Lasersilmad läänerannikul (1/6): Los Angeles

NB! Järgnev lugu toimus märtsis. Ärge arvakegi, et me jälle ameerikasse läksime. Ma olen aeglane, muud midagi.

01.03.2019

Lend maandub ca 18:30. Turvakontroll algab järjekorras seismisega. Kõigepealt sabatame masina juurde, mis teatab meile lõpus muretult: “Transaction could not be completed” (“Tehingut ei õnnestunud lõpetada”) ja suunab järgmisse järjekorda. Selles järjekorras tundub esialgu, et see võtab vähemalt tund aega. Vahepeal liigume natuke kiiremini edasi ja lõpuks osutub esialgne hinnang enam-vähem õigeks. Kui eelarvamus pidas seda põhjalikuks tausta- ja turvakontrolliks, siis tegelikult on tegu täiesti tavalise mehitatud passikontrolliga. Umbes nagu enam-vähem suvalises Schengeni-välises sihtkohas, kus me käinud oleme. Küsitakse natuke taustainfot teemal kust me pärit oleme ja mis plaanid on, visatakse nalja teemal “Eesti? Kas see on riik või Euroopa osariik?” Ongi kõik. Või siiski — meid küsitlenud ametnik ütleb vestluse lõppu: “Enjoy!” Kui me mõned sammud eemale oleme jõudnud, annab ta samale sõnale uue elu ja laulab omaette, ent siiski kuuldavalt: “Eeeenjoooooy!”

Proovime leida koha, kust osta kohalik SIM kaart. Küsime lehekioski müüjalt, kust saaks — valuutavahetusest. Aga kuna seal pidavat väga kallis ja mõttetu olema, soovitab ta meil lennujaamast hoopis välja minna. Teeninduskultuur tundub siin juba esimeste kogemuste põhjal soe ja sõbralik. Nagu ka ilm. Jopet ja salli pole kindlasti vaja.

Järgmine peatus: Avis. Ootame bussi, mis meid sinna viiks. Jõuan juba muretsema hakata, sest vahepeal jõuab kõigi teiste autorendifirmade busse mitu tükki peatusest läbi käia, aga lõpuks tuleb ka Avis. Bussijuht teeb sõidu ajal pisikest komöödiat kohaliku liikluse teemal, alustades iseenda tutvustamisest: “Mina olen siitkandi kõige kogenum juht. Õpetan kõigile uutele tulijatele, kuidas ringi sõita (how to drive around in circles).”

Meie ratastel kontor 2 nädalaks: veetsime selle masina istmetel kokku ligi 80 tundi

Avises saame üsna kohe leti äärde, aga meie jaoks autot veel valmis pole. Pakutakse alternatiive — kas oodata, et tutikas Suburban meie jaoks kilest lahti pakitakse või võtta klass väiksem Ford Expedition, mis on kohe valmis. Kuna auto klass madalamaks läheb, saame kauba peale autoabi ja kütust täis paagi, st võime auto tagastada tühja paagiga. Vaatame üle, kõik inimesed ja nende kohvrid mahuvad vabalt ära. Ja isegi see pisike osutub meie esimese hotelli parklas kõige suuremaks autoks. Varustus on tipptasemel — parkimisandurid ja tahavaatekaamera kuluvad kindlasti marjaks ära. Esimesena istub rooli Märt, kes lennukis rohkem magada sai. Kohe saab selgeks, et autojuht vajab enda kõrvale hea keskendumisvõimega kaardilugejat, kuigi näiteks Google Maps näitab muuhulgas üsna viisakalt ära, millised sõidurajad meile sobivad. Suur auto, võõras liikluskultuur, keerukust lisavaid tegureid on veelgi.

Ford Expedition hotelli parklas.

Hotellis läheb kõik sujuvalt, aga me Imbiga tahaks natuke sooja toitu ka. Paraku on hotelli köök just kinni pandud. Baarileti tagant soovitatakse üle tänava asuvat Yard House’i. Jõuame sinna kohaliku aja järgi kella üheteistkümne paiku. Kui lennukis tehtud pisike taskuhäälingu-uinak välja arvata, oleme ärkvel olnud 28 tundi. Mainime seda ettekandjale kaastunde-punktide skoorimiseks. Töötab: “Don’t worry, I’ll take good care of you!” Tellime kahepeale ühe Carnivore Pizza ja tõepoolest, kesköö paiku uinume juba hotellis.

Yard House

Üks oluline asi, mis USAs on teistmoodi kui me harjunud oleme, on maksud hindadel. Ehk siis poeriiulitel ja menüüdes näidatav on ilma maksudeta hind. Maksud on igas osariigis erinevad ja mingil määral sõltub lõplik maksukoormus vist ka ostja päritolust. Vähemalt seda on ‘meeriklased vahel oma süsteemi kaitseks välja toonud. Teine, sellega üsna tihedalt seotud teema, on jootraha. Kuna teenindajate sissetulek on sellest väga suures sõltuvuses, on tip justkui kohustuslikus kavas. Mitu protsenti, sõltub piirkonnast ja sellest, kui rahule sa teenindusega jäid. Kas ja kuidas see tegelikult töötab, on pikem jututeema (nt Freakonomics Radio on seda arutlenud). Meie jaoks tähendab see antud juhul, et kogu aeg peab sularaha kaasas olema. Ometi tahaks ju harjumuspäraselt kaardiga maksta ja kupüürid-mündid pigem hädaolukorraks hoida. Siin läheb olukord eriti imelikuks.

Kaardiga makstes võtab teenindaja kaardi… ja kõnnib sellega minu vaateväljast minema! Kõik häirekellad mu peas helisevad löövad helisema. Aga nagu vanad eestlased ütlesid: maassa maan tavalla. Tehing näikse käivat nagu muiste, ikka magnetriba ja allkirjaga. Ja kui kviitung allkirjastamiseks tuuakse, kirjutad sinna vastavasse kohta ka jootraha ja kogusumma, mis siis pärast samale transaktsioonile lisatakse. Müstika.

Hotelli tagasi jõudes saame aru, mis kummaline laevapasunat meenutav heli meile varem toas kõrvu jõudis. Need liftid siin lihtsalt… undavad. Ja meie toad on liftišahtide taga. Mõnus.

02.03.2019

Kuna hommikusöök kuulub siinmaal väga harva hotellitoa hinna sisse, otsustame einestada Santa Monicas. Kõigepealt seikleme natuke sobivat parkimismaja otsides, kuigi neid on pea igal tänaval. Siis aga jalutame kohta, mille kohta Krissu kuskilt välja uuris, et see on selle kandi parim. Paraku on Blue Daisy nii hea, et järjekord ulatub uksest välja. Meie aga vihma käes oodata ei viitsi ja kõnnime ookeani poole tagasi. Kohe kolmanda tänava promenaadi (3rd Street Promenade) nurgal on Café Crepe. Krissu on esialgu ettevaatlik, sest ainult kreppi ju ikka ei sööks, aga läheme siiski sisse ja uurime. Tuleb välja, et pakutakse üsna põhjalikku hommikusöögimenüüd. Minu valik on sunny side up, peekoni ja vorstiga, teised võtava omletid. Hinnad ei ole just soodsate killast, aga see-eest on portsud nii suured, et kõik ägisevad pärast.

Hommikusöök Santa Monicas

Naine kõrvallauast uurib, kust me pärit oleme — meie omavaheline jutt tundus nii huvitavas keeles olevat, mida ta kuhugi paigutada ei osanud. Eestist pole ta enne meiega kohtumist midagi kuulnud.

3rd Street Boulevard, Santa Monica

Jalutame promenaadil. Minu jaoks on esimene sihtmärk Apple Store, kus saan teoks teha oma kõige olulisema reisiplaani: uue põlvkonna õunakella ostu. Siit ostes töötab EKG ka. Üllatuslikult töötab ka Eestis, isegi mõned kuud hiljem ja pärast paari tarkvarauuendust.

Apple Store

Järgmine peatus: T Mobile. Siit saame lõpuks kohaliku SIM-kaardi, mis esimese hooga minu kaasavõetud Nokia 3 sisse läheb. Paraku jääb odava otsa Nokia nelja andmejanuse nutifoni teenindamiseks nõrgaks, aga selle tõdemuseni jääb meil veel mõni päev kuni nädal ebakindlat võrguühendust. Mitte et ühendus pärast parem oleks, lihtsalt WiFi kui niisugune kannab stabiilsemalt.

Veel üks kohustuslik ostlemine. Uurin Sketchersi poes, kas neil minu jalas olevatele sarnaseid, aga oluliselt veekindlamaid variante oleks pakkuda. Pakutud kolmest variandist esimesena proovitu tundub parim — puhtam ja kuivem tunne terveks päevaks. Vahepeal on hetki, mil sadu korraks hinge tõmbab, aga üldiselt ikkagi sajab. Ja nad kutsuvad seda kanti siin päikesepaiste osariigiks!

Krissu ja Imbi 3rd Street Boulevardil

Kuna Imbi ja Krissu on sukeldunud moemaailma, vaatame meie Märdiga Tesla poe üle. Totaalne minimalism. Ruumi on napilt niipalju, et kolme auto ümber natuke inimesi mahuks. Tõeline Minimal Viable Showroom.

Killuke Pärnut USA läänerannikul?!

Pärast hommikusööki ja ostupausi jalutame korraks ka ookeani poole. Näeme kaugelt ja kõrgelt ära ka Santa Monica Pieri, aga alla ei lähe. Õhk on niiske. Niiske õhus on igasugused lõhnad üldjuhul tugevamad. Ja see kirbe lõhn, mis sõõrmeid tabab, tuleb tuttav ette eelkõige Amsterdamist. Loomulikult, siin on ju kanep seaduslik.

Ilus rannailm, kas pole?

Meie järgmine peatus ongi Venice Beach, kus sedasama kirbet aroomi omajagu rohkem tunneb. Vaatamata sellele, et rand on vihmase ja jaheda ilma tõttu praktiliselt tühi. Silma jääb veel üks kohalik kurioosum: ratastel pangaautomaadid. Kui meil on need masinad pigem seina sisse müüritud seifid, siis siin tundub, et igal suveniiripoekesel on oma ATM, mille nad sobiva ilma korral poe ette sillutisele veeretavad. Või siis hoiavad sügavamal riiulite vahel, kuidas keegi. Mina oma kaarti sellisesse pilusse igatahes sisestada ei julgeks.

Lõpuks saame natuke kokku ka kohalikega — nimelt elab siinkandis mu klassiõde Annika oma perega. Teeme varajase lõunasöögi kohalikus vegan-tacorestoranis. Nagu Annika ise kommenteerib: “Nii California kui olla saab.” Pärast lõunat jalutame veel natuke Venice Beachil edasi-tagasi. Näeme ära nii muskliranna (Muscle Beach), kus on treeninud muuhulgas Arnold Schwarzenegger isiklikult, kui ka Uberi elektritõukerattad. Okei, nied me nägime juba enne, aga siin otsustame ka proovida. Täitsa vahva vidin. Kurvema poole pealt on siin väga palju kodutuid, kellest enamik tundub olevat vaimse puudega. Hiljem saan Tallinnas oma ameeriklasest juuksurilt teada, et nende kodukandis oli 90ndatel paar vaimsele tervisele orienteeritud raviasutust kinni pandud, patsiendid aga Greyhoundi bussiga läänerannikule saadetud.

Kuna häda ei anna häbeneda, silkan korraks avalikku tualettruumi. Või no mis me siin peenutseme — tegu on peldikuga selle sõna kõige halvemas tähenduses. Aga nagu nad ütlevad: you get what you pay for.

Tühi rand ja… palmipuuallee?

Pärast pikka jalutuskäiku peaaegu inimtühjal rannal tunneb osa meie seltskonnast, et vajab jälle väikest shopiteraapiat. Sihtpunkt: Citadel. Korralik ostulinnak, täidetud erinevate kaubamärkide outlettidega. Kaugem osa parklast on üsna tühi, kõik tunglevad “otse treppi” lahenduste ümber. Minu plaan on oma vanale, kuid siiski heale, Columbia särgile mõned alternatiivid leida. Ja ennäe, ongi Columbia outlet ka olemas. Need särgid, mida mina tahan, loomulikult soodusmüügis ei osale. Teisalt pole ma veel leidnud võimalust, et need innovatiivsed lõiked ja materjalid — väidetavalt hakkab särk higiga kokkupuutel aktiivselt jahutama — kuidagi koju kätte tuleks, niisiis maksan rõõmsalt täishinna ja olen ikka õnnelik.

Citadel Outlet

Päris vahva on Nokia telefonist jälgida, kes minu läheduses asub. Teised jällegi teavad mind otsida, kui meie ühist traadita võrku levimas näevad. No ja siis saab muidugi juba ka Messengeris otse suhelda. Kohtume Jamba Juice’is.

Pilt sellest, kuidas tüüpiline Eesti turist Santa Monica Pieri pildistab

Päeva lõpetame samas kandis, kus alustasimegi: Santa Monicas. Seekord läheneme teisest suunast ja suundume kaile. Jalutame kai otsa ja tagasi, valime söögikohaks Bubba Gumpi. Siin on ettekandja kutsumine hästi nutikalt lahendatud: laual on auto numbriplaati meenutav sinise taustaga silt tekstiga: “Run, Forrest, Run!” Kui tahad abi, keerad sellele peale punase taustavärviga sildi, mis teatab: “Stop, Forrest, Stop!” Mõlemal korral, kui ma seda kasutasin, jõudsin napilt sildist lahti lasta, kui juba kostis laua teisest otsast: “How can I help?

Jookse!
Ära enam jookse!

Ilm on kevadiselt soe. Homme läheme Hollywoodi.

03.03.2019

Eile Santa Monica, täna Beverly Hills. Hommikusöögiks, noh. Või no… piirkond, kus me hommikust sööme. Saate aru küll. Leiame popi koha nimega The Farm, aga natuke tuleb oodata — meile peaks laud vabanema umbes veerand tunni pärast. Jalutame ringi ja nuusutame raha lõhna. Söök on igatahes ootamist väärt.

Ilm on ka juba märksa paremaks läinud: hetkel ei saja!

Järgmiseks üritame Hollywoodi silti pisut lähemalt uudistada. Mitte D otsa ronima minna, vaid lihtsalt paar endlit klõpsida. Selgub, et enamikel mäeveere tänavatel on parkimine rangelt keelatud. Õnneks leidub üks sõbralik kontrolör, kes meid õigesse kohta juhatab. Parkimine ise — külgboks harjumatult suure masinaga üsna korraliku kaldega tänaval — tundub küll hirmus, aga Expeditioniga on see käkitegu. Kaamera, andurid, imepisike pöörderaadius, automaatkast… Igatahes, saame pargitud ja pildid tehtud. Vahepeal märkame, et meie kohalik SIM ei taha just kriitilistel hetkedel netti pakkuda. Ilmselt tuleb edaspidi Waze igaks juhuks juba hotellis ette valmistada. Ja alati on varuvariandina Google Mapsi offline-kaardid.

Everybody comes to Hollywood

Natukeseks jätame Märdi ja Krissu omapäi ja läheme Imbiga stuudiotuurile. Eelmisel õhtul tehtud kiire turu-uuring näitab, et variante on mitu, aga ainult üks stuudio tegutseb endiselt “päris” Hollywoodis. Enamik on kas Burbanki või Culverisse või Universal Citysse kolinud, aga Paramount on endale kindlaks jäänud. Märt teeb peatuse foori juures, parempöörderajal. Leiame võimaluse tee ületamiseks (liiklus ei ole üldse tihe) ja otsime õiget ust. Sisse jõudes kuuleme väljast vähemalt 5 sekundit kestvat signaali. “Welcome to LA,” ütleb letis olev teenindaja pisut piinlikkust sisaldaval toonil. Vastame, et signaali anti meie sõpradele ja võimalik, et sedapuhku isegi asja eest. Meie senised kogemused siinse liiklusega on igatahes üllatavalt positiivsed.

Paramounti peavärav, mis asub tegelikult territooriumil sees

Stuudiotuur on veel põnevam, kui ma ootasin. Giid kogub grupi kokku ja teeme väikese tutvumisringi. Igaüks räägib, kust ta pärit on ja mis ta lemmikfilm on. Ei pea Paramounti oma olema. Avastan, et minu lemmik on endiselt Back to the Future. Mis, loomulikult, ei ole Paramounti nimekirjas. Saame muuhulgas teada, et “risttolmlemist” on suurte stuudiote vahel üsna palju. Giidi sõnul võib näiteks juhtuda, et Fox toodab, Warner levitab ja mingid stseenid on filmitud Paramountis.

Turbolift (Star Trek Beyond, 2016)

Star Trek, mis on Paramounti üks kuulsamaid ja pikaealisemaid kaubamärke, sai jalad alla eelkõige tänu asjaolule, et üks väga vinge naine — Lucille Ball — sellesse Gene Roddenberry ideesse uskus. Hiljem (1967) ostis Paramount Desilu, oma vahetu naabri, ära ja suutis ühel hetkel ka Star Treki taaselustada. Selle laienemisega oli üks huvitav seik veel. Stuudiote plaani vaadates on puudu mõned numbrid: kunagise stuudio 10 asemel on Technicolor Post Production, 13 on meelega vahele jäetud, aga 22 jäi vahele täiesti kogemata. Pärast Desilu ostu maalinud üks töömees nende stuudiotele uut numeratsiooni. 19, 20, 21 tehtud, läinud mees lõunale ja tagasi tulles alustanud nummerdamist 23 juurest. Kui viga välja tuli, oli numeratsioon juba omajagu kaugemale jõudnud. Kuuekümnendatel ikka juhtus asju. 🙂

Igasugu klassikuid on siin filmitud. Isegi Team America: World Police.

Veel saame teada, et kogu oma geniaalsuse juures oli Alfred Hitchcock stuudiobossidele paras peavalu. Näiteks Rear Window filmimiseks olla ta küsinud kõige kõrgemat stuudiot. Paramounti kõige kõrgem, number 18, ei olnud meistri nägemuse teostamiseks siiski päris piisav. Kuna stuudiol oli ka keldrikorrus, lammutati põrand ära ja ilmselt kaevati veel sealt ka natuke sügavamaks. Võtete ajal hakanud paljud näitlejad ja võttemeeskonna liikmed haigestuma. Selgus, et realismi lisamiseks sõitsid taustalt aeg-ajalt autod läbi. Stuudio (sound stage) on ehitatud võimalikult helikindlaks. Ventilatsioon ei mõju aga helikindlusele väga hästi. Mis juhtub, kui sisepõlemismootor ventileerimata ruumis pikemalt töötab? Kui bossid sellest trikist teada said, keelati Hitchcockil töötava mootoriga autod stuudios rangelt ära. Filmi tähelepanelikult vaadates pidavat näha olema, et mõned autod oluliselt aeglasemalt sõidavad — neid lükkavad auto taha varjunud abitöölised, kuna mootor ei tööta.

