkelt ülemisele korrusele juhatab. Seal jäävad silma peamiselt reklaamidest (ja mobiiliekraanilt) tuttavad kaubamärgid Maxis ja Yes. Viimane väitis mulle viimati (Suria KLCC-s) väitis, et neil ettemaksukaarte ei ole, niisiis suundun otsemaid Maxise letti ja küsin. Saab, ikka saab. Kõigepealt pakub 40RM varianti, mis peaks mu surfamisvajadused rahuldama kuuks ajaks. Mul pole nii palju vaja (ja kiirust ma ka ei nõua, peaasi et navigeerida ja endleid postitada saaks), seega saab kahekümnega hakkama, st alla viie euroga.

Kuni minu kaarti ja telefoni seadistatakse, käib leti äärest läbi kolm-neli kohalikku oma muredega, kes kõik lõdva randmega teenindatud saavad. Näiteks üks tädi oli oma MicroSIM pessa pannud NanoSIM kaardi ilma raamita. Meie teenindaja selgitas talle asja küll pisut etteheitval toonil, kuid siiski rahulikult. Kas ka selgelt, ei tea, kuna kohalik keel meile lühikese aja jooksul veel külge pole hakanud. Tädi lahkub igatahes rahulolevalt, töötava telefoniga.

Maailmaga ühendus taastatud, teeme ka Imbile ühe toreda poodlemiselamuse. Pavilion KL: astume korraks sisse Michael Korsi poodi … ja tuleme ruttu ära, sest kõik hinnad ei olegi siin ebanormaalselt madalad. Küll aga leiame väga hea diiliga Guessi käekoti+rahakoti algavaks sügishooajaks. Tänavaäärsetest kaubandusasutustest leiaks, muide, veel paremaid pakkumisi, nt “originaal” Michael Kors paarikümne euroga.

Õhtusöögi võtame siinsamas Pavilioni söögialalt, kus, nagu eelmiseski einelas, on võimalik toit endale erinevatest lettidest kokku osta ja siis suvalise laua äärde sööma istuda. Võtame praetud Mee ja oleme õnnelikud, et vürtsikat ei tellinud. Imbile on isegi see vähevürtsine variant natuke liig, minul tõmbab nina pisut vesiseks. Seletan tellides, et ühele portsule võiks lisa-praemuna peale panna ja teisele mitte. Lõpuks avastame hoopiski, et natuke läks tõlkes kaduma ja teises taldrikus, kus muna esmapilgul ei paista, on see peidetud nuudlite alla.

Nüüd, mil mu telefon kohalikus võrgus mõistliku hinnaga andmeid suudab liigutada, proovime ka Uberi ära. Reisifoorumitest oleme lugenud, et peaks taksoteenusest oluliselt mugavam, turvalisem, soodsam ja parema teenindusega olema. Kinnitame: nii ongi. Paar korda satume küll vanematesse ilma konditsioneerita autodesse ja korra saab juhi telefonil aku nii tühjaks, et laadija ei suuda seda elus hoida — laenan talle navigeerimiseks oma telefoni. Aga meie kulutused on lausa 2-4 korda madalamad, olenevalt Uberi nõudluse-juurdehindluskordajast. Ja ei mingeid 2RM maksvaid taksokuponge.

Teletorni saabume siiski taksoga ja maksame end viimast korda ogaraks. Jõuame täpselt planeeritud ajaks: meid vastu võttev noormees küsib, kas tulime päikeseloojangut nautima. Teenindus on siin suurepärane ja väga-väga personaalne. Mainitud noorhärra tuleb meile takso juurde vastu, avab ukse, saadab eskalaatorist üles ja selgitab võimalusi. Tuleb välja, et oleme endale natuke liiga igavad piletid broneerinud, aga saame need lihtsa vaevaga paremateks apgreidida. Lift viib meid üles (tagasiteel märkan, et soovi korral oleks saanud ka trepist tulla) ja … aaaaaah! See vaade! Ja see loojang! Ja siis see valgustatud vaade! Isegi oma hotelli leiame üsna lihtsasti üles (eelmisel õhtul paistsid katusebasseini nii teletorn kui ka Petronase tornid).