Stage 18

Tuur tehtud, kohtume 0,4 miili kaugusel toidupoes. Mis teeb… umbes 2000 jalga?! Miks nad siin meetritele üle ei võiks minna, nagu ülejäänud maailm?

Järgmiseks võtame ette La La Landist (no ja ikka mujalt ka) tuntud vaate Griffithi tähetorni juures. Mäkke suundub meeletul arvul autosid, parkimiskoha leidmine on keeruline. Üks neoonvestis ütleb: “Pange sinna tee äärde, mu boss lubas.” No olgu, eks me’s pargi pealegi bussirajal, keelumärgi all. Meie parkimiskohalt jääb ülesmäge kõndida veel 0,7 miili (nõks üle kilomeetri), kõrguste vahe on ca 80 meetrit. Ehk 269 jalga. Peamine eesmärk on enne loojangut üles jõuda — see õnnestub meil korraliku varuga.

Mäetipust paistab Los Angeles justkui lõpmatusse laiuvat. USA suuruselt teine linn, pea 4 miljoni elanikuga (kõiki äärelinnu lugedes muidugi oluliselt suurem), on rahvastiku tiheduselt Tallinnale oluliselt lähemal kui New York City. Pilvelõhkujaid on ainult päris kesklinnas, üldiselt on tegu pigem madala, aga laialivalguva linnaga.

Panoraamvaade, mille Google Photos automaatselt kokku lõikas

Naudime vaateid ja päikeseloojangut, eksperimenteerime panoraamvõtte erinevate moodustega. Kolame natuke ka observatooriumis ringi, aga planetaariumi piletisabas ei raatsi seista.

Griffith Observatory

Tähetornist viib tee meid teistlaadi tähtede juurde: Hollywood Walk of Fame. Ma kujutasin seda kõike hoopis teistsugusena ette. Ilmselt natuke kompaktsemana. Just nagu terve Hollywood Boulevard oleks neid tähti täis! Tegelikult on ca kahekilomeetrisel lõigul üle 2600 tähe. Üsna varsti panen tähele (!), et mõned nimed korduvad. Tegijaid austatakse viies erinevas kategoorias, st näiteks Frank Sinatra on tähe saanud loomulikult lauljana, aga ka tele- ja filmirollide eest.

Frank Sinatra, telemees

Õhtusöögiks viime seekord Krissu ja Märdi ka Yard House’i. Nii oleme kaks kolmandikku kõigist siin söödud õhtusöökidest teinud samas kohas. No kas nii saab? Homme sõidame San Diegosse.

Hea suur auto, siia mahub kogu meie söök ära.

Millal “homme” kätte jõuab, ei julge jälle lubada. Ilmselt mõni nädal ikka läheb. Või vähemalt mõni päev.

Lasersilmad läänerannikul (0/6): sissejuhatus

NB! Järgnev lugu juhtus juba vähemalt 3 kuud tagasi. Ärge arvakegi, et me jälle ameerikasse läksime. Ma lihtsalt ei jõudnud varem kõike kirja panna.

Lugu algab tegelikult veel varem, millalgi mullu sügise paiku. Keegi meist — ilmselt Imbi — satub soodsate lennupiletite pakkumise peale: Helsingi – Los Angeles edasi-tagasi ühe vahemaandumisega, koos pagasiga ainult 420 eurot. Mis siis ikka, võtame ära. Mina, Imbi ja Krissu… ja siis soovitame sama pakkumist veel Märdile ka. See on ka enam-vähem algusest peale paigas, et tuleb road trip. Ehk siis rendime kohapeal auto ja sõidame sellega nii palju ringi, kui hing ihaldab.

Paari koosolekuga, olgu need siis virtuaalsed või füüsilised, saame esialgse marsruudi enam-vähem paika. Kohapeal peaks meiega episoodiliselt liituma veel Liie ja Liisa, seega auto tuleb võtta suur: Suburban. Marsruut kujuneb kolmnurgaks, mille tippudes on San Diego, San Francisco ja Phoenix. Alguses kujutame ette, et võiks ka Albuquerque’ ette võtta. Aga mida aeg edasi, seda utoopilisem see mõte tunduma hakkab. Muu läheb klassikaliselt. Meil on Imbiga eelmistest reisidest Google Sheetsis oma pakkimisnimekiri, mille järgi saab kindlustusjuhtumi puhul kiiresti kokku arvutada ka nt vastava pagasi sisu maksumuse. Natuke peab küll jälle tuunima, sest Lääne-USA ei ole Kagu-Aasia: prognoos lubab pigem jahedat ja vihmast ilma. Vähemalt on kodune.

Esialgne sõiduplaan, mida töö käigus pisut veel optimeerime

USA puhul tuleb mängu veel üks eripära. Viisat otseselt küll vaja pole, küll aga miski, mis peidab end krüptilise lühendi ESTA taha. Täidad vormi, maksad raha ära, saad vastuse. Kogenumad USAfiilid räägivad küll, et vastus tuleb kohe, aga meil läheb miskipärast kauem. Ja ega selle kohta ju teavitust ka ei tule, vaid tuleb ise aeg-ajalt kontrollimas käia. Üldiselt hakkab tekkima tunne, et e-riik on meid ära hellitanud.

Kuna lennupiletid on algusega Helsingist, üritame sinna ette ka TLL-HEL pileteid saada. Need on aga kas väga lollil ajal või jõhkralt kallid. Jääb ära. Selle asemel võtame Omena hotelli Helsingi kesklinnas ja sõidame eelmisel õhtul laevaga üle.

Ja nii see reis algabki. Soome laevaga, nagu paljud head muinasjutud. Aga enne on vaja kontorist sadamasse jõuda. Olen enda meelest hästi kaval ja ei võta viimasel puhkuse-eelsel tööpäeval töötõendit kaasa, sest alati saab valvelauast ajutise kaardi küsida. Tõsi, selle aktiveerumine võtab hommikul natuke aega, aga selle elame üle. Teine nüanss, mida ma ette arvata ei oska, avaldub õhtul. Kell on napilt viis läbi ja Imbi annab märku, et ma võiks kohvritega alla liikuda. Uber on teel. Järsku olen ma maailmas justkui ihuüksi. Minu tiivas ei ole ühtegi kolleegi, aga ajutine kaart lõpetas töö täpselt 17:00. Õnneks on liftid kohe klaasukse taga ja teistest tiibadest koju sättivad kolleegid avavad minu paanilise kolistamise peale ukse. Huh. Napikas.

Sadamasse jõuame esimestena ja peame omajagu aega parajaks tegema. Võtame pisut õhtuoodet — viineripirukas ja vesi. Glamuurne!

Glamuurne õhtusöök

Lepime kokku, et kõik reisi ajal tehtud sotsiaalmeediapostitused kannavad teemaviidet #lasersilmadläänerannikul. Miks? Sest kõik neli reisiseltslast on ühel või teisel hetkel oma nägemist laserlõikusega korrigeerida lasknud. Julgen soovitada.

Sadamast oleme sunnitud hotelli liikuma tavalise taksoga, sest ei Uber ega Taxify ei lase suurt autot tellida. Esimene takso, mille juhiga suhtleme, on Octavia. Sinna ei mahu. Räägin juhiga soome keeles, aga tunnen aktsendist, et tegu on rahvuskaaslasega. Tagant läheneb teine Škoda — sedapuhku Superb — mis on ilusti piisav.

Hotellis oleme nagu silgud pütis, eriti Märt ja Krissu. Nende lisavoodid on imepisikesed ja tuleb lahti pakkida tumbadest. Aga see kõik on seda väärt, sest juba homme hommikul võtame suuna läbi Pariisi LA poole. Sweet California dreams!

Krissu on rõõmus, et üldse kuskil magada saab

Ärkame hommikusteks protseduurideks umbes kell 5. Poole seitsmeks hotelli ette tellitud takso on 15 minutit enne aega kohal ja ootab rahulikult. Sedapuhku universaalkerega Volvo. Jälle mahuvad kõik kohvrid koos meiega ilusti ära.

Otsime lennujaamas hommikusööki, esimene buffet on 3€ kallim kui O’Learys. Valime soodsama variandi. Toit on umbes nagu kehvas hotellis, ent siiski lennujaama kohta hea diil.

Esimene lend: HKI –> CDG

Lennuk on kena: Finnair on ikka Finnair. Olles harjunud Nordica ja Air Balticu kohalike lendudega, ei oska oodatagi, et kohv, tee, mahl… kõik on täiesti tasuta! 🙂

Finnair viib Pariisi, aga edasi?

Paris Charles de Gaulle (CDG)

Terminalide vahel võtab bussisõit aega 14min, pluss ooteaeg 5 minutit. Otsime midagi süüa. Pret A Manger tundub toidu kaasaostmiseks üsna populaarne koht. Oleme seda kaubamärki varemgi kohanud, seega usaldame. Soe kana-wrap on küll pakendi külge kleepunud, aga see-eest maitsev.

Meie lennu väljumise väravat muudetakse. Kolm allikat (KLM, Delta ja lennujaama infotabloo) annavad kõik ühel hetkel erinevat infot, seega oleme pehmelt öeldes pisut segaduses. Üks vanem naisterahvas küsib meilt nõu ja lubab igaks juhuks meie lähedusse hoida.

Umbes veerand tundi enne pardaleminekut tuleb meelde, et kuna ükski süsteem elektroonilisi pardakaarte ei pakkunud, võiks need lasta väravas välja printida. Saabki tehtud. Üldse mitte napilt, eks? 😉

Jõuame lennukisse. Iste on Finnairiga võrreldes külgsuunas pisut kitsam, aga see-eest on jalaruumi hääästi natuke rohkem. Delta ohutusvideo on ka päris lustakas, sisaldades humoorikaid animatsioone tegelastega ohutuskaardilt. Üldse tundub, et hirm Delta ees oli asjatu, sest nende üle-Atlandi lendudel paistab olevat hea teenindus ja palju meelelahutust.

Esialgu veel rõõmsad

Näiteks WiFi. Tasuta versiooniga on võimalik kasutada kõikvõimalikke vestlusrakendusi, nt Facebook Messenger ja Skype. Piltide vaatamise eest tuleks juurde maksta, aga ka see hind ei ole üle mõistuse kõrge. Igatahes väga veider on suhelda kodu ja sõpradega, kui lennuk samal ajal Gröönimaa kohale jõudma hakkab. Mul on tahvlisse salvestatud mõned sarjad (Netflix), telefonis hunnik muusikat (Spotify) ja podcaste (Overcast). Lisaks on lennuki enda meelelahutussüsteemis päris hea valik, kusjuures osa valikut on pisut “peidus” — selleni jõuab nutiseadmega läbi traadita võrgu. Ahjaa, miskipärast tulevad vahepeal ka tasuta wifis Facebooki-Instagrami postitused läbi. 😉

Lennuk või LAN-party?

Igatahes — müra summutavad klapid ja monotoonsed podcastid aitavad lennu jooksul ka umbes poolteist tundi magada. Great success!

Väsinud, aga siiski õnnelikud

Järgmises postituses (äkki juba paari nädala pärast?) alustame oma kahenädalast maanteeseiklust Los Angelesi rahvusvahelisest lennujaamast.

Aastakokkuvõte 2018

Aus ülestunnistus: ma ei taha tänavu üldse kirjutada. Kokkuvõtet tegemata jätta ammugi ei taha. Aga kirjutada ka ei taha. Ei jaksa. Ei viitsi. Ei oska. Sihuke tunne on, nagu ei suudaks enam sõnu niimoodi ritta panna, et see ei mõjuks iseenda kordamisena. Ju on pisut madala enesehinnanguga aastalõpp. Teisalt — aasta ise on järjekordselt väga hea olnud. Mis seal ikka, võtan end kokku ja kirjutan kõigile lugemiseks. Nii mõnigi lõik siit oleks tegelikult õigel ajal eraldi postitust vajanud: kui tundub, et tahaks pikemalt lugeda, anna märku. Kuigi teistpidi läks niigi jälle lappama. 😉

NB! Kui kuskil on joon all, on see tõenäoliselt link edasise lugemiseni. Niisama katsun ma allajoonimist vältida, ausalt ka.

Pere / kodu

Imbiga reisisime sedapuhku jälle Kagu-Aasiasse. Ja Macaust ei olegi ühtegi magnetit külmkapi peal?!? Hiljem käisime Rootsis ka. Sellest tahaks kunagi pikemalt kirjutada, märkmed on isegi olemas, aga… no kuidagi ei ole seda kirjutamistuhinat.

Kõige jubedam külaline meie majas — või peaks ütlema ajutine asunik — oli kesk-euroopa majaämblik. Inglise keeles tuntud väga tabava nime all: giant house spider. Sattusin temaga silmitsi, kui olin lõpetamas arvutilaua taga oleva kaablipuntra korrastamist: pidin just pikendusest ühe pistiku välja tõmbama, kui… ei, ei, EI, EI!!! Õnneks on meie tolmuimeja ikkagi pigem tööstuslik. Öeldakse küll, et ämbliku tapmine toob halba õnne, aga see gigant kõlksatas torus nagu legotükk. Ei. Brr.

Koju jõudis lõpuks ka kiire võrguühendus. Juulis veeti fiiber majja, detsembris lülitati ka teenus sisse. Alguses kammis veits ära, võtsin kohe 300/300, aga kui natuke rahulikumalt hinganud olin, tõmbasin 100/100 peale. Mis tegelikult tänu Telia1 paketile hoopis 200/200 välja annab. Vana kiirus oli 12/1. Seda ilusat aega jääb meenutama Viasati taldrik minu kunagise toa välisseinal.

Vinüülid

Ligemale 40 uut plaati ja üks pisut lohisema läinud lubadus: nimelt pidin ma oma kollektsiooni 500 pealt harvendama hakkama. Aasta lõpu seisuga oli Discogsi järgi riiulis 512 ühikut, lisaks veel üks vaikselt kahanev lasu, mida keegi pole viitsinud andmebaasi sisestada. Enda kaitseks on mul öelda ainult seda, et mu kaheksane Kallax pole veel servani täis ja natuke mahub igasse ruutu juurde.

Lemmikud tänavuste lisanduste seas on Ainult rottidele, Rumours, heads in the clouds, Resistance Is Futile, Mina Ja George ja IFF. Suur Loterii, aga ka teised ei jää kaugele maha.

Endiselt võib meile neid kinkida, muide. Enne tasub muidugi vaadata, ega meil plaati juba olemas pole: siit näeb.

Kultuur

Raamatud. Sedapuhku ajasin Goodreadsis lati mullusest kaks korda kõrgemale … ja jooksin selle alt läbi. Mitte küll väga hullusti: 18/24 sai loetud. Õigemini kuulatud. Peamiselt sellepärast, et pikkadel sõitudel ei jaksa enam väga keskenduda ja eelistan kerglasemat muusikat. Audible on endiselt asendamatu abiline kirjanduse manustamisel.

Aasta lemmikud:

Siit näeb veel.

Teater. Aastat alustasime Linnateatris (Igatsus) Dorise ja Martini kutsel. Üldse ei kahetse, et läksime. 😉

Sinna otsa tuli kohe mõneks ajaks viimane ballett — 2017 lõpus nähtule lisandus see kõige-kõigem klassik üldse. Luikede järv, loomulikult.

Kui nüüd päris kristalselt aus olla, siis ega väga tihe teatriaasta polnudki. Eeltoodule lisaks ainult Full Sheiks ja Ma olen paks. T-Teatri (ja ex-t-teatraalide) osakaal aastases valikus on endiselt väga tugev. Ise jõudsin ka 3 korda teatrilaval olla, aga sellest natuke hiljem.

Kontserdid. Aasta esimene live-bänd oli ilmselt sama, mida me viimati Malaisias puhates nägime, kuigi hoopis teises hotellis. Nad tegid küll soovilugusid, aga turiste lavale ei lubanud. Õige ka, otsigu parem kuskilt mõni karaokebaar.

Kui teatriaasta oli üsna kasin, siis seda rohkem kontserte kavasse mahtus. Kõigepealt NOEP ja ÜENSO — Andres on tõsiselt tugev showmees! Hiljem Positivuse pealaval paistis kontrast tema ja Liis Lemsalu vahel muidugi eriti silma. Andres, ütle ausalt: sa vist oled ka ikka pisut introvert, mis? 😉

Järgmine kontsertetendus tegi natuke ettevaatlikuks. Kooliõpilased laval Queeni lauludega? Kui hea see olla saab? Oi. Väga hea oli. Ületas igasugused ootused. Kui millegi kallal vinguda, siis ehk ainult see etenduse osa laulude vahel oli natuke puine. Kui Sirje midagi ette võtab, võib tulemuses kindel olla! 🙂

Gaudeamusel saime ka avakontserti kuulata. Polegi varem Carmina Buranat elavas ettekandes publikust näinud/kuulnud. Ikka ainult laval. Kuigi jah, siin ei tehtud teda täispikkuses. Muusika rütmis käiv ilutulestik on ikka midagi muud kui niisama paugutamine.

Ühtlasi nägin ma Gaudeamusel (vist?) esimest korda oma silmaga tantsupeo etendust. Võimas! Ja väga hästi korraldatud, et lauljad ka tantsijaid kaema said tulla.

Pillikud andisd meeleoluka aiakontserdi. Nagu meie aiapidu juba, aga oluliselt väiksem. Äkki peaks ka tagasi tõmbama?

Lauluväljak pakkus ka paar mõnusat hetke. Kõigepealt GnR… ah, las ta jääb. Kõige ilusam hetk oli see, kui me Imbiga mööda Pirita teed eemaldudes päikeseloojangut nautisime ja Slash taamal Ristiisa teemale oma tõlgenduse andis. Teine, meie jaoks oluliselt parema emotsiooniga hetk, tuli EV100 raames Nargenfestivali korraldatud üheslaulmisel.

Positivusel oli ka paar positiivset hetke: tundub, et publikuarvu vähenemine on õiget meeleolu natuke tagasi toonud. Ja siis me käisime veel Rootsis kontserdil. Justin Timberlake. Öelge mis te ütlete, aga minu meelest on tegemist suurepärase lauljaga. Pluss see kõik, mis laval toimus. Mega!

Ja siis oli veel see Estonian Voicesi plaadiesitluskontsert, mis raamatupoes toimus. Suurepäraselt tehtud — lõpus oli tunne, et tahaks veel. Nii peabki. “Taat läks lolliks” on hea plaat.

Podcastid on audioraamatute varju jäänud, aga Accidental Tech Podcast, Planet Money, Freakanomics Radio ja Tell Me Something I Don’t Know eksivad vahel ikka nende vahele ära. Järjest rohkem ka Autosport Podcast ja kodumaine Motoorne rahutus. Aasta viimastel päevadel andis Andres Kütt vihjamisi märku, et ka tema värskelt SoundCloudis ilmuma hakanud memcpy võiks millalgi “päris” podcastiks kasvada.

Kino. Bohemian Rhapsody, Eia jõulud Tondikakul ja Mary Poppins Returns. Aasta 3 parimat filmi, kindlasti.

Sarjad. Kindlasti Black Mirror, eriti Bandersnatch! Ma olin kunagi meeletu Choose Your Own Adventure-raamatusarja austaja, nii et see sobis nagu rusikas silmaauku. Kuhugi pole kadunud ka Brooklyn Nine-Nine, The Crown, Star Trek: Discovery, The Expanse, BoJack Horseman, Better Call Saul, Suits, Narcos, Handmaid’s Tale, Orange is the New Black, iZombie ja meie tänavune põhiline lemmik, Modern Family.

Bändid / lava

Kaaperdatud bände tuli jälle juurde, kuigi ühe pisikese tagasilöögi tõttu oleks ma selle hobiga peaaegu lõpparve teinud. Igatahes, aasta esimene kaaperdatud bänd, vahetult pärast Hong Kongi reisilt naasmist, 23. veebruari õhtul — BigBand TTÜ! Kuidas? Kuna nii kaugelt saabumine on alati riskiga seotud, palusin Simmol ja Teedul igaks juhuks kava ilma minuga arvestamata kokku panna. Jõudsime tagasi pärastlõunal, mis jättis parasjagu aega mikrofon Estoniasse organiseerida ja heliproovis ennast kavasse sisse rääkida. Ütle mis ütled, oma bändi on ikka märksa lihtsam ära rääkida. 😉

“Eestlane olen ja eestlaseks jään” koos Ukuga. Reisiväsimus hiilis sisse ja pintsaku nööbi avamine ei tulnud õigel ajal meelde.

Teine katse bändi kaaperdada tuli ühes suvises pulmas, kus me algselt oleks ka just bigbändiga pidanud tantsuks mängima, aga erinevate arusaamatuste koosmõjul ei saanud koosseisu kokku. Niisiis oli meie asemel üks teine bänd. Algatasin läbirääkimisi, et pruutpaarile siiski üks laul pühendada, aga vastus oli pehmelt öeldes üllatav: “Tead, meil on sulle ettepanek. Sa võid järgmisest setist alates laulda meie KÕIKI laule. Aga tee seda saalist, mikrofoni juurde ma sind ei lase.” Nojah, mis siis ikka. Järgmises pulmas, suve lõpupoole, olin sellest vahejuhtumist veel piisavalt ebakindel, et sõbrad (sh peigmees) pidid hoopis mind ära rääkima. Läksin siis pärast mõningast veenmist arglikult bändi juurde ja … hoopis teine teema. Anti valida, kusjuures bändi tegelik liidvokalist soovitas mul võtta laul, mida ma kunagi laval teinud polnud. Mugavustsoonist kaugele välja: “Ära jahtu”. Suurepärane kogemus, aitäh Jupiterile! 🙂

Jupiteriga H&K pulmas, kõigil suud seksikalt lahti.

Theatrum Hospitalis kolis kolmandaks (ja viimaseks) hooajaks Draamateatri maalisaali. Suutsime ühise turunduspingutuse tulemusel kõik kolm etendust enam-vähem täis müüa, mis puusalt tulistatud peastarvutamise tulemusel andis kokku antud tüki kõige edukama hooaja. Rohkem ei mängi, sest quit while you’re ahead!

Neljapäev jätkas traditsiooni kord aastas mängida. Seekord jälle ilma ühegi proovita, bassil Mari, trummidel… kurat, oli seal nüüd Elvis või Janno? Mart mängis minu kitarri igatahes. Ja üldse oli hea, et ükski lugu seisma ei jäänud. Aga nüüd kus Mart klaverimängu õppima hakkab, tüürib 2019 meid äkki sündipopi poole? 😉

Bigbänd. 9 aastat. Minu absoluutne lemmik-koosseis. Jah, sätungid on enam-vähem kivisse raiutud ja laval olles väga ootamatuid pöördeid teha ei saa, aga kõik see muu. Emotsioon on laes. Tänavu laulsin esimest korda duette Uku Suviste, Kaie Sauga, Ivo Linna, kõigi La La Ladyde, Rolf Roosalu ja Lauraga. Kümnes aasta käib, laseme samas vaimus edasi! 🙂

Ressurss. Kes ütles, et 2 nädalast proovimisest ei piisa? Piisab küll, kui piisavalt tihti teha. Mõnikord lõunapausil, mõnikord tööpäeva lõpus, mõnikord lausa 2 korda päevas. Kinnistub ka paremini. Lisaks jõukohane repertuaar. Kusjuures repertuaar sai proovide käigus nii jõukohaseks, et viimasel hetkel lisasime ühe loo mängleva kerguse ja üheainsa prooviga. Suve- ja jõuluhooajaks pöörasime oma suunitluse akustiliseks: Gert kolis trummiseti tagant Cajoni otsa, mina pühkisin oma 12-keelselt tolmu, Erki ostis oma akustilisele helipea. Risto jaoks ei muutunud suurt midagi, sest bass on ikka bass. Seevastu meie Edwardiga saime oma häälepaelade mänguilu oluliselt rohkem nautida, sest lärmi oli ju vähem. Ja tahes-tahtmata peab ütlema, et äriarenduses on meil aegade algusest kõige suuremad fännid.

Bugged. ASA otsustas suvepäevadeks oma bändi kokku panna ja kutsus mind kampa. Erinevalt eelkirjeldatust oli antud juhul ikka mõni kuu aega, samas ei teinud me proove ka nii tihti. Kusjuures Arto hakkas bassimängu nullist õppima — no mitte mingit varasemat kogemust, mitte ühegi pilliga — spetsiaalselt antud ettevõtmise jaoks. Esimest korda kokku saades oli mul pehmelt öeldes tunne, et üle 3 loo punnitada oleks piinamine, seda nii meile kui ka publikule. Aga hakkasime vaikselt pihta, lugusid tekkis juurde, igal lool spetsiaalselt meie kirjutatud sõnad. Okei, mõned läksid taaskasutusse ka, nt Mihhailovi “Kaua sa kannatad” ja paar ITKolledži 15. sünnipäevaks tehtud asja. Kõige ägedam oli mu meelest Maili interpretatsioon Nirvana algmaterjalist: “Lõhnab hotfixi järele.” Hea töö, ASAkad! Te saate endiselt kõigega hakkama, mida elu (või kellegi kujutlusvõime) ette viskab. 🙂

Pärnu Noorte Puhkpilliorkester kutsus mind juba ei-tea-mitmendat jõulu järjest Reaalkooli saali laulma. Selliseid harjutusi on hädasti vaja, muidu harjud veel korralike monitoride ja hea heliga ära. Antud juhul sain asja toimumisest teada tervelt päev varem. Ja ei saa öelda, et edasiminekut poleks — seekord töötas mikrofoni kaabel algusest lõpuni ilma ühegi katkestuseta! 🙂

Meeskoor on varem ikka suurema pealkirja all olnud, aga seekord… ma ei tea. Teeme vinge maskiballi, käime laulupeol ära ja leiame Imbiga koos mõne sega- või kammerkoori? Igatahes maitse on natuke suus — TalTechi koorid (mees-, nais- ja kammer-) olid enne jõule koos Pärnu Linnaorkestriga laval, kusjuures Pärnu kontserdil õnnestus meil Imbiga koor sisse piirata: Imbi ees vasakul ja mina taga paremal. Lavalt vaadates.

Üks täiesti uus kogemus oli tänavu TTÜ100 pidustusteks kirjutatud ja lavastatud rock-ooper. Anne andis mind üles 100 kitarristi projekti jaoks. Ühel hetkel helistas projektijuht Helen ja ütles, et ta pakuks mulle hoopis kandvamat rolli. Järgnesid kohtumised Siim Aimlaga, et helistikud kokku leppida ja siis … noh, nagu meil siin tavaks on saanud, 2 nädalat proove. Mina ja Rasmus Rändvee — mõlemad osalesime ikkagi samal aastal Superstaari saates — mängisime dekaane, Paul Taklaja — temaga astusime samal aastal meeskoori liikmeteks — tegi ka toreda rolli, lisaks veel Artjom Savitski, Anette Maria Rennit, naiskoor ja kooli juhtkond.

Muide, Punane müts tiirleb IKKA VEEL raadiotes. Kert kuulis ja küsis, kes seal veel laulab. No eks see ikka meie Mimmu ole.

Töö

Pangas liitusin koogigängiga. Selline gäng, kes käib kord nädalas koos ja sööb kooki. No et kehakaal ikka säiliks, eksju. Tegelikult (ja see on vaat’ et suuremgi point) peab iga liige kooki ka tegema. Oma esimese küpsetuskorra magasin maha, päästsin päeva poekoogiga, aga nädala pärast pidin ikka kooki tooma. Esialgu olin tagasihoidlik, kordasin oma 2012 tehtud “maailmalõpukooki” — mis paraku ei õnnestunud nii hästi kui esimesel korral. Kraatrit ei tekkinud. Järgmised küpsetised on juba märksa suuremad hitid olnud: toorjuustukook ja jõulumuffinid. Kodus vaadati mind alguses nagu imelikku, aga jõuluvana tõi seepeale põlle ja silikoonist muffinivormid. Vot mis töö inimesega teha võib — uue hobi võib anda! Või vana ellu äratada, loe tervise peatükist.

Muidu on hästi: reisimist on palju, pinge käib vahepeal üles-alla, aga tiim on väga tubli ja tore ja kõik on hingega asja juures.

Sõbrad

Aiapidu toob alati palju sõpru kokku, kuigi seal väga kellegagi suhelda ei jõua. Seekord küsisid sõbrad ASAst, kas nad võivad oma pitsaahjuga tulla. Suur hitt! Lubasid järgmisel aastal jälle tulla. 🙂

Siis on jällegi sellised sõbrad, keda näeb MängudeÖÖ nimelisel üritusel. Viimati hakkasin kahtlema, kui mängur ma ikka olen. Kõige põnevam esineja oli seekord nt Pets (Marvet), kes oma letis läbi mänguliste elementide hoopis küberturvalisust õpetas.

Natuke enne jõule leidsin täiesti kogemata ühest kapist külalisraamatu. Alustatud Taadi 50. sünnipäeval, ehk siis peaaegu täpselt 47 aastat enne ootamatut taasavastamist. Sissekanded kestavad ligi 10 aastat, aga siis, 2 aastat enne minu sündi, lõppevad ootamatult. Ju kadus raamat sahtli taha ära ja loksus sealt lahti alles nüüd. Lisaks mälestuste digitaliseerimise plaanile tekkis mõte samasugune traditsioon uuesti sisse viia. Mõeldud-tehtud: leidsime kevadel Imbi ja minu ühisel sünnipäevapeol alustatud raamatu ja oleme nüüd kõiki külalisi sundinud seda täitma. Uus raamat on vanaga võrreldes natuke kirjum, kuna lisaks kirjutamisele teeme ka pilte — mullune jõulukink leiab endiselt kasutust. Karmen viis loomingulisuse muidugi hoopis uuele tasemele ja kujundas ühe lehekülje oma verise käejälje ümber.

Vidinad / tehnika

Sünnipäevaks sain Apple Watchi (gen3). See lukustas mind ka iPhone’i külge tugevamini kinni. Kell ja telefon töötavad omavahel väga hästi kokku: ükski kõne ega sõnum ei jää märkamata, kuigi telefon on enamasti hääletu peal. Kohati isegi tundub, et võiks vähem vibreerida. Proovisime hiljuti ühe kolleegiga Walkie-Talkie režiimi ka ära, see tundus üsna kasutu. Vähegi mürarikkamas keskkonnas ei saa üldse aru, mida teine oma kella sisse ütleb. Ja no kesse üldse kellaga räägib? Michael Knight?

Mullu koju toodud Degritter leidis tänavu isegi omajagu kasutust. Kõik, kes oma plaate sellega puhastanud on, on tulemustega väga rahul. Mina kaasaarvatud. Beetaversioonil tulid küll mõned pisemad vead välja — minu isendi veepaagi mõranemine pani kõik asjaosalised kukalt kratsima — aga seda tootearendusprotsessi osa on päris huvitav nii lähedalt jälgida.

Muusikatuppa tekkis aasta lõpus paar täiendust veel, nimelt võimalus lisaks vinüülidele ka kassette ja laserplaate kuulata. Kõike seda vähem kui saja euro eest! Tõsi, kassetikas võtab natuke võimendist tekkivat madalsageduslikku müra sisse, aga mitte häirivalt palju. Millalgi peaks paremaks isoleerimiseks siiski miskit ette võtma, aga sellega ei põle. Võimalik, et pisut inspiratsiooni andis Techmoan oma haruldasi formaate kirjeldavate videotega.

Peaaegu täiuslik muusikakeskus: LP, MC, CD ja voogedastusteenused (Chromecast Audio on peidus)

Kogu tehnika, mida ma koju tassin (või tellin) ei ole ainult meelelahutuslikku laadi. Tänavu tuli välja vahetada nt meie korruse õhk-soojuspump, mis alla -15 puhul kunagi kütta pole tahtnud, aga viimasel ajal järjest vähesemate miinuskraadidega streikima hakkas. Valmistusin juba suuremat sorti turu-uuringuks, kui sain teada, et endine koorivend just selle valdkonnaga tegeleb. Küsisin soovitusi, valisin välja (Daikin FTXTM40M), sain paigalduse käigus ka oluliselt targemaks sedasorti seadmete tööpõhimõtete osas. Loo moraal: räägi inimestega.

Teine pauk tuli pesukuivatist. Oli teine juba vana ka. Tuleb välja, et seinale kinnituvaid pesukuivateid ei toodeta juba üle kümne aasta, seega variandid olid:

  1. Kasutatud seinale kinnitatav kuivati. Probleem oleks ilmselt korraks lahenenud, aga kui kauaks?
  2. Pesumasin ja kuivati ühes. Sel juhul tulnuks ära unustada meie majapidamises nädalavahetustel popiks saanud paralleeltöötlus.
  3. Kuivati, mis pesumasina peale käib. Vana pesumasin oli pealtlaetav ja üsna väike, seega ka mitte päris ideaalne variant.

Nagu näha, tuli kahel juhul kolmest kindlasti ka pesumasin välja vahetada. Lõpuks valisimegi kolmanda variandi. Electroluxile jäime endiselt truuks. Siiani tundub kõik igatahes väga hea, saab hakkama igasuguse pesu ja ka jalanõudega. Ainult veekraani avamiseks pidime meeldetuletava sildi tegema — vana pesumasina tagant paistis kraan ise silma. 😉

Kool

Miks see pealkiri siin endiselt on? Ma ei käi ju enam koolis? Õppimas tõesti mitte, aga õpetamisest pole ma siiani loobunud. Tänavu tõmbasin küll pisut tagasi: kevadel üksainus juhendatav ja sügisene skriptimiskeelte grupp. Lisaks 4 klassitäit noori, kellele ma panga slaididega rahatarkust käisin jagamas, sedapuhku Prantsuse Lütseumis. AKA kaudu tegime paar koolitust koos Steniga, pluss üks üksi Riias. Parim viis midagi õppida on seda teistele õpetada.

Tervis

Kaks aastat lasersilmi ja kõik on endiselt suurepärane. Nii suurepärane, et Imbi käis ka ära. Ta pole kunagi nii hästi näinud, seega tuleb nüüd enneolematu info pealevooluga harjuda.

Novembris avastasin, et pangas on kari entusiaste, kes regulaarselt sulgpalli mängimas käib. Kuna treener on meie päralt reede õhtuti, sain paar korda käia enne kui aastalõpu esinemistuhin peale tuli. Pärast esimest korda oleks tahtnud lihastes tekkivat piimhapet küll kellegagi jagada. Teine kord oli juba parem. Igatahes — mu tehnika vajab oluliselt lihvimist ja mänguoskus läheb enne paranemist ilmselt natuke alla.

Asjad, mida ma sel aastal esimest korda tegin

Möödunud aastal tekkis Imbi suguvõsa jõuluõhtul selline mõte. Ei, kellelgi polnud meeles seda tänavu korrata.

  • Mängisin firmabändis kitarri — varem olen mänginud bassi ja laulnud
  • Käisin 19 korda komandeeringus — mullune 11 sai päris korralikult ületatud
  • Esitasin endale Goodreadsis väljakutse (12 raamatut aastas) ja sain sellega edukalt hakkama (15, sh paar hääääästi pikka loengusarja)
  • Hakkasin Škodaga sõitma
  • Käisin IKEAs
  • Mängisin rock-ooperis
  • Kasutasin kõrvamonitore
  • Saatsin emale sünnipäevaks videotervituse (sest ta oli Madisega välismaal)
  • Ehitasin töökaaslastega Rube Goldbergi masina
  • Käisin kellegi (Imbi vanaisa) 90. sünnipäeval
  • Kirjutasin Imbiga koos laulusõnad (eelmainitud sünnipäevaks)
  • Olin muinastulede ööl Saaremaal
  • Küsisin (ja sain) hilinenud lennu eest kompensatsiooni
  • Rääkisin LOTi klienditoelt välja piletid SASi lennule
  • Mängisin discgolfi
  • Näitlesin Draamateatri (maalisaali) laval
  • Käisin kohtus
  • Lõpetasin TVPlay (end. Viasat) lepingu
  • Käisin Rally Estonial
  • Vaatasin Formula E hooaja avasõitu Eurospordist
  • Käisin Eesti Panga muuseumis (aga ainult korraks)
  • Käisin “Tuljakus” söömas
  • Lammutasin aia ära (planeeritult)
  • Juhtisin kombaini (parklas, mõned meetrid edasi-tagasi)
  • Käisin Hong Kongis, Macaus ja Tais
  • Mängisin curlingut
  • Sain krüptolunarahanõude ja ignoreerisin seda

Kokkuvõte

Kuigi enesekindlus miskipärast aasta lõpus natuke kõikuma lõi, näitab kokkuvõte, et muretsemiseks pole põhjust. Ju see pidev komandeerumine lihtsalt väsitab natuke. Head uut!