Skybox

Skybox — sihuke klaasist seinte, lae ja põrandaga kast, kus sees poseerida saab — on ka tore, aga mitte kumbki meist ei julge seal alla vaadata. Tagasiteel käime läbi ka sellelt korruselt, kuhu me algselt piletid ostsime. Mnjah. Tasus tõesti juurde maksta, kuna siit oleks linna ainult läbi aknaklaaside näinud. See-eest saab siit suveniire ja postkaarte osta. Ühelt seinalt leiame teiste kõrgete tornide seas, muide, ka Tallinna teletorni! Ja ometi ei tea siin keegi, kus Eesti on.

Pulau Redang: 7 päeva paradiisi

Päev 3

Meie kallis ööbuss, mille juht esimesest peatuspaigast varumehe peale korjas ja ise tagapingile magama kolis, maandub sadama ees kell 6:30. Täpselt nagu lubatud. Laev peaks väljuma 10:30, ehk siis meil on 4 tundi vaba aega. Päike pole veel tõusnud (vaikselt juba hakkab), taamalt kostab hommikupalvus läbi valjuhääldi. Võõras koht, kaks ilmselget turisti (kohvrid ja kaabud reedavad, sest muidu me paistame ju täiesti kohalikud välja) keset moslemiühiskonda. Miskipärast on natuke kõhe olla.

Muretsemiseks pole siiski põhjust, kohalikud paistavad väga abivalmid olevat. Keegi isegi ei ürita meil nahka üle kõrvade tõmmata ega kaklust alustada. Veider. Päiksetõusuni istume ühes tänavaäärses lauas koos tüdrukutega, kes meiega samas bussis sõitsid — sihtkoht on meil peaaegu ühine, kuigi erinev kuurort. Tundub, et istume söögikohas, mille avamiseni on veel aega. Mingi kohalik seltskond istub kõrvallauas, aga lahkub varsti. Siis hakkab vaikselt sebimine pihta, söödetakse kasse (neid on siin ringi liikumas vähemalt kuus). Keegi meie poole ühegi küsimusega ei pöördu, igaüks ajab oma asja.

Kuala Terengganu

Bussis oli küll ruumi oluliselt rohkem kui lennukis (ja noh, me olimegi seal ainult neljakesi — kuidas see liin end niimoodi ära tasub?), aga korralikult magada sellegipoolest ei saanud. Lennuk, nagu selgub, ei raputa sind igas võimalikus suunas. Ja bussijuhid armastavad siin “hullu panna”, nagu meilgi. Nii oleme hommikul Imbiga mõlemad parajad kapsad ja ei suuda kohalikega eriti suhelda, millest on kahju.

Laevapileteid ostes uurib kassapidaja, kuidas me tagasi kavatseme saada. Vihjan võimalusele, et maksame hotellile vastava teenuse eest ja tuleme kiirpaadiga teise sadamasse. Selle peale seletab ta mulle pastaka ja paberi abil, kuidas lennujaamast on mõlemad sadamad ühekaugusel ja et taksoga saab tema sadamast ka mugavalt õigesse kohta, aga laevasõidu eest maksame me selle teise variandi puhul topelt. Pluss veel muidugi see, et nemad on ikkagi ainus litsentseeritud ülevedaja. Lubame asja kaaluda.

Enne järgmisse hotelli jõudmist on niisiis vaja veel laevasõit üle elada. Hullu pole midagi, ainult kohvrid on lõpuks natuke niisked. Laev teeb enne meie kaid ühe vahepeatuse, kus väljutakse … teise laeva peale. Siis juba võtamegi suuna õigesse sadamasse. Kai on küll piisavalt lai, et mahutada autot, ent mitte üle ühe kõrvuti. Tagasipööret kai otsas ka ei tehta. Seega pakime end mikrobussi ja tagurdame sadakond meetrit saarele. Sõit viib mööda lennujaamast (mida viimasel ajal enam ei kasutata), läbi kohaliku linna (või küla, kes teab) ning jõuab Taarase värava taha. Korralik raudvärav, valvuritega ja puha. Ja olemegi kohal.