Aitäh Imbile hästi tabatud kaadri eest! 🙂

Kaks nädalat Kagu-Aasias. Epiloog: Hong Kong-Amsterdam-Tallinn

Seiklused seigeldud, nüüd on aeg kodu poole tüürida.

22.02.2018
Sööme jälle seda mitte-nii-põnevat hommikusööki hotellis, kuigi roosad aknad leevendavad olukorda pisutki. Eile õhtul registreerusime hommikusele shuttle-bussile ja saame tasuta raudteejaama. Oleks seda enne märganud uurida.

Siin on raudteejaamas ka baggage drop, mis Langkawilt tulles silma jäi. Kogu vahepealse aja oleme üritanud kelleltki vasutst saada, kas see ikka meie lennu puhul ka töötab, aga keegi ei tea midagi. Lennujaam suunab lennufirma poole ja vastupidi. Kohapeal selgub, et saabki — väga mugav, saame rongi minna juba ilma kohvriteta ja järgmine kord näeme neid (loodetavasti) homme Tallinnas. Logistika on siin ikka uskumatult tõhus ja mugav, isegi kui infot alati ei leia. Ja siis veel Airport Express — isegi siis, kui ta tundub väga rahulikult kruiisivat, oleme autodest kiiremad.

777 ootab

Lennuk on sedapuhku Boeing 777, oluliselt mugavam (ja uuem) kui 747. Parem on board entertainment, rohkem jalaruumi (minu ees istuv noormees sai isegi seljatoe taha lasta ilma minu jalgu amputeerimata). Lennu ajal saavad ära vaadatud sellised briljantsed linateosed nagu Geostorm ja Kingsman: the Golden Circle. Lisaks veel paar Modern Family seeriat.

Ma vaatan paadist kiikriga…

Üle Saaremaa lennates satun täpselt aknast välja vaatama ja näen Kuressaaret. Ega ma kohe päris kindel ei ole, aga Sõrve säär ei jäta küll mingit kahtlust. Tahaks metsapeatust paluda ja vaikselt kodu poole hiilida — 2 tunni pärast jõuame Amsterdami, kus tuleb öö veeta ja hommikul veel 2,5 tundi vastassuunas lennata. Aga mis seal ikka, lendame edasi.

…kui kaugel on see Saaremaa

Amsterdamis võtame lennujaamas pisut hamba alla ja sõidame tasuta bussiga hotelli.

23.02.2018

Öösel teen korraks silmad lahti, vaatan kella … MISASJA?!? ÜHEKSA?!? ME JÄÄME LENNUST MAHA!

Oota. Mis kell PÄRISELT on? Telefon ütleb, et kaks. Öösel. Muidugi: Fitbit ei ole siiani kohaliku ajaga sünkroniseerinud, vaid elab siiani Hong Kongi vööndis. Uni on selle ehmatusega igatahes nüüd paariks tunniks eemale peletatud. Oeh.

Hommikuks jääb veel kõige viimane ots Air Balticuga.

Väsinud, aga õnnelik

Kõike seda kirjutades on mul pidevalt silme ees reisi alguses üht loengusarja kuulates kirja pandud tsitaat: “Respect your audience!” Üritasin kogu aeg erinevaid lugejaid ette kujutada ja mitte lihtsalt kronoloogiat pidada, vaid keskenduda eelkõige huvitavamale osale, lisaks kasulikke nõuandeid sisse pikkides. Loodetavasti oli kasu. Aitäh lugemast! 🙂

Kaks nädalat Kagu-Aasias. Osa 3: Hong Kong ja Macau

See ja järgnev postitus on nagu põrandaliistud remondi lõpus. Kõik on tehtud, aga need liistud, no need jäävad küll aastateks ootele. Antud juhul küll ainult kuudeks, aga siiski jube kauaks. Järgnev kirjatükk algab 19. veebruarist 2018. 

Oleme tagasi Hong Kongis! Esimene otsus: kas võtta jälle takso või säästa seekord raha ja rongi+metrooga minna. Süsteem on seekord oluliselt tuttavam, seega sõidame kõigepealt Airport Expressiga Hong Kong Stationisse ja alles sealt taksoga edasi. Rong 170HKD, takso alla saja. Omajagu odavam ja märgatavalt kiirem lahendus, sest Airport Express ei pea ummikutes passima ja peatusi on ka vähe.

Please keep clear
Idee sügavamõtteliseks aasiapäraseks tätoveeringuks

Hotellile lähenedes mainib Imbi, et sealt peaks hea vaade olema. Viskan optimistlikult vahele: “Kui meil just tuba kolmandal korrusel ei ole.” Selgub, et isegi vastuvõtt on viiendal. Meie tuba kannab peaaegu sama numbrit, mis eelmises hotellis: 3190 vs 3109, ehk asub tervelt kolmekümne teisel korrusel (selgitus: G on esimene korrus). Kõige suurem number liftis on 32, nii et meid on paigutatud päris tipu lähedale.

Tuba on eelmisega võrreldes pisike, aga see-eest leidlikult sisustatud. Ja siis see vaade, mis aknast avaneb… Vastaskaldalt tervitab meid Sky 100 — valgusmänguga, mis võistleb vaat’ et viimati nähtud Symphony of Lightsiga.

Sky 100 Hong Kong Islandilt vaadates

Jalutame natuke ringi, otsime hiinapärast söögikohta, leiame paar poodi ja lääneliku baari. Sööme quessadillasid (peaaegu sama head kui Texases) ja Caesari salatit. Arve on üüratu. Ilmselgelt pole me enam Malaisias, Taist rääkimata. Peame natuke nõu, otsustame Macau ülehomseks jätta ja homme kahel vaateplatvormil käia.

Vaade hotelli koridorist

20.02.2018

Võtame hotelli hommikusöögi — mõttetult kallis ja täiesti võrreldamatu Berjaya luksusega — ja navigeerime Sky 100 poole. Kõigepealt tuleb sõita viis peatust kahekorruselise trammiga, siis metrooga üks peatus Kowlooni. Kohale jõudes eksime ICC jalamil olevasse kaubanduskeskusesse pisut ära. Uudistame ühes poes/demokeskuses värkvõrgu seadmeid, mida on üsna erinevaid, alates Google Glassi kloonist (paraku ei ole sisse lülitatud), lõpetades elu- ja töötoa demodega. Kõige lahedamate asjadena jäävad silma Lenovo Touch(?) — arvuti, mis kuvab töölaua projektoriga tasasele pinnale, muutes selle justkui puutetundlikuks ekraaniks — ja … midagi oli veel, aga seal ma muidugi ju ei pildistanud.

Kahekorruseline tramm

Lõpuks suudame siiski õige koha üles leida, ostame piletid — järjekorda polegi! — ja sõidame üles. Eskalaatoriga. Ühe korruse. Seal on esimene rohelise ekraaniga pildistamisvõimalus, mida vahele jätta ei saa. Võtan seljakoti seljast, päikseprillid särgi küljest ja teen rõõmsa näo pähe. Seda pilti me kunagi ei näegi, ju siis ebaõnnestus. Samuti ei näe ma enam neid päikseprille. Õnneks olid neljaeurosed AliExpressist, aga natuke kahju on ikka.

Vaade sajandalt korruselt

Kui kaua võtab liftisõit sajandale korrusele? Ametlik vastus: täpselt 60 sekundit. Tegelikult läheb uste sulgumisest avanemiseni mõnevõrra kauem, aga sisuliselt võib ka ametliku versiooni õigeks lugeda. Ja vaade on vahva. Lisaks igasugused toredad atraktsioonid, nagu AR-pildid koos virtuaalse ICC torniga. Vastava markeri saab koju kaasa võtta, nii et pisut tulevikku hüpates on mul pilt, kus Malle torni käes hoiab.

Malle ja pisike virtuaalne Sky 100

Tuleme tagasi maa peale, sõidame metrooga “kodusele” Hong Kong Islandile ja jalutame Hong Kong Parki. Huvitav on see, et tugevalt üle poole distantsist läbime kas teise korruse kõrgusel olevates tänava ületamiseks mõeldud koridorides või nende vahele jäävates kaubanduskeskustes, hotellides ja ärimajades, ilma väljapääse märkamata. Lõunasöögiks leiame pargis koha, mis pakub Tai ja Jaapani kööki. Nojah, tais me seda väga palju nautida ei jõudnud, võtame siis siin. Ühe pipraga (menüüs on neid erinevate roogade juures kuni kolm) toit ajab mul igatahes mitte ainult nina jooksma, vaid ka silmad niiskeks. Kusjuures piprakauna tükid sorteerin juba heaga välja.

Hong Kong Park — lopsakas rohelus tornide vahel

Tulles nüüd tagasi mu kadunud päikseprillide juurde — ega päikest ka enam ei näe. Täiesti pilves ilm ja meie plaanime mäe otsa linnavaadet nautima minna. Noh, aga… lähme ikka, Macausse ikka enam ei jõuaks. Ja midagi uut ei jaksa välja mõelda. Inerts.

Once you reach peak tram, tram can only decrease

Tramm, mis mäe otsa viib, on ilmselt uusaastapidustuste tõttu veel populaarsem kui muidu. Järjekorra lõppu ei õnnestu isegi näha, aga paar tundi ootamist oleks kindlalt soolas. Uurime alternatiive ja leiame, et minibuss number 1 ei ole ilmselgelt nii tuntud. Kolmandasse bussi (max 16 inimest) mahume peale. Järjekorrad on siin hästi korrektsed ja viisakad. Hinna poolest on see minibuss ka oluliselt parem: ca 10HKD/nägu, tramm on sellest 6-7 korda kallim. AGA! Trammist oleks vaade, kuigi ilmselt mitte tänase uduga.

Suurem osa inimestest pildil ootavad trammi. Umbes kolmandik järjekorda jääb vasaku serva taha.

Roheline minibuss number 1

Tipus otsime üles vaatetorni, mille piletiletis hoiatatakse, et täna ilmselt ei näe midagi ja raha tagasi ei maksta. Mis siis, kui me juba siia tulime, käime ka tipus ära. Mida kõrgemale eskalaatorid meid viivad, seda vähem aknast midagi näha on — torni tipp on pilve sees. Ja nii ongi. Jõudes vaateplatvormile tunneme end maailmast täiesti eraldatuna. Lihtsalt suur hall kardin on meie ja kõige muu vahel. Kuskil seal all, üldse mitte kaugel, peaks olema VÄGA SUUR LINN, aga mitte midagi näha ei ole. Loojangul hakkab tulede kuma hästi natuke paistma.

Hong Kongi — õigemini lähemal asuvate majade — kuma läbi udu

Shoppame natuke siinsamuses tornis asuval “turuplatsil” — leiame muuhulgas mulle uue salli (pärast seda, kui ma ühe jõulude paiku kuhugi unustada suutsin). Müüja on väga jutukas kaupmees, kes järjest erinevaid mudeleid demonstreerib ja suurepäraseid soodushindu pakub. Pool usud, saad poolega petta? Aga see selleks, päris lõbus on. Ja siis kõige lõpus hakkab ta järsku oma tõekspidamistest rääkima. Küsib, kas ma olen kristlane. Kehitan õlgu, aga pigem vist olen jah. Seepeale soovitab ta hoolega mõelda, kas kristlaste jumalakäsitlus ikka on loogiline, et Jeesus on omaenda isa ja nii… Noh, heakene küll. Koraan olevat algusest peale sama tekstiga, samas kui kristlased pidavat oma tekste alatasa redigeerima.

Mis värk nende kassidega on?

Tagasisõiduks on meil valida nelja ülipika järjekorra vahel. Trammisaba on umbes poolteist tundi pikk. Natuke teises kohas on bussid ja taksod, kusjuures olukord tekitab paraja dilemma (trilemma? tetralemma?). Taksodest on järjekord pikk, aga inimesi taksojärjekorras on veel rohkem. Ühte taksosse mahub olenevalt autost 4-5 inimest. Siis on suured bussid, mille järjekord tundub pea sama pikk kui trammi oma. Nende sõidugraafikut me ei tea ega oska arvatagi, kui palju seal aega võiks minna. Minibuss, millega me üles tulime, on küll endiselt kõige ebapopulaarsem, aga siiski päris pika järjekorraga. Sinna sappa võtamegi. Samal ajal proovin igaks juhuks ka Uberit, mis taksost nähtavasti antud marsruudil natuke soodsamgi tuleks (kuigi mõned reisifoorumid vastupidist väitsid). No cars available. No cars available. No cars available. Haa! Näkkas! Igaks juhuks püsime veel kutsikasabas, aga mitte kauaks. Valge bemm viib meid hotelli ukse ette, võtame Starbucksis istet ja taastume pisut.

Järjekorrad mäest alla, vasakult paremale: roheline minibuss #1, takso, buss

Kõrvallauas on kaks ujedapoolset noort (tundub nagu paar) ja nendega koos üks stiilses hallis ülikonnas meesterahvas. Arutame omavahel, kas tegu on pulmaisaga või müüakse noortele püramiidskeemi maha. Maja ees tänaval jäi juba enne sisenemist silma erkkollane AMG-mersu, mille poole ülikonnas tegelane aeg-ajalt paranoiliselt üle õla piilub. Tundub, et see on väga strateegiliselt pargitud, sest noortel on sellele pidev vaade. Iga minutiga meenutab asi järjest rohkem müügikampaaniat ja kui nad lõpuks lahkuvad, ronibki hallis ülikonnas härra kollase auto rooli ja paarutab käigukasti paukudes minema. No selles mõttes, et sportvärk ikkagi.

Mäe otsas oli ka üks ärevam olukord, aga kõik lõppes õnneks hästi ja fotograafid lasid meid minema

Meie aga jõuame seda kõike silmanurgast jälgides ära osta laevapiletid, et homme Macausse ja tagasi sõita. Printimine maksab hotelli vastuvõtus 3HKD/leht. Saame hakkama.

21.02.2018: Macau: Grand Prix Museum, vanalinn ja kasiinod

Ärkame vara, et jala hotellist sadamasse kulgeda. Kuna me oma praamist omajagu varem kohal oleme, otsustame pulli pärast check-inis õnne proovida. Ennäe, saamegi varasemale paadile. Letis küsitakse, kas tahame akna alla istuda — no miks ka mitte, kui juba pakutakse.

Sky 100 Macau laevast — hea, et eile ära käisime

Jalaruumi on hulgi. Rohkem, kui kusagil mujal. Nii võikski reisida — üldse ei kurdaks. Ekraanidelt ajju voolav meelelahutus on … noh, pigem Macau kasiinode reklaammaterjal. Sealhulgas ka järgmine tore lauluke.

Imbi on täna leebes tujus ja lubab meil esimese asjana Grand Prix’ Museumi üles otsida. Taksojuht ei tea sellest midagi, küsib “kiisu” käest, lõpuks saab õige aadressi teada. Asi lõhnab kahtlaselt: kuidas saab Macaus olev GP muuseum nii tundmatu olla? Google näitas küll, et peaks lahti olema ja isegi mingeid arvustusi oli. Ühe foori taga seistes saab telefon korraks neti kätte ja loen esimest korda värskemaid arvustusi. Closed until further notice?!? Ängistav tunne — ma nii lootsin, kas nüüd siis ei saagi? Uksel saame kinnituse, et ongi juba juulikuust kinni. Turvamehed teevad näo, et neid (ega meid) ei ole, aga kui pärast meid üks julgem seltskond uksest sisse püüab tungida, edastavad neile ka kurva tõe.

Museu do grande pp-mio?

Mis jutt see Eestis on, et meil on igal pool tasuta wifi? Siin igatahes on, isegi linnaliinibussides. Mitte et ma seda kasutada saaks: sisselogimiseks tuleb oma mobiilile SMSiga kood tellida, aga minu numbrit ei peeta korrektseks. Võimalik, et tasuta bussi-internet pole lihtsalt eestlastele ette nähtud — kuigi ma pigem kahtlustan, et mu number on liiga lühike. Ja kuna Hong Kongi mobiilsest netist siin ka kasu pole, peame end bussipeatustes olevate paberkaartide ja parkides leviva wifi toel õigesse kohta vedama. Saame hakkama.

Head uut aastat!

Senati väljak on igal juhul õige koht — miks siin muidu nii tihe liiklus on? Teeme paar endlit ja sihime jalad St Pauli varemete poole. Mida lähemale jõuame, seda aeglasemaks jääb tempo, sest … siin … on … nii … palju … rahvast! Huvitav, meie püha Brigitta varemete juures küll igapäevaselt säherdusi masse pole.

St Pauli varemed

Üks tänava ääres müüdav maiuspala muudab selle kõik nauditavaks: Natad!!!

Imbi vs nata

Mingit lihaollust pakutakse siin ka ruutmeetri kaupa. Igatahes. Teeme oma turistivärgid ära, väisame Starbucksi tema hügieenilise tualettruumi pärast, jalutame massidest eemale — kui see siin üldse võimalik on — ja leiame takso, mis meid kasiinode juurde viiks.

Venetian Macau. Suurim ja parim. Meeletu pind kauplusi ja kasiinot. Teen üheainsa mängu mingisuguse automaadi peal: 2 eurot on kadunud ilma, et arugi saaks. Selles mõttes, et ma ei saanud lõpuni aru, mis selle mängu point oli. Äkki oleks pidanud hoopis lauda istuma ja endale mõned kaardid laduda laskma?

Turistid “Veneetsias”

Venetiani tänavad on hästi välja kukkunud, täitsa Veneetsia moodi. Mina pole küll käinud, aga Imbi tunneb küll omajagu kohti ära. Jääb silma üks  vormeli-fänninänni müüv pood. Ostan endale Ferrari nokamütsi ja Martinile võtmehoidja. Noh, sümboolselt või nii.

Ühel hetkel satume Veneetsiast Pariisi. Natuke teistsugune õhkkond, aga mitte vähem suursugune. Ja no kui me juba siin oleme, külastame ka Eiffeli torni. Tõsi, see on originaalist poole väiksem, aga seda lärmakam: ma ei kujuta ette, et prantslased kunagi millelgi sellisel juhtuda lubaksid. Samas… Guetta?

New video by Kristjan Karmo / Google Photos

Kõhud on tühjad, otsime söögikohta ja leiame hiina restorani (oh imet!) Vaatame ringi, et näha, kuidas teised söövad, aga … me oleme esimesed, kes toidu kätte saavad. Õnneks me ilmselt siiski väga etiketti ei riku, kui riisi suurest kausist väiksemasse tõstame ja sealt pulkadega suhu kühveldame, kuigi teps mitte kõik ei söö nii.

Ülejäägid pakitakse väga ilusti kaasa, koos kõigi vajalike töövahenditega (pulgad, lusikas). Õhtusöögiga seega täna muret ei ole.

Kraanikauss

Kõik on siin üle-võlli-luksuslik, ka tualettruumid. Mahe muusika, marmor, palju ruumi. Ja siis ühel hetkel leiame end otsimast transporti meile sobivasse sadamasse. Silte ja infotahvlit lugedes tekib tunne, et oleme viimase tasuta bussi maha maganud, aga igaks juhuks küsime letist üle. Siiski, on veel lootust. Pärast mõningast ekslemist leiame ka maa-aluse bussiterminali, mis samuti teistest omasugustest mõnevõrra luksuslikum tundub.

Bussiterminal

Viimases osas jätame Hong Kongiga hüvasti, lendame üle Saaremaa ja ööbime enne kojujõudmist Amsterdamis.

Kaks nädalat Kagu-Aasias. Osa 2: Langkawi ja Koh Lipe

Viimati jäi lugu pooleli 12. veebruaril, Air Asia lennukis Hong Kongist Malaisia poole.

Sööme KLIA2-s. Mitte et seal palju parem oleks — paremate toidukohtadeni jõudmiseks peaks transiidialalt väljuma, aga nii palju meil ju aega ei ole, kuna esimene lend hilines pisut. Aga mis sa kostad: oma väravat otsides saame teada, et … ka see lend hilineb! Siiani 4/4, ehk kõik lennud on hilinenud.

Dunkin’ Donuts — võtame kiired võileivad ja külmad kohvijoogid, sest kliima on siin hoopis teine. Kui Hong Kongis andis kohalik turismiäpp lausa külmahoiatuse (öösel ainult 12 kraadi üle nulli), siis siin on enam-vähem aastaringselt 28-30.

Lennuk Langkawi lennujaamas

Langkawi lennujaam on huvitav kogemus: lennukist lastakse välja otse asfaldile, mõlemast uksest korraga. Ei mingit bussisõitu ega lennuki külge liikuvat koridori, sest terminal on ju kohe siinsamas. Võtame kohvrid ja ostame kohaliku SIM-kaardi. Raha küsitakse 25RM 32GB eest 7 päevaks, ehk siis lõpus tuleks justkui pisike top-up teha — olgu etteruttavalt öeldud, et saime ilma hakkama. Mainitud 32 giga jaguneb nii: 2 GB kiiret 4,5G netti, 10GB Facebooki jaoks, 10GB Instagrami jaoks, 10GB kõigeks muuks. Misasi see net neutrality veel on?!? Neiu leti taga suudab mängleva kergusega eestikeelse Nokia3 ära seadistada. Mainin talle, et ta luges just keelt, mida räägib ainult ca miljon inimest kogu maailmas. Ta on küll väga üllatunud, et nii väikseid keeli üldse olemas on, aga üldiselt leiab, et Android on Android ja sellega saaks ilmselt ka kinnisilmi hakkama.  Täname viisakalt ja tellime Uberi. Lennujaamas on, muide, suured piraattaksode eest hoiatavad sildid ja kohe sealsamas kõrval suur Uberi reklaam. Mõte rändab korraks kodumaale ja paneb muigama.

Langkawi lennujaama terminalihoone

Päikeseloojangul jõuamegi oma hotelli: Berjaya Langkawi. Seekord ei ole sekeldusi pangakaardiga, ei selle ega eelmise reisi omi — viimati tekkis Malaisias olukord, kus “kahesüsteemset” krediit-/deebetkaarti ei õnnestunud lugeda. Nüüd on kõik hästi: raha piisavalt kontol, tuju hea ja ilm soe. Laseme end esimene kord koos kohvritega tuppa sõidutada — meil on pisike maja mäenõlval, vaatega teistele pisikestele majadele mäenõlval — ja läheme õhtusöögile.

Tai restoran päeval

Pärast sööki jalutame mööda mereäärset rada oma kuurorti teise serva. Ämblikud on siin omajagu suuremad kui kodus, nendega igaks juhuks ei hakka lähemalt tutvuma. Raja teises otsas ootab meid Tai restoran, mille kohta vastuvõtus hoiatati, et igal juhul tuleb koht reserveerida. Mõtleme, et vaatame niisama, aga ometi pakutakse meile lauda. Mis siis ikka, võtame ühed jahutavad kokteilid. Istume puidust platvormil vee kohal, postide otsas — ja peab mainima, et üsna tuuline on.

Tai restoran öösel

Tuppa tagasi jõudes ootas meid pisike üllatus

13.02.2018

Jalutame hommikusöögile. Jess, ma olen tagasi seal, kus ma alati olen tahtnud olla — at the egg station, baby! Järgmiste päevade hommikusöögid sisaldavad omletti kõigega. Imbi puhul siis kõigega peale seente. Huvitaval kombel küsitakse juustu kohta alati eraldi üle.

Hommikusöök

Proovime ranna ära. Vesi on soe, aga mitte nii supp kui Redangil. Isegi natuke jahutav tundub olevat. Noh, aga lõppude lõpuks siiski väga soe. Imbi jätab mind natukeseks üksi. Pikutan niisama varju all, kui ühtäkki ilmuvad metsast välja ahvid. Makaagid, täpsemalt. Üks on kuskilt õuna haaranud, kaks-kolm jälitavad teda. Valvan nüüd asju eriti hoolikalt. Kõik, mida parasjagu käes ei hoia, tasuks ilmselt kotti panna. Ja loota, et nad suurt seljakotti korraga ära ei vea.

Kui Imbi tagasi jõuab, pole ahve näha. Räägin, mis vahepeal toimus ja mõtlen endamisi: “Nii kahju, et Imbi nüüd ahve ei näinudki.” Aga nüüd on meil siin see kõrrega kookospähkel ja juba ta tulebki. Sirutab käe pähkli järele. Mina annan mõista, et pähkel on minu ja tema tõmmaku uttu. Tema näitab hambaid. Peidan pähkli selja taha. Järgmine vaatepilt on hindamatu: makaagi pilgust peegeldub hetkeks segadus, seejärel vaatab ta otsivalt ringi ja lahkub. Justkui oleks õlgugi kehitanud. Igatahes “Out of sight, out of mind” näib makaakide puhul täielikult kehtivat.

Teist liiki ahvid

Hiljem basseini ääres näeme teistsuguseid ahve (dusky leaf monkey, keda me omaette prillahviks kutsuma hakkame) ja siis suuremad, ilma karvadeta ahve neid pildistamas.

Kolmandat liiki ahvid

Õhtusöögiks võtame oma eelmise Malaisia-lemmiku (Mee Goreng Mamak Style), aga Redangi kokk tegi seda oluliselt paremini. Ja jälle tulevad ahvid, sedapuhku need nunnumad. Makaagid ei tundu väga majade lähedale tulevat, vaid piirduvad rannatoolide rüüstamisega. Ja need teised, noh, need ei ole üldse nii ründavad. Igatahes praegusest seltskonnast suudab üks vaeseke end pisut lõksu mängida — kardab paaniliselt uudistama tulnud rahvamassi ja ei suuda enam katusele tagasi minna — ning lõhub kogemata ühe lambi ära.

Ostame poest natuke snäkki kaasa ja jalutame tuppa — umbes 9-minutine jalutuskäik kolme tõusuga. Und ei tule. Guugeldame, mis ohtlikke olukordi siinkandis ette võib tulla, eelkõige seoses putukate, loomade ja tsunaamidega. Nüüd tuleb veel vähem und.

14.02.2018

Alustame valentinipäeva romantilise hommikusöögiga ja tellime Uberi, et kardirada külastada. Siin olla kunagi lausa rahvusvahelisi võistlusi peetud, aga praegu on laguneval rajal lagunevad kardid ja isegi ajavõttu pole. Rada on lai nagu lennuväli, vigade tegemiseks tuleks päris korralikult pingutada, lisaks olen ma siin üksi. Loodan, et meie järel pileteid ostnud Austraalia seltskond ka enne kümne minuti täitumist peale lastakse. Mõned soovid täituvad: jõuan enne lõppu vähemalt nende vanaisast korra mööda sõita. Jess!

Võidusõit iseendaga. Või muruniidukiga?

Sõidame tagasi oma kuurorti poole, aga mitte päris lõpuni. Selle asemel võtame ette siinse köisraudtee, Langkawi Sky Cab. Kassajärjekord on üllatavalt lühike, küll aga tuleb pärast piletiostu üles saamiseks omajagu oodata. Köisraudtee järjekord on organiseeritud 15-minutisteks juppideks, igal grupil on oma täht. Meie oleme W grupp. Ja et ootamine igav ei oleks, on baaspaketi hinna sees paar maapinnal asuvat atraktsiooni: 3D muuseum ja SkyDome.

Viimane jääbki meie poolt külastamata, aga 3D-muuseumi läheme küll. Mis see sihuke on üldse? Seal on seintele ja põrandatele maalitud pildid, mis õige nurga alt vaadates kolmemõõtmelise illusiooni loovad. Popp värk, mõned illusioonid on mulle Vilniuse illusioonide muuseumist tuttavad. Paar stiilinäidet:

3D muuseum. Pildi tegemiseks ei söödud ära ühtegi Imbit.

Kiisud meeldivad mulle endiselt. Ja mina vist neile ka?

Jalutame ringi, võtame ühed kosutavad piimakokteilid ja käime WC-s. Viimane on küll tasuline — 50 kohalikku senti/nägu, ehk ~10 eurosenti — aga see-eest milline: pisike bassein ja vulisev vesi on väga inspireerivad! Sellise luksuse eest võib isegi maksta. Paberit saab ainult letist: kui unustad sisenedes kaasa võtta, pead hiljem tagasi tulema.

On ikka järsk küll!

Sildid väidavad, et tegemist on maailma kõige järsema köisraudteega. Natuke on hirmus ka, aga pigem mitte eriti. Proovime gondlite parema tasakaalustamise huvides alati üksteise vastas istuda, aga väga ei õnnestu — teised paarid tahavad pigem kõrvuti olla ja sisse lastakse kuuekaupa. Meil õnnestub ühel korral viiekesi olla ja korra lausa neljakesi. Miks? Sest meie ees või taga on kolmesed seltskonnad, kes tahavad arusaadavalt koos istuda.

Sky Bridge

Jõuame ülemisse jaama, kust edasi saab taevasillale (Sky Bridge) ühel kahest moodusest: kas liftiga või trepist. Sky Glide on “lift”, mis sõidab mööda rööpaid, kallutades end kogu aeg püstisesse asendisse. Hakkame alla sõitma, ent juba paari meetri pärast jääb kabiin väga järsult seisma. Eesmised lendavad näoga vastu klaasi ja saavad ilmselt ka haiget, aga verd õnneks ei paista. Soovijatele kompenseeritakse piletid, kuna alguses lubatud 15 minutiga masinat siiski uuesti liikuma ei saada. Läheme alla trepist, aga kompensatsiooni ei taotle, kuna ühelt poolt võimaldab see megapikka hüvitusjärjekorda vältida, teisalt jätab aga võimaluse liftiga üles tagasi tulla. Trepp on väga ebatasane, ebaühtlase astmepikkuse ja -kõrgusega ja kohati kaldus ka. Ehk teisisõnu lihtsalt tüütu. 🙂

Sky Glide

Alla jõudes tundub, et õhtupoole on järjekorrad lühemad, kusjuures üle ühe gondli tuleb üles tühjalt. Eks valentinipäev mängib siin ka ehk oma rolli.

Romantisch!

Sööme siinses restoranis — menüü kubiseb naljakatest trükivigadest (chessy chicken). Imbi võtab praetud riisi krevettidega, mina munaga. Hinnavahe on pea kahekordne, minu kasuks. Tundub, et minu Fitbit (ja mitte Imbi oma) suudab köisraudteel õõtsumist trepist käidud sammudeks lugeda — päeva lõpuks saab kokku 130 korrust. Oleks see siis päriselt ka nii. 🙂

Malelik kana?

Berjayasse tagasi jõudes teeme pisikese jahutava supluse basseinis ja võtame sealsest baarist väiksed kokteilid. Jah, see baar on basseinis. Istudki basseinis, “baaripuki” otsas ja tellid aga muudkui jooke. Õhtu lõpetuseks romantiline õhtusöök Asian Pearlis, mis koosneb kuivast kanafileest ja krevetisalat, mille kaste Imbile ei maitse.

Miks ma ainult ühe microUSB kaabli kaasa võtsin? Nüüd ei saa ju meile kohalikku netti jagavat Nokiat ja akupanka korraga laadida. Oeh.

15.02.2018

Hommikul võtame suuna Kuah’ poole. Kuna peame õigeks ajaks praamile jõudma, läheme taksoga, sest Uberit on nii vara lootusetu saada. Taksosõit on küll omajagu kallim, lisaks on auto vana ja logisev, nagu need kärud, mis meid hotellis ringi veavad. Kuidagi on telefonimängus viga sisse tulnud ja taksojuht arvab, et me tahame lennujaama sõita. Kui me täpsustame, küsib ta meilt luba enne pikale sõidule asumist viieminutine palvepeatus teha. Mis meil selle vastu olla saaks? Taksomeetreid siin nagunii ei kasutata, hind öeldakse enne sõidu algust ära. Turvavööd pole ka üldse “in”, erinevalt Hong Kongist, kus taksojuhil on õigus klient välja tõsta ja senise arve tasumist nõuda, kui too turvavöö kinnitamisest keeldub. Antud takso spidomeetri osuti istub rahulikult skaala alumises otsas, ei näita midagi.

Jõuame sadamasse päikesetõusul — umbes nagu 2016 sügisel Redangile minnes. Starbucks on lahti, midagi muud ei paista — isegi mitte seda letti, kus me end reisile registreerima peaks. Üks vana küsib, kas me tahame Koh Lipele sõita (that obvious, huh?) ja ütleb, et lett avatakse kaheksast. No ja pileti peal on selgelt kirjas, eks, et 90 minutit enne reisi hakkab registreerimine ja 60 minutit enne peab see raudselt tehtud olema. Reis on kell 9. Oli siis vaja nii vara ärgata jälle? Mis siis ikka, võtame Starbucksist natuke kosutust ja Imbist saab sedapuhku Emby.

Emby

Lett avatakse isegi mõni minut enne kaheksat. Selleks ajaks on kogunenud juba paras hulk sarnaste plaanidega turiste, kuigi enamikel tundub olevat rohkem pagasit kaasas. Meie aga reisime sedapuhku ainult seljakottidega Taisse, kohvrid jätsime Berjaya hotellituppa. Kõigepealt korjatakse ära passid, vastu antakse numbrid ja Tai immigratsioonivormid. Kusjuures vormil on üks küsimus muidugi ka passi number — koopiat tasub alati kaasas kanda.

Ootan, et keegi hakkaks hõikama numbrit 21, aga ei. Reageerin hoopis “Mr Karmo” peale. Kui numbrit tagasi tahan anda, satub poiss pisut segadusse, aga lõpuks saan siiski meie passid ja piletid kätte. Siis tuleb järgmises kohas oodata. Külastame tasulist WC-d, kuhu saab tasuta sisse, kui sul piisavalt peenikest raha pakkuda pole. Ei tea, kas paberit saaks ka tasuta? Nii ülbeks ma siiski ei lähe, võtan oma varud igaks juhuks kaasa. Enamikes kabiinides on loomulikult poti asemel auk kükitamiseks.

Praamis

Nüüd ootame juba kolmandas kohas. Ja siis juba turvakontrolli järjekorras. Ja saamegi laevale! Meelelahutuseks on Despicable Me 3, mis ongi umbes-täpselt õige pikkusega film. Laevalt maha saamiseks ootame jälle järjekorras. Tai rahvuslik uhkus, “pika sabaga paadid,” käivad ükshaaval vastas, veavad reisijaid jupikaupa rannale. Et paadist maha saada, pead kas liivale hüppama või madalasse vette ronima — hea et me kinniseid jalatseid ei pannud. Järgmiseks: uus järjekord! Seekord passide kättesaamiseks. Ja siis veel üks, et passidesse templid saada. Viimases letis tuleb kohaliku rahvuspargi pilet osta, kuna me selle territooriumil viibime. Redangil oli sama kord, kuigi pileteid müüdi juba enne saarele pääsu. Mitu järjekorda see siis nüüd kokku tegi?

Järjekordne järjekord

Kuna hotell on kaardi järgi “sadamast” ainult pooleteise kilomeetri kaugusel, proovime sinna kõigepealt jala minna. Vaba takso püüab meid kinni. Taksod on siin külgkorviga rollerid. Noh, saare värk ikkagi. Eriti muljetavaldav on lõpusirge, mis on vastavalt hotell nimele (Mountain Resort) üsna järsk mäkketõus. Taksojuht sätib meid paremini tasakaalu ja annab gaasi. Veab välja küll, kuigi natuke enne lõppu hakkab see isegi natuke kahtlane tunduma.

Läbime check-ini mängleva kergusega ja jõuame oma tuppa. Siinne duširuum ja WC on vabas õhus, koos gekodest publikuga. Võtame kerge lõunasöögi, kastame end korraks ookeani — vesi on veel sinisem kui Redangil — ja teeme lõunauinaku.

Kui sinine saab vesi üldse olla?

Õhtul laseme hotelli pakutaval shuttle’il end jalakäijate tänavale vedada. See shuttle ei ole buss, ei ole isegi mikrobuss, hoopis pikap on. Ja rahvast võtab  peale rohkem kui kasti istuma mahub.

Tänaval käib viisakas melu, seal tervitavad meid erinevad poed, söögi- ja joogikohad. Kes reklaamib end tasuta wifiga, kes üritab “no wifi” positiivseks keerata. 7-eleven lubab kaardimakseid alates 300 bahtist (ca 8 eurot).

Tänav saab läbi, niisiis jalutame natuke rannal edasi-tagasi. Tuleshow on popp, seda tehakse rannariba peal umbes kolmes kohas paralleelselt. Esinejad tunduvad nende vahel roteeruvat. On ka paar mõnusat haussi mängivat kohta, võtame laua ühe naabrusse. Tänane õhtusöök: fried rice with green curry., mõnusalt ühtlase vürtsiga. Arve peaks meie arvutuste järgi olema 620, summaks on märgitud 500. Eks me siis võtame sooduka vastu — ei hakka väga piiratud inglise keelega teenindajate matemaatikat kahtluse alla seadma. Nüüd on aeg kõrvale lebokohta siirduda ja haussi nautida. Kuigi menüüs on ainult alkohol, küsime kas ilma ka saab. “Ikka, apelsinimahl ja ananassimahl ja…” Saab virgin mojitot ka.

Joogikaart ise oli selline. NSFW!