Redang: rand

Kohvrid tõstetakse pakiruumist hotelli ette (harjumusest üritan alguses ise tõsta, kuid mul palutakse viisakalt edasi astuda), meid aga juhatatakse tugitoolidesse istuma. Tunne on … kuninglik? Tuuakse niiske rätik, millega end värskendada, palutakse valmis panna passid ja krediitkaart ning lihtsalt oodata. Kui formaalsused läbitud (või noh, peaaegu — sellest hiljem), palutakse meil golfikärru istuda ja veetakse koos kohvritega toa juurde. Kuna ööbime siin tervelt 7 ööd, on meid (tasuta) klass paremasse tuppa paigutatud. Võrreldes Singapuri toaga on siinne tõeline sviit, kus on ruumi lausa kaasavõetud garderoobi lahtipakkimiseks. 😉 Suur voodi, konditsioneer, diivan, teler, vann, rõdu, wifi. Viimane küll kogu toas ei levi, aga see on ka okei. Rõdu hoiame enamasti kinni, kuna sealt tuleb ainult sooja õhku. Ja ilmselt tuleks ka putukaid.

Söögipaus

Läheme ühte hotelli söögikohtadest lõunale, mis, kui ühe Singapuri tüdruku ema kaasapandud viineripirukas välja arvata, on ühtlasi ka hommikusöögi eest. Küsime teenindajalt, mida kohalikku ta soovitaks. Tuleb välja, et nad tegelikult omast kogemusest väga ei oskagi midagi soovitada, aga siitkandi külastajad pidavat kõige rohkem tellima midagi nimega MeeGoreng “Mamak Style”. Ehk siis Mamak-stiilis praetud (goreng) nuudlid (mee), köögiviljad ja praemuna, pisut vürtsikas koosluses. Imbi võtab selle, mina proovin ära saare stiilis kanakarri. Maitsvad on mõlemad, aga karri sees olevate kanatükkidega on rohkem soperdamist. Kõrvale joome mangosmuutit, mis sisaldab piima ja aitab niisiis vajadusel salakavalalt ka liigse vürtsikuse vastu. Edaspidi tellin vähemalt kord päevas just seda eelnevalt mainitud nuudlirooga, sest see on kohalik ja NII HEA! 🙂

Mee Goreng Mamak Style

Siis aga jõuab kätte tasumise tund. Restoranis on lihtne — kirjutad tšekile oma toanumbri, nime ja allkirja ja ongi korras. Lõpuks võetakse see kõik deposiidilt maha ja tagastatakse ülejääk (või küsitakse juurde). Küll aga on meil veel kogu siinse luksuse eest tasumata, sest check-ini ajal ei toiminud side mandriga küllalt hästi ja maksed ei läinud läbi. Ei oleks ilmselt läinud ka ideaalse ühenduse puhul, kuna LHV kahesüsteemne Partner-krediitkaart lihtsalt ei tööta siin. Üldjuhul paluvad terminalid antud kaardi kiipi kasutades valida, kas Credit või Debit, ent siinne aparaat teatab, et kasutatagu aga magnetriba. See omakorda saadab üldse kuu peale. Ehk siis kaart, millega ma broneeringu tegin ja kuhu ma igaks juhuks varuga raha kandsin, on mängust väljas. Mis siis ikka, võtame SEB krediitkaardi appi ja jagame summa igaks juhuks kaheks. Seitsme öö eest (ca 4200RM) õnnestub ilusti ära maksta, aga deposiidi jaoks (2800RM) limiiti ei jätku. Proovime Imbi kaardiga. Ei õnnestu. Teen kiire arvutuse, et umbes 2500RM õnnestuks sealt kaardi pealt broneerida küll, mispeale lubataksegi meid väiksema deposiidiga sisse. Seekord vedas, aga Kuala Lumpuri hotell on veel ees.

Pärast pisikest närvikõdi läheme randa lõõgastuma, mõttega kohe ookean ära proovida. Kõnnin vette ja … no igav, noh. Üldse ei pea end kokku võtma ja “märjaks tegema” — lihtsalt supp on. Kõnnid sisse ja mõnuled. Selle mõnulemisega suudame end kohe ka ära põletada, sest vesi ju teatavasti ei mõju SPFile kuigi hästi ja mingit survet kaldale tulla (no et jahe hakkaks või nii) ka ei ole.

Suplus tehtud, suundume hotellituppa. Konditsioneer on seadistatud 20 kraadi peale, mis tundub õues toimuvaga võrreldes lausa jäine. Keeran puldist 4 kraadi juurde, et kodunt kaasa võetud külmetust mitte süvendada ja … uinume ootamatult kell 7 õhtul, ilma õhtusöögita.

Päev 4

Esimest korda ärkame umbes kell kaks öösel. 7 tundi und tundub ju täitsa piisav. Imbi suudab umbes pool tundi hiljem uuesti magama jääda, minul on nohu ja enne kella viit und ei tule. Aga asi seegi.