Vahepeal on tõus olnud, liivariba baari ja mere vahel on oluliselt kitsam. kõik kohad on paate täis. Õhtupimeduses käib vilgas kaubavedu, põhiliselt loobitakse paatidest kaldale plastikust veepudelite plokke, aga paratamatult jätab see esmapilgul mulje pigem millestki oluliselt kahtlasemast. Vaata veel Narcost. 🙂

Jalutame jalutustänavat pidi tagasi, skoorime 7elevenist snäkki-jooki ja võtame takso, mis sedapuhku rokib normaalseid tulesid, sh valgustatud ämblikmehe kujutist. Toas klõpsin telekanaleid läbi, aga midagi rahvusvahelist silma ei jää. Üks kohalik kanal näitab mingisugust Tai telemängu mis justkui nagu meenutaks miljonimängu, aga mängija peab järgmise summani jõudmiseks laulma. Mitte midagi ei saa aru — ei mängust ega päris hästi ka sellest, kas mängija laulab puhtalt või mitte.

Normaalsed tuled!

Ahjah, need snäkid. Kaks väikest pakki Lay’si kartulikrõpsu, üks singi-juustu-võileivamaitseline ja teine Nori-vetikamaitseline. Only at 7eleven!

Only at 7eleven

16.02.2018

Hommikul ärkame päikesetõusuga, sest siinse majakese kardinad ei ole vahelduseks valguskindlad. Sööme, checkime end välja ja loksume pikapi kastis jalutustänavale. Walking street tundub olevat jalakäijatele reserveeritud õhtul kella kuuest (no nii umbes päikeseloojangust), hommikupoole on siin liiklust küll — põhiliselt mopeedid, erinevate külgvankritega. Leiame kohviku, kus on vaba laud ventilaatori all, joome erinevaid kokteile ja värskelt pressitud mahlu. Kõige parem on arbuusimahl.

Kõndimistänav

Algab taas järjekordade ja ootamiste jada. Esimene tähtaeg on check-in kell üks. Jõuame 20 minutit varem kohale ja ootame leti kõrval lauas (õnneks varju all, sest päike on ere ja palav). Näitame piletit ja passi, pass võetakse ära, kutsutakse tagasi 14:30. Ootame kõrvalasuvas kohvikus, jälle ventilaatori all, joome kokteile. Õigemini smuutisid. Kaval mõte: puuviljatükid koos jäätükkidega blenderisse ja ongi valmis. Peaks kodus rohkem jääd tegema, just selle jaoks. 14:20 lähen WC järjekorda, et enne järgmist faasi ära käia, aga… järgmine faas jõuab natuke oodatust varem kätte. Saame oma passid check-ini letist kätte ja liigume nendega migratsiooniletti. Seal lüüakse Taist lahkumise tempel sisse ja korjatakse passid jälle ära. Tagasi saab laevas.

Vaade paadist platvormile, mille kaudu praamile sai

Nüüd ootame boardingut, ca poole tunni pärast peaks saama. Pardale minnakse mitmes etapis: kõigepealt rannalt “pikksabadega” keset lahte ankrus olevale platvormile, sealt praami. Aga enne veetakse praam eelmistest reisijatest tühjaks, samamoodi longtailidega. Tundub, et kolm paati teevad ca kolm ringi, et kõik reisijad kätte saada. Langkawi poole sõitjaid on oluliselt vähem kui eile (või ka täna) tulijaid. Imbi pakub, et esimeses reas on palju jalaruumi, aga see on juba täis. Mäletan eilsest, et tagumises reas on ka natuke rohkem. Õnneks on tagumise rea ainsad kaks tooli veel vabad. Skoor! 🙂

Pardal on meelelahutus sama, mis eile: Despicable Me 3. Piraatversioon näikse olevat, vähemalt subtiitrid on kahtlase päritoluga. Merereis tundub lühem kui tulles, kuigi ma seekord isegi ei maga. Imbi vist pisut tukastab.

Kotkas on maandunud. Õlale.

Langkawile jõudes pildistame kõigepealt kotkast ja siis leiame söögikoha. Päike loojub. Tundub, et loojangul pannakse ka meie söögikoht kinni — vähemalt kuidagi tühjaks jääb. Sööme mingi osa oma toitudest ära, aga kanatiivad palume kaasa pakkida. No hindasime jälle üle ennast. Kanatiibadest rääkides… kui need lauda tuuakse, on esimene reaktsioon “midagi sellist me ju ometi ei tellinud?”. Tiivad on liigestest sirgeks väänatud ja pulkade otsa aetud. Täiesti harjumatu kuju, aga süüa on üllatavalt mugav.

Kanatiivad?!

Teel Berjayasse tagasi lobiseme Uberi juhiga. Saame teada, et durian on siin ikka ülipopulaarne, aga kahjuks (loe: õnneks!) ei ole praegu hooaeg ja üldse olla sel nädalal Langkawil tapvalt palav. Samas saame ka kinnituse, et temperatuur siin aastaringselt väga ei kõigu. Või no praktiliselt üldse mitte. Kui me oma kodukandi kliimat kirjeldame, on ta pisut hämmingus, miks seal üldse keegi elada peaks tahtma. Noh, ee… meil ei ole looduskatastroofe ega (väga) ohtlikke elajaid metsas. Elatustase on ka parem, samas kulub ka rohkem raha kütmisele. Mitte et siinsed konditsioneerid odavad oleksid ülal pidada.

17.02.2018

Hommikul ärkame ilma kellata, sööme, tuleme basseini äärde. Vahepeal võtame basseinibaarist mõned joogid. Minu lemmikud on ginger ale ja ginger ade — viimane natuke nagu ginger ale, aga sidruniga. Mingeid põnevamaid plaane polegi. Puhkus!

Ahvid. Burger. Bassein. Lapsed. Hiina, saksa, inglise, itaalia… ja siis veel palju erinevaid keeli, mida kõla järgi ära ei tunne. Imbi loeb raamatu (Koopamees) lõpuni. Shoppame pisut suveniire ja postkaarte.

Majabänd

Õhtusööki sööme Beach Brasserie’s. Tõmbame korraks Aasia maitsetega tagasi: võtan Caesari salati ja Imbi sööb kanapastat. Pärast läheme ja kuulame kohalikku majabändi. Settide vahel teen juttu, üritan ka kaaperdada, aga ei õnnestu. Arusaadav — see üritus muutuks kiiresti karaokeks, kui iga suvaline jorss laulma lastaks. Niigi peavad nad soovilugusid tegema. Eksisteerib võimalus, et me kuulsime sedasama bändi 2016 Redangil. Toona oli neid 3 tüdrukut ja 1 mees, seekord on üks tüdrukutest Filipiinidel ära ja bänd tegutseb triona. Sihuke juustune sünditaust, aga vokaalid on tunamullusega võrreldes omajagu arenenud. Üks tüdrukutest on ikka väga hingega asja juures. Pluss veel pidev tants laulmisega koos, selles palavuses. Respekt! Ei, mitte see bänd. Appi.

18.02.2018

Samasugune päev nagu eile. Naudime basseiniäärseid lamamistoole, koos vahepealsete jahutavate suplustega. Selle vahega, et vahepeal panen klapid pähe, audioraamatu mängima ja lähen teen samme (ja pilte). Teele jäävad mõned ahvid, üks hästi suur ämblik, mägised teed ja hästi palav ilm (32 kraadi). No mis, 2002 suutsin ma sarnastes oludes Tallinnast Tartusse vändata, nüüd siis ainult kolmveerandtunnine jalutuskäik?!

Siin ta nüüd istub, makaak sihuke

Õhtupoolikul teen hotellitoas tuludeklaratsiooni ära. Oleks tahtnud eile Uberis teha, oleks oluliselt eksootilisem olnud, aga kohalik mobiilne internet ei pakkunud piisavalt jämedat toru. “Malaisia hotellituba” tundub Eesti tuludeklaratsiooni tegemise asukohana kuidagi … igav lausa.

19.02.2018

Hommikusöök. Check-out. Takso lennujaama. Baggage dropis on pisike segadus — iseteenindus, mis vajab vähemalt esimesel korral omajagu selgitamist. Imbi nendib pärast, et see vist ei ole kuigi hästi disainitud teenus, mis igal sammul nii palju eksimisvõimalusi pakub. Nõus. Muuhulgas on neil siin kombeks väljaprinditud pardakaartidelt kontsud ära rebida. Me olime enda omad Eesti metsade säästmiseks samale lehele printinud, Imbi oma ühel, minu oma teisel küljel. Nii ei saa, sest mõlemalt tuleks konts ära rebida. Noh, aga me ju printisime muidugi kõike topelt, et kummagi kotis oleks täiskomplekt. Kui me kolmanda koopia veel teeks, kas siis saaks keegi meiega koos tasuta reisida, sest tema pardakaardi konts pole ära rebitud? Ei mõista.

Lend LGK-KUL. Minu jaoks täiesti “igapäevane” tunnine lend, nagu TLL-VNO. Ümberistumisaeg klia2-s on piisav, et rahulikult võtta. Kaks turva- ja üks passikontroll, lõunasöök… ja JÄLLE lend hilineb. No nii umbes pool tundi. Sedapuhku on kohalik odavlennufirma meid pisut lahku istutanud, aga proovime üle elada. Vahetame omavahel kohad ära, et ma natukenegi jalgu vahekäiku saaks sirutada. No ja ega sellega ebamugavused veel ei lõppe: ma olen oma head klapid kogemata kohvrisse pakkinud ja pean teisi kasutama. Appi! 😛

Lennuki WiFi võimaldab muuhulgas lugeda kohalikke uudiseid, kust saame teada, et kaks tänaval rakette müünud kaupmeest olid teineteise pihta “lõbusalt paugukaid loopinud” ja sellega mõlema leti juures olevad raketivarud õhku lasknud. Head uut aastat! Ja siis peatub silm järgmise uudise peal. Langkawi Sky Cabis olla mingi laager katki läinud, mispeale sajad turistid tundideks kas mäe otsa või lausa õhku rippuma jäeti. Eile õhtul. Nüüd meenub, et õhtusöögile minnes kuulsime sireeni. Ja mõni tund varem rannas pilti tehes liikusid gondlid veel kindlasti. Vist? Noh, igatahes väga hea, et see pigem loojangul juhtus, muidu oleksid vaesekesed sisuliselt kasvuhoonetes rippunud. Ja meil vedas, et seal 4 päeva varem ära jõudsime käia — vahetult pärast sellist uudist poleks ilmselt minna julgenud.

Lugu sellest, kuidas köisraudtee kokku jooksis

Järgmine postitus on selle järjejutu eelviimane. Seal tuleb juttu sellest, kuidas me teist korda elus Hong Kongi külastame ja esmakordselt Macaud uudistame.

 

Kaks nädalat Kagu-Aasias. Osa 1: Hong Kong esimest korda

Eelmises postituses startisime Tallinnast, avastasime Amsterdami ja nautisime pikka lendu Hong Kongi suunas. Nüüd oleme kohal ja valmis avastama.

10.02.2018: Hong Kong

Väsimus on ikkagi suur — me ei riski kohvritega rongisõitu teha, vaid võtame lennujaamast takso otse hotelli (ca 40km). On küll 3x kallim kui rongi/metrooga minna, aga vähemalt uksest ukseni. Taksojuhi töökoht vana Toyota roolis meenutab miskipärast Blade Runnerit — 5 Androidi ekraani, igaühe peal mingi info, millest midagi aru ei saa. Okei, ühega tegi ta sõidu ajal kõnesid. Taksojuht inglise keelt ei oska ilmselt üldse, või ei saa küsimusest aru. “Sorry, can we take a photo?” saab vastuseks kõrvulukustava vaikuse. Klõpsin siis paar pilti.

Hotellis selgub, et mingi jama on — olen broneeringu kinnitanud krediitkaardiga, mis kirjade järgi veel kehtib, aga mida ma rahakotis hetkel tuvastada ei suuda. Ühelgi kontoväljavõttel ei paista ka jälgegi antud summa debiteerimisest. Mis siis ikka, krediteeritakse tagasi (aga kuhu?) ja seome ennast uue kaardiga. Sama jama tuleb ilmselt veel kahes hotellis. Alles pärast reisi tuleb meelde, et pettuse riski vähendamiseks piiras pank mõni kuu tagasi kõnealuse kaardi kasutusvõimalusi. Kuna ma võrguostlemisest loobuda ei suutnud, lasin kiiresti asenduskaardi teha ja unustasin kogu vahejuhtumi.

Vaade esimesest hotellitoast

Kuigi me lennukis jõudsime omavahel kokku leppida, et hotellituppa jõudes kukume kohe voodisse ja magame une täis, ei anna hing rahu ja seame end jalutuskäiguks valmis.

Kohe üle tänava on mingi laat — lähemalt vaadates selgub, et aastavahetusega seotud värk … no umbes nagu jõuluturg või nii? Hästi palju koerakujulisi mänguasju (koera-aasta ikkagi). Üks päris kaval lüke on tehtud, nimelt kõik lettidevahelised käimisalad on ühesuunalised.

Ühesuunaline liiklus uusaastalaadal

Mitte et see kedagi väga huvitaks, tegelikult toimub enamasti ikka kahesuunaline trügimine. Üks tiib on täis taimi, alates orhideedest kuni mandarinipõõsasteni, keskel ajab üks teleturu-lett teist taga ja teises otsas tunduvad õpilasfirmad olevat omavahel ülekarjumisvõistlusi pidamas. Teleturu-lettideks hakkasime spontaanselt kutsuma selliseid müügipunkte, kus kaupmehed, mikrofonid pea küljes, pidevat tooteesitlust tegid. Täpselt nagu teleturus.

Palju koerateemalist kaupa. Koera-aasta ikkagi.

Pärast laadamelu läheme söögikohta otsima. Imbi vihjab, et nägi kuskil justkui kaubanduskeskuse moodi tulesid. Võtame suuna sinnapoole ja leiame, et… terve linnaosa on kaubanduskeskusi täis. Rolex. Chanel. Dior. Swarowski. Cartier. Louis Vuitton. Michael Kors. Apple. Sketchers. Starbucks. No siin kuskil peab ju ka McDonald’s olema? Ja ongi. Ühtpidi ei raatsi end paari ampsu pärast lõhki maksta, teisalt ei taha tundide viisi järjekorras passida ja sellist tundmatu nimega kohta ju ometi usaldaks, kus järjekorda ei ole?

Massid. Meeletud massid. Reede õhtu ka ikkagi. Otsin ka kohalikku SIM-kaarti, et tänaval internetti saada. Eelmise reisiga võrreldes olen targem ja kannan selleks puhuks kaasas natuke uuemat “odavat Androidi”: Nokia 3. Toona ei hakanud kohalik kaart telefonis tööle, sest siinkandis tunduvad kõik levialad vähemalt 4G olevat. Kõigepealt proovin mobiilipoodi, sealt suunatakse 7elevenisse. Ja olemegi ühendatud!

Uuesti hotelli saabudes loodame korra veel katuselt vaadet nautida, aga uksed pannakse just meie nina ees lukku. Poleks me hotelli pakutud tasuta jooke kohe võtnud, oleks ehk jõudnudki, aga mis siis ikka.

11.02.2018

Puhkame öösel korralikult välja, jõuame napilt veel hotelli hommikusöögile. Tänane plaan on Hong Kong Islandilt üle vee Kowlooni minna. Miks sinna? Noh, esiteks näeb sealt Hong Kong Islandi vaadet. Teiseks lubavad sõbrad, et seal on oluliselt rohkem melu ja kohalikku õhkkonda (st ei ole nii euroopalik).

Kowlooni saab mitmel erineval moel: võib minna metrooga, võib bussiga, miks mitte ka takso või mõne sõidujagamisteenusega, aga meie tahaks esimesel korral hoopis laevaga üle sõita. Niisiis seame sammud sadama poole. Imbi on esialgu natuke ebalev, no et äkki ei peaks kohe nii agaralt sammuma, vaid kasutaks siinse ühistranspordi mugavusi ära, aga lõpuks suudab mu “see pole ju üldse kaugel!” ta siiski ära veenda. Tõsi, kohati pole küsimus üldse selles, et miski oleks kaugel, vaid selles, et tänavatel ei mahu reipama tempoga käima. Ehk siis rahvarohkeid paiku tasuks vältida. Aga kus sa’s tead siin neid nii hästi, ise alles esimest korda linnas?

Hong Kongis on, muide, päris palju parke ja rohelust. Ja tornide ümber on mäed, mis ka üllatavalt rohelised on. Pühapäeval leiab parkidest — aga ka kõnniteedelt, kiirteede servadest ja mujalt — palju seltskondi. Kes peab piknikku, kes teeb tantsutrenni, kes mediteerib.

Kes … tassib redelit?!? (Tamar park)

Minu soov jala sadamasse minna on seda tugevam, et sadama kõrval on ka Formula E rada. Tegemist on tänavarajaga, ehk siis mingeid püsivamaid rajatisi eriti pole. Seal, kus boksitee peaks olema, on praegu näiteks (ajutine?) lõbustuspark. Sellegipoolest tunnen osaliselt kaardi abiga mõned olulised punktid ära, näiteks stardisirge ja sellele eelnevad-järgnevad paar kurvi.

Eelviimane ja viimane kurv

Eelviimase kurvi taga on vaateratas, kuhu meil õnnestub praktiliselt ilma järjekorrata saada. Kui hiljem samast kohast mööda jalutame, on sinna ka juba rahvamass siginenud. Ju me siis olime ikkagi väga varajased.

Jõuame küll juba sadamasse, aga veel üle lahe ei sõida. Kõnnime hoopis veest eemale, üles, mäkke, et üks Lonely Planeti soovitatud tempel üle vaadata. Natuke naljakas on see, et templi asukohta tähistab Hollywood Street. Siinne segu vanast ja uuest, idast ja läänest on peaaegu sama müstiline kui see meeletu skaala. Mõned kolleegid rääkisid kunagi suitsunurgas, et kui logistikat tahad õppida, mine küsi hiinlastelt. Hong Kong on kindlasti selline koht, kust alustada võiks.

Man Mo tempel

Templis on üsna suitsune — eelkõige viirukist. Ja jälle see vana ja uue sulam: traditsioonilised laternad, altarid, jms on kõrvuti elektriventilaatorite riviga. Tundub üsna praktiline rahvas olevat. 🙂

Tuleme oma mäe otsast alla tagasi ja teeme selle laevasõidu ära. Laevas on veel üks tore praktiline detail — pinkide seljatoed on liigutatavad, et kõik reisijad saaksid alati näoga sõidusuunas istuda ja paat ei peaks end sellepärast ringi pöörama.