Hommikusööki pakutakse siin kella poole üheteistkümneni, meie proovime restorani jõuda hiljemalt tund enne lõppu. Oppaa! Sihukest buffeed pole ma veel üheski hotellis näinud. Või noh, buffee nagu buffee ikka, lihtsalt natuke suurem. Valikus on tüüpilised euroopalikud hommikusöögid (kõvakskeedetud muna, oad, võileivad, pannkoogid, vahvlid, müsli jne), aga ka kohalikuma hõnguga nuudlid ja riis. Lisaks piimale, veele, apelsini- ja õunamahlale pakutakse siin jookidest ka värskelt pressitud mahla. Esimesel hommikul saab valida apelsini, arbuusi, meloni (honeydew) ja õuna vahel; järgmistel päevadel käivad läbi ka ananass, mango ja porgand.

Hommikusöök @ Taaras

Paari päevaga Singapuris on mõnedki riided läbi higistatud, seega otsustame neist parimate jaoks ära proovida hotelli pesupesemisteenuse. Hinnad on üsna krõbedad (võrreldavad Tallinnas levinud keemilise puhastuse omadega), nii et aluspesu ja sokkide jaoks kasutame hotellitoa kraanikaussi. Täidame tellimuslehe ära ja hakkame uurima, kuidas ja keda asjast informeerida. No ei leia. Hommikusöögile minnes küsime infoletist: selgub, et toatelefonilt tulnuks valida “0” (null). Elementaarne! Igatahes, kuna enne kella kümmet esitatud tellimused täidetakse samal päeval, ütleme oma toa numbri ja palume pesu puhtaks pesta. Tuppa tagasi jõudes märkame, et pesukotti pole veel ära viidud. Lähemal uurimisel selgub, et koti juurde on teade jäetud: nimi, toa number ja allkiri olid blanketilt puudu. Miskipärast olid need väljad hoopis triikimise, mitte pesu all, aga ju siis kehtivad mõlemale. Täidame ära ja helistame oma uuele sõbrale, nullile. Puhas ja triigitud pesu tuuakse vaatamata paar tundi hilinenud tellimusele samal päeval ära. 🙂

Nüüd aga tunneme tohutut tungi kohaliku fauna poole. Check-inil kaasa antud infolehelt leiame võimaluse klaaspõhjaga paadist kilpkonni vaadelda — vastavasse letti minnes aga soovitatakse meil ujumiseks kergemad riided selga vahetada. Oot-oot? Ujumiseks? Miks me klaaspõhjaga paadis ujuma peaksime? Snorgeldamine tundub meile, kahele lühinägelikule, esialgu liig, ehk siis ahame ikkagi paadiga minna. Leti taga askeldav poiss ütleb, et klaaspõhjaga paat pole valmis. No me ootame siis. Kui kaua läheb? Pool tundi? Tund? Vabalt ootame ära! Saame päästevestid ja istume ootama.

Teisi huvilisi hakkab vaikselt kogunema, aga kõik on pigem ujumisriietes. Kahtlane värk. Äkki me oleme lihtsalt imelikud, et läbi paadipõhja pakutava vaatega rahuldume? Kell jõuab niikaugele, et meid juhatatakse paati. Klaaspõhja pole. Nii olemegi me maksnud täishinna snorgeldamise eest, aga läheme kohale ilma varustuseta. Vähemalt on mul see veekindel kaamera kaasas, mida ma veel täielikult kasutada ei oska (ja mille teleskoop-varrele polnud ju mingil juhul vaja pakendis olnud randmepaela kohe külge panna). Vaatamata sellele, et aku ühel hetkel tühjaks saab (laadimine on nõrkadele!), salvestuvad mälukaardile mõned meeleolukad kaadrid turistidega müdistavatest kilpkonnadest. Ja meie vaatame seda kõike paadist. Oeh.

Tagasi toa poole kõndides tuleb meile vastu juba tuttavaks saanud naisterahvas vastuvõtust, kes küsib, kas kõik on hästi. Kirjeldan äsjakogetud snorgeldamisvaatlust, aga lõpetan positiivsel noodil (“vähemalt saime paar toredat klippi!”). Tundub, et täna kellelgi pead maha ei võeta. Küll aga palub ta meilt ilma pärast vabandust — taevasse on ööga kogunenud pilved, mis kohati paar piiskagi poetavad. Vastame, et meil on nii täitsa mõnus. Temperatuur on ikkagi üle 25 kraadi.