Mis meid siin segadusse ajab, muide, on need lõputud punased hiina laternad. Esialgu ütleb alateadvus iga kord sellist nähes: “Ahaa! Sealt saab hiina toitu!” Aga võta näpust. Tundub, et nendega tähistatakse hoopis kollase koera aasta saabumist.

Punased laternad. Kui palju hiina restorane siin hotellis on?!?

Kuna Lauri soovitas ühe mu Instagrami postituse peale kindlasti Argyle Streeti poole hoida — pidada autentsem kogemus olema ja rohkem põnevat kaupa — seamegi sihi sinna. Et aga hommikupoolikul tegime juba omajagu samme, prooviks nüüd metroosüsteemi ära. Töötab nagu kellavärk. Rongid on hästi-hästi pikad ja rahvas jaguneb kuidagi maagiliselt selle pikkuse peale ära. Aga olgem ausad, täna on ikkagi pühapäev ja tipptund ka ilmselt ei ole. Ahjaa, Argyle Streeti kanti jõudmiseks sõidame mitte ainult metrooga, vaid ka “tavalise” rongiga.

Jõuame kohale, aga ei tea täpselt, mida otsida. Ohjah. Noh, igatahes on kell juba niikaugel, et hakkame vaikselt vee poole tagasi navigeerima. Selles mõttes on küll vahet märgata, et majad (pilvelõhkujad?) pole siin üldse nii peegelklaasist ja kaubamärkegi on erinevamaid.

Turistilõksudest me ka väga eemale ei hoia ja kõnnime läbi erinevate kaubandustänavate, lõpuks ka Temple Street Night Marketi. Viimaselt ostame portsu suveniire koju kaasa. Meeleolu on… kirev. 🙂

New video by Kristjan Karmo / Google Photos

Õhtu nael on aga kindlasti see, kuhu me kellaaja peale minemas oleme: A Symphony of Lights. Jõuame nõks enne kaheksat tagasi Kowlooni sadamapiirkonda, kus algab midagi sellist, mida me varem näinud ei ole. 14-minutiline vaatemäng, mille jooksul Hong Kong Islandi pilvelõhkujad oma tulede ja laseritega kõlaritest kostvasse muusikasse mängivad. Selle kirjelduse peale tuleb koduvabariigist vastu pisut sapine märkus: “Nojah, ja meil siin kirjutatakse uudis iga torni kohta, mis end sinimustvalgeks valgustada suudab.” Kogu vaatemäng illustreerib eriti hästi seda mõõtkavade erinevust, mida me siin algusest peale tajunud oleme.

A Symphony of Lights

12.02.2018

Ei tea, kas asi on kogu selle uue info protsessimises, aga mina ei saa öösel väga und. Niisiis on äratus minu jaoks ülivarajane, magada jõuan umbes 3 tundi. Leppisime eelmisel õhtul kokku bussisõidu hotellist otse lennujaama — mitte küll tasuta, aga siiski odavam kui takso või rong — ja peame 7:35 kohvritega all olema, pestud, söödud, pakitud, ja hotellist välja checkitud.

Sõiduaega lubati poolteist tundi (7:35 – 9:05), tegelikult olime 8:50 juba ka turvakontrollist läbi. Väljalend 10:50, ehk siis aega on maa ja ilm. Terminali söögikohtade valik ei ole küll suurem asi, aga midagi peaks hamba alla võtma, sest järgneb neljatunnine AirAsia odavlend Kuala Lumpuri suunas.

Pulau Langkawi ja Koh Lipe. Kaks lähestikku asuvat saart, ometi erinevad riigid ja ka tunniajane ajavahe. Mis seal toimus, sellest kirjutan juba varsti.

Kaks nädalat Kagu-Aasias. Proloog: Tallinn-Amsterdam-Hong Kong

Käisime Imbiga jälle Aasias puhkamas. Miks Aasias? Sest, nagu me juba eelmine kord märkasime, on hinnad sealpool oluliselt mõistlikumad. Korraldasime asja endale pikalt ette ära, ostsime lennu- ja praamipiletid, broneerisime hotellitoad. Lõpuks, õhtul enne väljalendu, pakkisime kohvrid oma eelmise reisi pakkimisnimekirja järgi. Päris hea on Google Sheetsis jagatud nimekirja jälgida — saab mitmelt ekraanilt korraga silme ees hoida ja staatused uuenevad korraga. Kirjutasime sinna muuhulgas ka asjade orienteeruvad väärtused ja selle, kus kotis/kohvris midagi on, et vajadusel kindlustuse jaoks kiiresti väljavõtte saaks teha. Palmi soovitusel proovisime seekord ka sihukse asja ära nagu TripIt. See võtab mugavalt kõik asjad ühele ajajoonele kokku. Aga kuna Google Inbox niikuinii reisiga seotud kirjad automaagiliselt grupeerib, ta meile midagi märkimisväärset juurde ei andnud — kui ehk vaid võimaluse kogu reisiplaan paari kerge liigutusega igaks juhuks välja printida.

Inbox ei suutnud miskipärast üles korjata infot Langkawi-Koh Lipe vahelistest praamisõitudest. TripIt vajas selle koha peal samuti järeleaitamist. Vahe on eelkõige selles, et kui Inbox mingit osa reisiinfost ära ei tunne, siis nii jääbki. Jah, kirjad saab küll samasse “kompsu” (bundle) lisada, aga kokkuvõttes need ei kajastu. TripIt laseb ka käsitsi sündmusi juurde lisada.

09.02.2018: Tallinn-Amsterdam-…

Kodu. Hommik. Kell on … vähe. Uberis laiutab alles tühjus, aga Taxify pakub siiski teenust. Saame Elektritakso, mille aku meie maja ette jõudes 28% peal on. Järgneb (minu jaoks) põnev vestlus juhiga teemal “kuidas elektriauto Eesti talvele vastu peab.” Ega väga ei peagi. Meie sõidu lõpuks on akut kulunud 7%, ehk siis ligikaudu protsent kilomeetris.

Hommikusöögi võtame Subwayst, jagame omavahel footlongi pooleks — ja laseme kumbagi poolt natuke erinevalt täita. Minu pool on tomati ja jalopenoga (kas enne lendu on ikka hea mõte üle hulga aja vürtse süüa?), Imbi valib seevastu palju alalhoidlikumalt salati ja kurgi. Ostame mulle ka rahvusmustritega kaelapadja. Imbil on natuke mugavam sarnane, mille ostsime eelmisel reisil Singapurist. Selgub, et minu patja on oluliselt turvalisem kinnitada Imbi seljakoti külge ja vastupidi, niisiis vahetame edaspidi iga kord lennukis omavahel patju.

Kuna lendame Air Balticuga, kontrollitakse käsipagasi mõõtmeid väga rangelt. Härrasmees meie ees vaidleb mõnda aega, lõpuks soostub ilmselt siiski oma suurema koti lennuki pagasiruumi loovutama. Sees selgub, et meie kõrval on tühi koht — 3+3 istmetega lennukis tähendab see, et saame mõnusasti laiutada. Imbi istub akna alla, mina vahekäigu poole. Ühtlasi märkan, et meie rida kannab numbrit 14, samas kui vahetult meie ees on 12. Jajah, ikkagi oleme 13. reas ju, spinnige seda kuidas tahate.

Ega’s muud kui audioloengud klappidesse ja Hollandi poole! Enne reisi tundsin pisut hirmu oma põletiku märke näitavate põskkoobaste pärast, aga ilmselt asjatult: isegi kõrvad ei läinud õhkutõusul esialgu lukku. Alles siis, kui turvavööde kinnitamist nõudev tuli ära kustus, tuli neelama hakata. Ja no natuke annavad koopad ka ikkagi tunda. Õnneks mitte liiga pahasti.

Vahetame kohad: kolin ise akna poole, et lennuki seina seljatoena kasutada. Siis hakkab kapten rääkima: “…ja me lendame (kandev paus) Amsterdami suunas.” Teksti sees jõuab ta sihtkohta mainida 4-5 korda, kandvad pausid saadavad seda iga kord. Kuigi peab nentima, et need (pausid siis) jäävad iga korraga õige pisut lühemaks.

Amsterdam

Sõidame rongiga lennujaamast kesklinna. Polegi väga kallis: ühele inimesele edasi-tagasi nõks alla 9 euro. Jalutame ringi, avastame Amsterdami. Fitbit teavitab üllatavalt ruttu, et 10000 sammu on täis. Võtame tänavalt friikartuleid (kahepeale väike ports flaami majoneesiga) — päris hea!

Tükk aega otsime mõnusat WiFiga kohvikut, kus maha istuda ja natuke kaarti lugeda. Leiame. Peaaegu telliks Loco pannkoogi (peekoni ja banaaniga), aga võtan hoopis Amsterdami omleti (sink, juust, paprika, šampinjonid). Imbil on küll pannkoogiisu, aga ka tema ei tunne end veel nii segasena, et peekonit banaaniga segada. Sink ja juust sobib.

Kuna “Iamsterdam” silt tundub natuke liiga kaugel (pool tundi sinna, teist samapalju tagasi), teeb Imbi ettepaneku hoopis Primarki shoppama minna. Viga: kui õues hoidis karge õhk mind natukenegi ärkvel, siis nüüd, täis kõhuga, hakkab magamatus tunda andma. Õnneks ei viitsi ka Imbi poodlemises täna kestvusrekordit püüda, nii et varsti juba kulgemegi vaikselt lennujaama poole.

Turva- ja passikontrolli läbime muretult ja võtame istet Starbucksis. Imbi tellib, ta nimi omandab sedapuhku uue tõlgenduse (Impie), mida barista jooke üle andes kuidagi uskuda ei taha. “No siin peab mingi viga olema, kas see saab nimi olla?” Hääldus on üsna täpne, nii et … tubli töö! 🙂 Eemalt märkame Kimmot, aga kuna me oma isikutuvastusvõimes hetkel kuigi kindlad ei ole, ei hakka üle lennujaama karjuma. Võtan hoopis FB kaudu ühendust — oligi tema. Lähevad ka soojale maale puhkama, aga hoopis teises suunas: Jamaicale.

Boarding möödub samuti kiiresti ja sujuvalt, aga siis hakkab vaikselt venima. Tund pärast algset väljumisaega oleme tagasi väravas (kuigi lennukist välja ei aeta) ja ootame oma 747 esimese mootori jäävastase süsteemi erakorralise hoolduse lõppu.

“Ladies and gentlemen. The aircraft is being refueled. Please keep your seatbelts opened at all times, and remember that smoking is not allowed.”

Pärast remonti tuleb veel de-icing läbida. Kell 19:49 oleme valmis, võiks nagu liikuma hakata. Tegelikult stardime väravast 19:53 — oleme nendes toolides istunud juba 2,5h. Kõik on pisut kitsas ja kange.

Jääeemalduses loen läbi akna ekraanilt tekste:

STOP

DEICING
IN
PROGRESS

START HOT
20:07 LT

2 STEP 75% CLRNT
SAFEWNG MPII FLT

HOT 20:07 LT

KLM887
CONTACT
GROUND
121.905

20:19 liigume (loodetavasti) stardiraja poole. Ja olemegi teel, vähem kui 3h pärast plaanitud aega. Natuke käib pinda asjaolu, et lendame (peaaegu) üle Eesti. Miks siit otse itta ei võiks lennata? 🙂

Toit on hea, pakutav meelelahutus ka täitsa okei. Eriti Leonard Coheni viimane album, mis mind isegi natukeseks uinutada suudab. Muidu poleks märganudki, aga aknakatted on ühtäkki kinni läinud, ilma et ma neid puudutanud oleks. Ja kas need tuled jäävadki põlema?

Kell on ~23:15 Hollandi aja järgi. Tõusen pärast pardaletulekut esimest korda püsti. Otsin kotist paar asja: kaabel akupanga ja telefoni vahele, pass ja pastakas. Viimast ei leiagi, muidu võiks immigratsioonipaberid ära täita. Käin korra tualetis — hakkab küll kergem. Tuled ongi lõpuks ära kustutatud, nüüd võiks magada…

10.02.2018

Minu taga istuv laps magab vahepeal ilusti, vahepeal üritaks justkui lennukit demonteerima hakata — alustades minu tooli seljatoest. Mitte et ma ilma selle peksmisetagi lennukis magada oskaks. Uni on küll, aga nii kui ma leian piisavalt mitte-ebamugava kompromissasendi ja tukastan, vajun kohe veel sügavamasse ebamugavustsooni. Siiski tunduvad mõned taktikad korraks toimivat. Kõigepealt eelmainitud Cohen. Järgmisena töötab 2 Broke Girls lennuki meelelahutuskonsoolist — magan ca kolmveerand seeriat maha. Tundub, et mõni film oleks loogiline jätk, aga Suburbicon on lärmakam kui ma arvasin. Ja hoopis teise süžeega kui treilerist järeldada võiks. Siiski, äkki umbes tunni jagu und tuleb ikkagi kokku?

Kell on 4:50 CET (sihtkohas 11:50), oleme Hiina õhuruumis. Palju pole enam jäänud, ainult paar tundi veel. Kiirus 926km/h, välistemperatuur -59, lennukõrgus 11309m.

Vilniuse lennu jagu veel. Pakutakse hommikusööki: puuviljad, jogurt, omlett, munahüüve (scrambled eggs, noh). Helsingi lennu jagu veel. Ajaliselt. Kilomeetreid jääb natuke rohkem kui Tallinn-Riia.

Kuidas me Hong Kongi jõuame ja mis siis edasi saab, sellest juba järgmises postituses.

Aastakokkuvõte 2017

Nagu mullu, nii ka tänavu on (sotsiaal)meedia täis lugusid sellest, kui õudne eelmine aasta oli ja kuidas järgmine võiks parem olla. Isiklikus plaanis polnud 2017 üldse paha. Võiks lausa öelda, et läheb endiselt tõusvas joones. Proovin lühidalt kokku võtta, aga vist ei tule välja.

NB! Kui kuskil on joon all, on see tõenäoliselt link edasise lugemiseni. Niisama katsun ma allajoonimist vältida, ausalt ka.

Pere / kodu

Elutuppa saime uue vaiba ja diivani. Jätkasime aiapeo-traditsiooni. Kuuse paigutasime sedapuhku teise nurka kui tavaliselt, aga muidu on selles osas kõik vaikne ja rahulik — ei mingeid põrutavaid pommuudiseid. Mis on vahelduseks (eelkõige eelmise aastaga võrreldes) täitsa tore.

Vinüülid

Sellel rindel jätkus vähemalt sama maniakaalselt kui mullu: kollektsioon täienes ligi 150 plaadiga. Oma panuse andsid sellesse ka naabrid, kes mind oma kogus rehitsema kutsusid. Suurem kogu vajab suuremat riiulit, niisiis palusime Margol-Annelyl IKEAst ühe kaheksase KALLAXi tuua. Nüüd mahuvad enam-vähem kõik plaadid ilusti ära. Mõned põnevamad on eriliselt meelde ka jäänud. Näiteks Curly Stringsi valgele vinüülile pressitud värske album on täiesti omalaadne kogemus — justkui asetaks nõela taldrikule. Või siis see Leikki plaat, mille ma ostsin plaaditurult põrsana kotis, müüja soovituse peale. Sobis küll!

Plaate võib mulle (nüüd vist juba lausa ka “meile”) alati kinkida. Seda trikki kasutas tänavu lisaks Imbile ja emale ka Valdo. 🙂

Kultuur

Raamatud. Võtsin Goodreadsis sõpradest eeskuju ja panin endale aastaks eesmärgi lugeda (või kuulata) 12 raamatut. Aastale tõmbasin joone alla 15 teosega, millest paar olid, tõsi, hoopis loengusarjad. Erinevatel põhjustel eelistan audioraamatuid: no kuidas sa näiteks Tallinnast Riiga sõites autoroolis raamatut loeksid? Seal küll sõltub nauding suuresti ka sellest, kes ja kuidas teksti loeb. Siiani on mul valikutega päris hästi läinud, ainult ühe olen tagasi andnud. Audible on selles mõttes tore, et kui ei meeldi, saad raha tagasi. Ja ühe paberraamatu eest sain ka raha tagasi, kuna üks kullerfirma selle kaubanduslikku välimust pisut vähendas.

Aasta lemmikud:

Ja kõik ülejäänud olid ka head.

Teater. Veebruaris tõi T-Teater lavale Krabatimängu, millele ma esimest korda ilma Margo abita reklaami tegin ja mille esikapeol ka bigbändi pisike esindus mõned meeleolukad palad mängis.

Sünnipäeva tähistasin sedapuhku laval, kui “Läbi jäätunud klaasi” teist hooaega mängima hakkas. Aprillis vaatasime Timoga pärnus Boybandi, mida ma siinkohal väga ei kommenteerikski. No sest kui midagi head pole öelda, ära ütle, eksju. Ah, ei, poisid laulsid ju ilusti ja tantsisid ka, aga… seda maagiat ei olnud, mida ma teatriga seostama olen õppinud.

Üks suvine vabaõhuetendus sai ka tänu Malle sünnipäevale ära külastatud. Sisu kõnetas tänaselgi päeval, lisaks pakuti vinget akrobaatikat — ja kapsast jagati publikussegi! Säärane mulk siis nimelt.

Septembris esietendus Tartus Sireti kirjutatud Beatrice, millele eelnenud raamatuesitlus ja sealne arutelu ka tükile kõvasti juurde andsid. Tänu Dorisele ja Martinile saime üle hulga aja Linnateatris käia (Igatsus).

Ühel hetkel tabas Imbit balletipisik, mis tõi meid aasta lõpus kaks korda Estonia saali. Kõigepealt Tramm nimega Iha, mis minu silmis raudselt aasta parima elamuse tiitlit väärib. Vahetult enne jõule käisime veel Pähklipurejat ka vaatamas.

Kontserdid. Tänavu nägime kõige rohkem laval ilmselt Vaikot ja Eliiti. Eriti armas oli see, kui nad viienda pulma-aastapäeva õhtul Intsikurmu pealavalt meile ühe loo pühendasid. Selle loo. Peab tunnistama, et sellisel emotsionaalsel seosel on tohutu jõud ja nii nautisingi ma seda varem pigem suvalisena mõjunud pala mõned päevad hiljem Pirita teel kabrioletiga sõites täiel rinnal. Ühtlasi peab lisama, et Intsikurmus oli neil ilmselt suve parim heli.

Laulupeol tõdesin, et kui ma peaks seda kunagi veel pealtvaatajana nautima, tuleb kindlasti istekohaga pilet osta. On küll kallim, aga rohkem hingamisruumi ja (Captain Obvious strikes again) garanteeritud istekoht pealegi.