Endel

Küsime, kas hotelli pood vahel avatud ka on. On ikka. Siis, kui keegi palub, et ta lahti tehtaks. Palume ja ostame mulle uued ujukad — speedodega käivad rannas nähtavasti ainult vanamehed. Lisaks on siinses kontekstis ujumis-shortsid igati multifunktsionaalsed — saab supelda, saab restoranis süüa. Teoreetiliselt saaks ka restoranis supelda, sest mõned lauad on vahetult basseini kõrval.

Lõunasöögi lõpetame seekord kella kuue paiku. Nüüd oleme kaks päeva järjest lõunatanud üsna tühjas restoranis. Ilmselgelt sööme valel ajal. Õhtul tagasi tulles uurime, kas bändi ka kuulda saab. Tuleb välja, et bändil on üks päev nädalas puhkust: neljapäev. Imelik.

Päev 5

Lisaks uutele ujukatele ostsime eelmisel päeval ka rohelise lendava taldriku, mis just vees mängimiseks mõeldud on. Lennutame seda (aga ettevaatlikult, et mitte liialt ära põleda). Lõunat sööme seekord rannabaaris — havai pitsa ja maasikasmuutid. Õhtuks on päikesepõletus siiski oma haripunkti jõudnud, uni tuleb seekord ilmselt katkendlik.

Pärast õhtusööki jääme pikemalt lobisema meid teenindanud noormehega. Saame teada, et õhtusöögi (aga mitte jookide) jaoks võib vautšeri osta; et Nepaalis on hästi ilus, aga merd ei ole; et Malaisia on tema jaoks liiga palav, aga baka lõpetamiseks pole millestki kahju (ta on siin praktikal) ja et pärast bakat võiks ta ka näiteks Eestisse tööle tulla. Soovitan sel juhul endale korralik soe pesu ja talveriided hankida, sest kõige külmem temperatuur, mida ta oma elus tundnud on, kuulukse olevat -1 kraadi. Mägedes, muidugi, saab külma tunda küll. Räägime ka sellest, kuidas Eesti kõige kõrgem punkt on napilt 300 meetrit üle merepinna. Siin on tal väga lihtne üle trumbata: nende riigi kõige kõrgem punkt on ühtlasi ju ka kogu maailma kõrgeim. Tundub, et nagu me kõik, armastab ka tema oma kodumaad üle kõige (ja on selle üle uhke), aga valitsus ei kõlba kuhugi ja teeb asju valesti.

Kuuleme lõpuks ära ka kohaliku majabändi (mis, nagu öeldud, esineb kõigil õhtutel peale neljapäeva). Repertuaar on juustuselt romantiline, põhiliselt kahe-kuni-kolmehäälne naisvokaal sündisaatega. Pigem läänelik valik, kui kohalik. Vahepeal kriibivad möödalauldud noodid parajalt kõrva, aga kuidagi peab ju tähelepanu võitma. Publik tundub bändi üsna edukalt ignoreerivat — iga loo lõpus öeldakse küll “Thank you,” aga meile jääb arusaamatuks, mille peale. Keegi (kuigi lava kandis on rahvast küll) ei plaksuta.

Päev 6

Pärast hommikusööki teeme giidi juhendamisel džunglis pisikese jalutuskäigu ja saame teada ka kohaliku jõusaali asukoha. Paarkümmend minutit kestev

Reede õhtul kaotas kohalik wifi netiühenduse ära, mis tähendab ilmselt võimalust nädalalõpp rahulikult puhates veeta. Millalgi pühapäeval libistatakse sellekohane teade ka hotellitoa ukse alt läbi. Kuna presidendivalimisi tahaks siiski jälgida, kasutan oma kohaliku (või noh, Singapuri) SIM-kaardi andmemahtu. Ja mida valijamehed teevad? Annavad meile võimaluse ikkagi kodus neid pöördelisi sündmusi jälgida. 😉

Päev 7

Pühapäeva hommikul peab traditsiooniliselt pannkooki sööma. Proovime siinse hommikubuffee omad ära ja otsustame järgmistel hommikutel magustoiduks ikkagi vahvlit võtta. Pidevalt on uni.

Päev 8

Esmaspäeval tuleb netiühendus tagasi ja mul õnnestub seega neid reisikirju ka kodu poole saatma hakata. Võtame “spordibaasist” laenuks ühe snorklikomplekti ja proovime, kuidas me sellega vee all näeme — mina ilma prillideta, Imbi läätsedega. Pärast ca pool tundi kestvaid katsetusi otsustame teisipäevaks ühe korallisnorgeldamise endale siiski broneerida.

Päeva lõpupoole loobime ookeanis pisut oma lendavat taldrikut, siis istume rannal ja vaatame poole silmaga, kuidas grupp itaallasi jalgpalli mängib. Keegi ei teeskle vigastusi ega kuku meelega. Keegi ei saa ka kollast kaarti. Loojangul hakkab pisut jahedamaks kiskuma: kõigest 30 kraadi. Paremat puhkust annab ette kujutada.

Päev 9: Viimane päev paradiisis

Miskipärast ei suuda ma siin rohkem magada, kui 7-8 tundi korraga. Võib-olla ongi hea, et öö ja päeva rütmi väga käest ära ei lase? Tõmbame õhtuti küll pimendavad uksed rõdule ette, et hommikupäike toast väljas hoida, ent siiski läheb uni ära umbes päikesetõusul, st tund-poolteist enne äratuskella. Veider.

Käime snorgeldamas. Sajaprotsendilist naudingut ei saa, sest lained on suured ja teevad pisut merehaigeks. Kuna päästevest tuleb selga tõmmata, ei saa lainetest ka “läbi” ujuda — mitte et toru pikkus seda üldse lubaks teha. Üritame natuke puhata ja pöörame end selili, aga merehaiguse vältimise vaatest on see kõige halvem asi, mida me üldse teha saame. Lisaks pidi vesti ka jalgevahelt kinnitama, et see üle pea ära ei tuleks … ja need rihmad teevad olemise veel eriti ebamugavaks. Lõppude lõpuks peame siiski ligi tund aega vastu ja saame oma Singapurist ostetud odavkaameraga vägagi emotsionaalseid kaardeid nii endast kui ka vee all toimuvast elust. Vähemalt kalad on ikka ilusad küll. Ja uudishimulikud: käivad muudkui kaamera ees piilumas ja poseerimas. Korallidest ei oska väga midagi arvata, sest ilma prillideta neid liiga hästi ei näe. Imbi seevastu saab tänu läätsedele parema elamuse: veealused pinnavormid ja erineva kujuga korallid olid väga ägedad.

Snorgeldamine: nii lõbus

Lõunaks võtan veel viimast korda oma tavapärase MeeGorengMamaki. Teenindajad naeratavad iga kord väga laialt, kui ma seda tellin. Ei teagi, kas uhkusest oma kohaliku küsiini üle või on see mingi nali, mida turistide kulul tehakse. 🙂

Enne õhtusööki küsime veelkord üle, kuidas me homseks praamisõiduks peaksime valmistuma. Kell 12 check-out, 12:30 viib buss meid kai äärde, sealt saame ka piletid osta. Takso saamine Kuala Terengganu kai äärest lennujaama ei tohiks kindlasti probleem olla.

Õhtusöögi osas teeme viimase õhtu puhul erandi ja broneerime juba päeval laua Beach Brasserie’sse, otse ranna äärde. Toidud on ca 2x kallimad kui tavapäraselt, aga garneeringust paistab ka põhjus. See on kõrgema klassi koht. Meeleolu loob sama bänd, mis teiseski restoranis, kuid siinpool akustiliselt. Ka see mõjub märksa paremini, kuigi kitarr võiks paremini hääles olla. Teisalt — nailonkeeled niiskes palavuses? Ilmselt tuleks iga kahe takti järel häälestada.

Keset õhtusööki hakkab vihma sadama. Kolime oma taldrikutega katuse alla, sest vabu laudu on. Endamisi arutame, mis saaks siis, kui kõik lauad kinni oleks. Tšeki allkirjastamise ajaks on sadu jälle läbi — muide, katuse servast 5m kaugusel istudes ei saa me hetkekski aru, kas ja kui kõvasti sajab — ning jalutame täiesti kuivalt oma tuppa. Välku lööb, aga müristamist ei kuule. Tuppa jõudes hakkab ka mürinat kostma. Hooaja lõpp, eks ta nii nüüd ilmselt lähebki siin.