Aasta lõpetasime kultuurselt Hennessy uusaasta(eel)kontserdiga Pärnus.

Podcastid. Parim asi maailmas on Tell Me Something I Don’t Know. Avardab silmaringi ja ajab naerma ka.  Freakonomics Radio, Nerdist, Autosport podcast, ATP, Shift+F1 ka, aga üldiselt olen viimasel aastal pigem audioraamatute lainel olnud.

Kino. Mulle uus Star Wars meeldis. Aga see ei olnud kindlasti aasta ainus film. Teisi lihtsalt… ei mäleta enam. 🙂

Sarjad. Kindlasti Black Mirror. Ja Fargo. Ja  Brooklyn Nine-Nine, The Crown, Star Trek: Discovery, The Expanse, Rick and Morty, BoJack Horseman, Dirk Gently’s Holistic Detective Agency, Better Call Saul, Suits, How to Get Away with Murder, Narcos, Handmaid’s Tale, Orange is the New Black, iZombie, The Get Down ja loomulikult Stranger Things. Me nagu muud ei teekski? Appi.

Bändid / lava

Kaaperdatud bändide nimekirja suutsin tänavu lisada sellised nimed, nagu Tulv, Trio Comodo ja… no ma ei tea, mismoodi NOËP siia nimekirja sobida võiks. Ühtpidi pole tegemist ju otseselt bändiga, teisalt kutsus Andres mind ise lavale. Okei, eks ma natuke ju vihjasin ka paarkümmend korda, et võiks midagi koos teha. Aga see taustalugu, mis ta ette rääkis, oli eriti nunnu: oli kord üks pikkade tumedate juuste ja habemega tegelane (loe: mina) nende kodus kitarri plännimas ja oma lugusid laulmas käinud. Mispeale tema mõtles, kui raske see laulukirjutamine siis ikka olla saab. See teadmine, et sa oled kellelegi kunagi inspireeriva tõuke andnud, see on nii-nii magus. Aitäh jagamast! 🙂

Theatrum Hospitalis kaaperdas omakorda mind ennast sünnipäevaks ära. Olgu, tegelikult olin ma hea meelega nõus sõbrad hoopis teatrisse kutsuma. Parimatest parimad tulid kohale ka! 😉

Neljapäev esines tänavu üheainsa korra, sedagi hübriidkoosseisus — Marti ja Allanit asendas Bigbändi rütmigrupp (Mari bassil, Jüri klahvidel ja Pennar kitarril). Janno oli sedapuhku siiski trummidel. Eks meil on aiapeol ikka Neljapäeva ja Bigbändi vahel kohati pisike trummarivahetus käinud, seekord siis mitte. Proovi ei teinud kordagi, lood olid kõik Arderi sõnadele ja puusalt. Päris seisma ei jäänud kordagi, kohati tuli täitsa mõnus tunne peale. Aga uuel aastal võiks päriselt ka bändi teha. Ah, poisid? 🙂

Bigbänd. Sain laulda Luisaga duetti, sain Voldemar Kuslapilt komplimendi oma tämbri kohta. Ja muidugi Maia ja Mimmu oma õpilastega ja Simmo ja kõik teised toredad tegelased. Livin’ the dream!

Sedapuhku ei mänginud terve aasta jooksul üheski firma- ega koolibändis. Küll aga värbas SEB ansambel Ressurss mind aasta lõpus oma ridadesse, kitarri mängima ja laulma. Eks peab jälle harjutama hakkama, muud ei jää üle.

Ja Punane müts tiirleb endiselt raadiotes. Jess! 😀

Meeskoor

Vaatamata aeg-ajalt kummitavatele lahkumismõtetele olen siiani meeskoorile truuks jäänud. Kevadel, kuigi ma sel hetkel tegevkoosseisu ei kuulunud, olin abiks “Tagurpidi” kontserdi greenscreeni taustade ajastamisega. Lisaks tegime maskiballiks jälle ühe kiire grupika. Sügishooajal, kui ma “avalduselt” tagasi tulin, suutsin sedapuhku ka piisavalt punkte koguda ja jõulukontserdiks lavale saada. Aga endiselt tiksuvad peas need mõtted… Noh, et kas äkki oleks aeg vahelduseks mõnes teistsuguses kooriliigis end proovile panna…?

Töö

Rahulik aasta oli. Kordagi ei vahetanud töökohta. Ainult ametinimetus muutus pisut, aga see oli pigem rolli ja üldpildi täpsustumise tulemus. Endiselt olen truu 3-tähe-lühenditele. SEB põhitööandjana, lisaks EIK (kevadel juhendasin igal õppekaval üht lõpetajat) ja TTÜ (alates augustist, aga selle liitumisega seoses paraku veel väga sooje tundeid ei teki). Lisaks veel NTD ja AKA. Ja neis kõigis on töö mingil määral testimisega seotud. Selles mõttes on ka täitsa sobiv, et ma endale ühel hetkel ca 5 “testpilot” kirjaga särki tellisin. Miskipärast on nad selle nüüd valikust maha korjanud.

Sõbrad

Ilma sõpradeta poleks mitte midagi. Ja jälle tegime me liiga vähe lauamänguõhtuid. Peaks end rohkem sundima. Aga — tundes ennast, ei tule see mul välja. Siit ka palve: kui sa tunned, et tahaks meiega lauamänge mängida või niisama lobiseda, kutsu end meile külla. Või meid endale. Ja tegelikult käime me vahel ikkagi ühekaupa ka väljas, kui mõlemad ära ei mahu. 🙂

Vidinad / tehnika

Meil mõlemal Imbiga on sellest aastast Fitbit Charge 2. Sünnipäevaks saime. Täitsa piisav, et lugeda samme, jälgida unerütmi, näidata kella, pulssi, kulutatud kaloreid ja palju muud. Lisaks ei ole ma terve aasta jooksul kuigi tihti telefonil hääli sisse lülitanudki, sest randmel olev vidin vibreerib ka sel puhul. Jõulude ajal sain teada, et paraku ei ühildu see teps mitte kõigi nutitelefonidega, nii et seda tasuks enne kontrollida.

Leidsin tänavu ka oma lemmik-kõrvaklapid. Või no tropid. Need, mis kõrva sisse käivad, noh. Maksid tervelt peaaegu 10 eurot! Kui ma esimese paari ära lõhkusin ja uued tellisin, ei olnud nii head soodukat ja tuli 14 välja käia. No ausõna, worth every penny! Kahe draiveriga ja puha. Bassi üldiselt sellistelt pisikestelt ju ei ootaks, aga nendel isenditel tulevad madalad sagedused justkui ilma mingi pingutuseta välja — meenutades suurt Ameerika auto mootorit, mis laisalt-laisalt podisedes oma meeletutest jõuvarudest aimu annab.

Jõuluvana tõi uue kaamera ka: Fujifilm Instax Mini 90. Uusaastaööl väitis Kärt, et mul olla selle insta-endli värgi peale annet. No ma ei tea. 🙂

Aasta viimasel päeval sain kätte Degritteri beetaversiooni. Tegemist on värske Eestis disainitud vinüülipuhastusmasinaga, mis lähiajal turule peaks tulema. Esimesed katsed hästi räpaste plaatide puhastamisel andsid juba päris häid tulemusi, uuel aastal katsetan edasi. 🙂

Kool

Sellega on nüüd ühelpool. Suutsin ära teha nii erialapraktika, magistriseminari kui ka magistritöö. Viimase hindele B (kuigi retsensent pakkus A-d). Kuna cum laude polnud kunagi isegi teoreetiline võimalus, on B hea küll. Lausa väga hea. Ainult et aktuse pilte saab paraku ainult raha eest tellida. Pff.

Tervis

Silmad töötavad aasta pärast laserlõikust endiselt hästi, aga trenni teen endiselt liiga vähe ja ei toitu ka piisavalt tervislikult. Aga muidu on kõik siiski hästi. Fitbit sunnib natuke rohkem liigutama küll, kuigi latti võiks vist natuke tõsta.

Asjad, mida ma sel aastal esimest korda tegin

Imbi suguvõsa jõuluõhtul pidi paki kättesaamiseks lisaks luuletusele/laulule ütlema midagi, mida sa 2017. aastal esimest korda elus tegid. Mõtlesin minagi mõned:

  • Juhtisin õhtut ettevõtte sünnipäeval
  • Kuulasin valget vinüüli (Curly Strings)
  • Laulsin Kaitseväe orkestriga
  • Käisin 11 korda komandeeringus, neist 7 Vilniuses — varem pole nii palju kordi aastas tulnud
  • Vaidlesin (edukalt) end siduvast lepingust vabaks
  • Kasutasin TTÜ uut ÕISi
  • Sain Amazonist tasuta raamatu
  • Esitasin endale Goodreadsis väljakutse (12 raamatut aastas) ja sain sellega edukalt hakkama (15, sh paar hääääästi pikka loengusarja)
  • Teenisin autoritasudest aasta jooksul üle 100€ (kuigi suur osa sellest tuli 2016 novembri-detsembri aruannetest, mil me Neljapäevaga ETV+ eetris olime ja Elmar hoolega “Punast mütsi” mängis)
  • Koostasin (ja saatsin välja) pressiteate singli kohta, mida ma ei kirjutanud ja kus ma isegi ei laula. Olgu, bändi liige ma ju olen. 😉
  • Kirjutasin ja kaitsesin magistritööd, edukalt veel pealegi.
  • Laulsin itaalia keeles soolot. Ja mitte mingit suvalist laulu, vaid seda! Ühtlasi kirjutasin endale esimest korda elus sõnad eestipärase hääldusega välja. Päriselt ka pole kunagi varem sellist otseteed proovinud. Päris naljakas oli.
  • Sõitsin kabrioletiga. Okei, kõrval olin varem ka istunud, aga mitte roolis. MX5 on täitsa nunnu, ainult jalgadele võiks rohkem ruumi olla — käiguvahetused olid üsna ebamugavad. 🙂

Kokkuvõte

Hea aasta oli. Palju uut ja huvitavat, palju emotsioone. Tulgu uus vähemalt sama hea! 🙂

2 nädalaga nullist lavale vol. 3

“Mis mõttes viis etendust?” küsis Randar ahastades. “Kas me pakume kvaliteeti või kvantiteeti?” Pärast nii umbes poolesekundist mõttepausi põrutasin vastu: “Selge, teeme siis kuus etendust.” Vaikus. “Olgu. Kuus.”

Nagu viimasel ajal kombeks, eriti paaritu aastaarvuga kevadeti, toimus Maskiball. Mitte lihtsalt maskiball: Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori Maskiball. Teema oli sedapuhku minu ammune lemmik — Ajamasin. Ja kui juba nii uhke teema välja kuulutati, ei saanud ka piibuteater jätta latti järjekordselt ülespoole nihutamata. Vana piibuteatri kombe kohaselt hoidsime ka seekord oma laulusõnade faili kenasti tühjana, kuni esietenduseni jäi napilt kaks nädalat. Õigemini alla kahe nädala: kõigest 11 päeva.

Järgneb sündmuste üksikasjalik kronoloogiline taasesitus.

Kevad 2016: Margo ostab “Sõprade” Blu-ray kogumiku, et sealt ideid otsida

Jaanuar 2017: Idee on olemas!

1. veebruar 2017: Margo teeb Google Drive’is kausta ja dokumendi “Ideekavand”

20. veebruar 2017: Margo jagab kausta minuga.

27. veebruar 2017: Hakkame tulistama ideid lauludeks. Meie mõtted käivad sedapuhku eriti värskeid radu — korralikult sissetöötanud “klassikute” kõrval on valikus tervelt kaks pala aastast 2015, neist viimane lausa 3. detsembri väljalase. Seega ainult õige napilt üle aasta. Olgu, piibuteatri eelmises üllitises kõlanud Taukari “Vastupandamatu” oli küll uuem, aga mitte nii … klubimuusika? Kõige kuumema numbrina hõljub sisse just värskelt parima laulu Oscari võitnud “City of Stars.”

3. märts 2017: Saadan Teelele küsimuse, kas ta märtsi lõpus/aprilli alguses saaks Säde rolli sisse laulda. Kuna tegelased on samad, ei tahaks mingil juhul ka hääli vahetada.

27. märts 2017: 12 päeva esietenduseni. Sünnib laulusõnade kirjutamise fail.

28. märts 2017: 11 päeva esietenduseni. Margo kirjutab faili etenduse avasõnad: “Mul kaotsi läks kimp.”

29. märts 2017: 10 päeva esietenduseni. Teele ütleb, et saab kuuendal laulma tulla küll — üks olemas, kolm veel. Margo kirjutab esimese laulu esimesse salmi 5 sõna juurde.

30. märts 2017: 9 päeva esietenduseni. Pärastlõunases telefonivestluses kurdab Margo, et lõpulaul võiks sedapuhku olla Pharrell Williamsi “Happy,” aga ei tule häid ideid, mis sõnum seal olla võiks. Sama telefonikõne käigus sünnib “Happy” lõdvemast hääldusest inspireerituna “Häbi.” Ja ongi ühislaulus korratav moraal käes: kui sul on häbi, ära põe. Õhtul täiendan sõnade faili sellesama lõpu-ühislaulu refrääni ja B-osa sõnadega. Ühtlasi õnnestub mul endale maskiballinädalaks puhkus vormistada. Aitäh, Anne! 🙂

31. märts 2017: 8 päeva esietenduseni. Margo lisab sõnade kirjutamise faili originaaldialoogi. No et oleks, millest šnitti võtta.

1. aprill 2017: 7 päeva esietenduseni. Istume õhtul Margo juures ja arutame läbi, kuidas tegevus lauludes täpselt arenema peaks — mis on kõige olulisemad punktid, mis sõnadest välja peavad tulema.

2. aprill 2017: 6 päeva esietenduseni. Esialgsed, ehkki tegelikult küllaltki lõplikud, uued sõnad saavad City of Stars, Faded ja “kondoomilaul” (Love Me Like You Do). Avalugu saab laias laastus valmis. Kõige raskem tundub olevat “Beds Are Burning,” mis ei taha kohe üldse inspireerida.

3. aprill 2017: 5 päeva esietenduseni. Hommikul täitub uute sõnadega Poker Face, lõuna paiku Beds Are Burning, pärastlõunal korrigeerin pisut esimese laulu sõnade rütmi. Õhtul saavad paaritunnise pingutusega peaaegu kõik sõnad valmis (välja arvatud Fadedi lõpp, mille kirjutab Margo öösel kella kahe paiku). Ühlasi saab Margo lõpuks kontakti ühte meespeaosasse mõeldud Ott Leplandiga, kes, nagu selgub, lendab järgmisel päeval New Yorki. Margo jagab näitlejatele — ehk siis nendele koorivendadele, kes laval kogu selle pulli välja peavad mängima — taustainfot.

4. aprill 2017: 4 päeva esietenduseni. Salvestame referentsmaterjali minu häälega ja korrigeerime selle käigus sõnu suupärasemaks. Võtame ette järgmised kandidaadid eriti mehise rolli sisselaulmiseks, kuid Jüri Pootsmann on Tokios ja Tanel Padar Mallorcal. Tundub, nagu Eesti muusikatööstus teeks väga edukat eksporti. Rosanna laulab Heli sisse, enne tema saabumist võtan ette uuenduse ja värvin iga rolli teksti vastavat värvi. Heli – kollane, Tarvo – roheline, Paul – sinine, Säde – roosa. Mitmehäälsetes kohtades lähen pisut segadusseajavalt värvide segamise teed, aga õnneks neid liiga palju ei ole. Heli+Säde = oranž, Paul+Säde = lilla. Rohkem duette polegi plaanis. Alternatiivtõdede ajastul proovime alternatiivse Tarvoga Siimule seekord puhkust anda, aga salvestus venib päris pikaks ja ei lase Annelyl rahulikult kõrvaltoas magada. Aitäh, Fred, et sa nii lühikese etteteatamisega oma ööund olid nõus loovutama ja vabandust, et me sind vaatamata ühistele jõupingutustele õigele rajale ei osanud suunata.

5. aprill 2017: 3 päeva esietenduseni. Viimane pingutus Pauli leidmiseks. No kes oleks piisavalt mehise vokaaliga? Äkki … Kalle Sepp? Leiame kuskilt telefoninumbri ja ründame kahest kanalist: kõigepealt sõnum läbi Facebooki ja siis telefonikõne. Vaatamata korduvatele leviaukudest tingitud katkestustele õnnestub mul lõpuks seletada, mis üritusega tegu on ja mida me vajame. Selgub, et polegi vaja midagi maha müüa, Kallel on maskiballi pilet juba ammu olemas ja üldse on see talle pikema ajalooga traditsioon kui minu või Margo jaoks. Piibuteatrit teab ka. Seega: meil on Paul! Eufooria vaibudes kuulame eelmise õhtu salvestusi ja leiame, et alt-Tarvo ikkagi ei tööta. Kutsume Siimu appi. Vaatamata kassiallergiale — Margo ja Annely kodu on vahepeal oluliselt loomasõbralikumaks muutunud — saab pool tehtud.

6. aprill 2017: 2 päeva esietenduseni. Teele laulab Säde osa sisse, Siim lõpetab Tarvo ära.

7. aprill 2017: 1 päev esietenduseni. Kalle annab Paulile oma hääle. Kõik. Valmis. Oota, nüüd peaks proove ka tegema? Ja ruumi sisustama? Lava kujundama, sealhulgas täissuuruses stabiilse ja paugutamiskindla ukse ehitama? Palju meil aega on? Terve päev? Pff, vabalt jõuab!

Aitäh Vahurile ja Margole ja Rosannale ja Teelele ja Siimule ja Kallele ja Tamarile ja Randarile ja Jaanile ja Danile ja Indrekule ja Renéle ja Henrile ja Joannile ja Oliverile ja eriti ikkagi Vahurile ja Margole. Ja loomulikult kõigile teile, kes te meie järjekordset šedöövrit vaatama tulite ja näitlejatel-lauljatel-lavastajatel-baaripidajatel-korraldajatel südamed korralikult tuliseks kütsite.

Ja mitu etendust me siis lõpuks ikkagi tegime? No kuulge, defitsiit on hea, aga kvantiteet päästab maailma. Loomulikult tegime kuus: viis kava järgi ja üks lisaetendus neile, kes muidu näinud poleks. Või oli see viimane ikka viies? No kes seda enam mäletab. Mis toimus Maskiballil, jääb Maskiballile. Ilja, ole sellest hoolimata siinkohal tervitatud!

Link, millest mitte keegi mitte kunagi mitte midagi teada ei saa.